Venemaa kallaletungiga Ukrainale ja seal toimepandavate sõjakuritegude seoses on teravalt tähelepanu all küsimus vastutusest sõja ja sõjaõuduste eest. Sellega on pälvinud pealkirjades ära mainimist üha rohkem Haagi kohus ehk rahvusvaheline kriminaalkohus.

28. veebruaril möödunud aastal teatas rahvusvahelise kriminaalkohtu prokurör, et alustab uurimist Ukrainas toimepandavate sõjakuritegude ja inimsusevastaste kuritegude suhtes. Tänavu 17. veebruaril teatas kohus, et on andnud vahistamiskäsu president Vladimir Putini ja lasteõiguste voliniku Maria Lvova-Belova kohta.

Mis on ICC?

Rahvusvaheline kriminaalkohus (inglise keeles International Criminal Court, edaspidi ICC) on 1998. aastal Rooma Statuudi vastuvõtmisega asutatud ja 2002. aastal tööd alustanud kohus. Rooma Statuut on riikidevaheline leping, mis toimib nii selle kohtu põhikirja kui ka karistusseadustikuna. Selle jurisdiktsiooni alla kuuluvad inimsusevastased ja sõjakuriteod, genotsiid ning hiljutise lisandusena, kuid väga piiratud tingimustel ka agressioonikuritegu. ICC kui asutus hõlmab endas nii kohust kui ka prokuratuuri ametkonda.

Oma vormi poolest erineb ICC teistest ja varasematest rahvusvahelistest tribunalidest. Näiteks Endise Jugoslaavia rahvusvaheline kriminaaltribunal (ICTY) ja rahvusvaheline Rwanda kriminaaltribunal (ICTR) loodi ÜRO julgeolekunõukogu resolutsiooniga. Sierra Leone erikohus ja Liibanoni eritribunal loodi lepinguga ÜRO ja vastava riigi vahel.

ICC erineb seega toodud näidetest, sest riigid ise astuvad vabatahtlikult selle kohtu liikmeks ja allutavad sellega end nimetatud kohtu jurisdiktsioonile ega ole samal ajal piiratud kindla konfliktiga. Tegemist on seega alalise kriminaalkohtuga, millega on liitunud 123 riiki üle maailma, niisamuti Eesti, kuid mitte Ukraina, Venemaa ega ka näiteks USA.

Liikmeks olemine on seotud sellega, kelle üle ICC kohut saab mõista ja milliseid asju uurida. Rooma Statuudi kohaselt on ICC-l jurisdiktsioon nende tegude üle, mis a) on toime pandud liikmesriigi territooriumil; b) on toime pandud liikmesriigi kodaniku poolt. Kuidas on aga nii, et ICC uurib kuritegusid, mis on toimunud Ukraina pinnal, kuigi Ukraina ei ole statuudiga liitunud?

Rooma Statuut näeb ette võimaluse, et riik saab esitada deklaratsiooni, millega võtab vastu ICC jurisdiktsiooni erandkorras, ad hoc, teatud sündmuste osas. Seda võimalust Ukraina ka kasutas. Esimese ja ajaliselt piiratud vastavasisulise deklaratsiooni esitas Ukraina 2014. aastal, teise deklaratsiooni 2015. aastal ja sel korral juba ilma lõppkuupäevata.

Just viimase deklaratsiooni alusel on praegu ICC-l õiguslik alus viia läbi uurimist nii enne kui ka pärast 24. veebruari 2022 toime pandud kuritegude suhtes, mis on aset leidnud Ukraina territooriumil. Venemaa kodanike üle on ülaltoodust lähtuvalt ICC-l jurisdiktsioon seega samuti selle alusel, et tegu on täielikult või osaliselt toime pandud Ukraina territooriumil.

See on ka põhjus, miks ICC-l on võimalik uurida sõjakuritegusid ja inimsusevastaseid kuritegusid ning genotsiidi, kuid mitte agressioonikuritegu. Viimase üle on ICC-l jurisdiktsioon vaid juhul, kui riik, mille kodanikud vastava teo toime on pannud, on ise statuudi liige.¹

Seejuures on oluline märkida, et kuigi üldiselt on tähelepanu all teod, mis on aset leidnud pärast seda, kui Venemaa alustas täieulatuslikku sõda, leidsid teod, mis võivad kujutada endast sõjakuritegusid või inimsusevastaseid kuritegusid, aset ka varem: relvakonflikt Donbassis isehakanud ja Venemaa toetatud (nüüdseks annekteeritud) rahvavabariikide ning Ukraina vägede vahel ei peatunud pärast 2014. aastat.

Huvitav on märkida, et USA ajalugu kohtuga on nagu keeruline romanss. USA oli aktiivne kaasarääkija kohtu loomisel, president Bill Clinton allkirjastas Rooma Statuudi, kuid seda ei ratifitseeritud. Sellele järgnes koostööperiood, millele omakorda järgnes jääaeg – Donald Trumpi administratsioon kehtestas sanktsioonid kõigi ICC ametnike vastu. Praegu teeb USA taas kohtuga koostööd, aga liikmeks ei püri.

Ka Venemaa allkirjastas algselt Rooma Statuudi, kuid ei ratifitseerinud seda ning võttis selle 2016. aastal tagasi seoses nii Ukraina kui ka Gruusia menetlustega ICC-s. Praegu on Venemaa juhtkond otsustanud väljendada kohtu suhtes hoiakut, et Venemaa ei tunnista ICC jurisdiktsiooni ning peab selle otsuseid tühiseks.²

ICC ja Ukraina koostöö

Selgitamist väärib seegi, kuidas suhestub ICC tegevus riigi enda kriminaaluurimisega. ICC toimetab nn täiendavuse (complementarity) põhimõttel, mis tähendab, et ICC prokuröri ametkond hakkab asja uurima siis, kui asjaosaline riik ise ei ole võimeline uurimist läbi viima või ei näita üles tahet seda teha. Lisaks uurib ICC ja mõistab kohut kõige vastutavamate üle ja kõige raskemate, n-ö "rahvusvahelisele üldsusele enim muret tekitavate kuritegude" üle.

Ukrainas sõja raames toime pandavatest süütegudest suurt osa menetleb just Ukraina prokuratuur ja märtsi alguse seisuga oli alustatud üle 73 000 menetluse³. ICC roll on aga tulla appi seoses nende isikute tegudega, kes mitte ainult ei pane ise tegusid vahetult toime, vaid seisavad piltlikult öeldes hulga sõjakuritegude ja/või inimsusevastaste kuritegude toimepanemise taga ja neid orkestreerivad.

See võib hõlmata nii sõjaväelisi juhte, kes annavad käsu kuritegude toimepanemiseks või kes on ülema vastutuse alusel⁴ vastutavad selle eest, mida saadavad korda nende juhitavad väeosad, kui ka võimupositsioonil olevaid tsiviilisikuid. Näiteks võivad viimaste hulgas uurimise all olla nii riigijuht, isehakanud ja annekteeritud Luhanski ja Donetski rahvavabariigi juhtfiguurid või Venemaa ametnikud või poliitilised juhid, kellel on kandev roll Vene vägede tegevuse kavandamisel.

Siinkohal võiks küsida, et miks siis nende isikute uurimist ei teosta Ukraina prokuratuur ise, kui juba kümnete tuhandete kuritegude üle menetlus on alustatud.

Esiteks on riigijuhtidel teiste siseriiklike kohtute ees immuniteet. Rooma Statuudiga on aga kokku lepitud, et tegemist on nii raskete kuritegudega, et immuniteet ei kohaldu.

Teiselt poolt on küsimus otsuse jõustamises ja koostöös. Kriminaalkoostöö riikide vahel sõltub riikide vahelistest lepetest. ICC 123 liikmesriiki on Rooma Statuudiga liitumisel võtnud kohustuse teha kohtuga koostööd uurimise osas ja kohtu vastava palve korral pidama kinni ja välja andma isiku, kelle kohta on vastav vahistamiskäsk välja antud. Seega on tegemist olulise võrgustikuga.

Kolmandaks on küsimus kuvandis. Pidades silmas, et ICC-l on jurisdiktsioon "rahvusvahelisele üldsusele enim muret tekitavate kuritegude" üle, on küsimus ka sildis, mis uurimise all olevatele tegudele antakse. Kuigi võiks arvata, et süüdimõistmise korral istub isik vangis samamoodi, siis poliitiliselt ja ajaloolise mälu perspektiivis võib osutuda kaalukaks, kas toimepandud sõjakuritegusid menetles riik, mis ise oli konflikti osaline, või rahvusvaheline kohus, mille osaliseks on enamus maailma riike.

Uurimise teostamisel on ICC sõltuv riikide koostööst, niisamuti on Ukrainas. ICC prokuratuuri ametkond ei ole seega võrreldav ühegi siseriikliku politseiametkonnaga ega saa piltlikult öeldes jalaga ust lahti lüüa ja uurima hakata. Oma tegevuses peab ICC prokurör siiski järgima liikmesriigi seaduses antud piire ja regulatsiooni, kuidas ja millistel alustel on lubatud toimida.

Näiteks Eesti kriminaalmenetluse seadustik sätestab, et ICC prokuröril on Eestis menetlustoimingute tegemisel kõik kriminaalmenetlusseadustikus sätestatud prokuröri õigused ja kohustused. Möödunud aasta lõpus võttis Ukraina ülemraada vastu samuti kriminaalmenetluse koodeksi muudatused, mis reguleerivad koostööd ICC-iga, kuid mis on võrreldes Eesti regulatsiooniga piiravamad. Ühelt poolt oli see oluline ja oodatud samm, teiselt poolt ei ole aga regulatsioon probleemideta, kuid see arutlus väljuks selle artikli teemast.

Lisaks konkreetse riigi seadusepügalale on ICC jaoks oluline ka riikide ametiasutuste sisuline koostöö. On paratamatu, et rahvusvahelise kohtu uurijad ei oma samaväärset võimekust liikmesriigis uurimistoimingute tegemiseks, kui on seda kohalikul politseil või prokuratuuril.

Nii on ka Ukraina sõjakuritegude ja inimsusevastaste kuritegude uurimisel määrav roll ICC ja Ukraina ametiasutuste koostööl, aga ka teiste riikide uurimisasutuste panusel, sest põgeniketulvas on nii ohvrid kui ka pealtnägijad jõudnud paljudesse riikidesse, millel on võimekust ja tahet aidata. Selle tarvis on ka Euroopa Liidu kriminaalõigusalase koostöö ameti ehk EUROJUST-i egiidi all kokku kutsutud ühine uurimisrühm (joint investigation team ehk JIT), milles osalevad praeguse seisuga lisaks Ukrainale Leedu, Poola, Eesti, Läti, Slovakkia, Rumeenia ja ICC. Olgu öeldud, et tegemist on esimese korraga, kui ICC sellises koostööformaadis osaleb.

ICC esimesed nähtavad sammud

Möödunud nädalal andis ICC välja vahistamiskäsu president Putini ja lasteombudsmani Maria Lvova-Belova osas. Täpsemalt on vahistamiskäsu aluseks süüdistus tsiviilelanike (laste) ebaseaduslik ümberasustamine Ukrainast nii Venemaale kui ka Venemaa poolt okupeeritud aladele Rooma Statuudi artikkel 8(2)(a)(vii) ja 8(2)(b)(viii) alusel.

Tegemist on sõjakuritegudega, mille kohaselt on keelatud rahvusvahelise relvakonflikti raames isikute ebaseaduslik väljasaatmine või ümberasustamine, sealhulgas ka okupeeriva riigi enda elanike ümberasustamine okupeeritud alale. Meedias ja sotsiaalmeedias, ennekõike Telegrami kanalites, leidis laialt kajastust, kuidas Venemaa ametkonnad on korraldanud sadade, kui mitte tuhandete laste Ukraina aladelt viimise Venemaale või Krimmi.

Seaduslikuks muudaks sellise tegevuse kas laste eestkostjate nõusolek või ravile suunamine, kui ravi ei ole võimalik pakkuda asukoha riigi territooriumil. N-ö humanitaarsetel põhjustel võiks rahvusvahelise humanitaarõiguse kohaselt isikuid territooriumil ümber paigutada vaid ajutiselt evakuatsiooni korras. Arvestades, et lisaks ümberasustamisele anti lapsed üles Venemaal adopteerimiseks Vene peredesse, on sügavalt kaheldav eelnimetatud õigustavate asjaolude esinemine.

Putinile heidetakse ette nii kaas- kui vahendlikku ehk läbi teiste isikute täideviimist ning süüdistatakse ka ülema vastutuse alusel. Ülema vastutuse regulatsiooni kohaselt on teo eest vastutav ka isik, kes on ülemus- ja alluvussuhtes isikuga, kes teo toime pani, ja ülem ei võtnud vajalikke meetmeid teo takistamiseks, kuigi see oli tema võimuses. Arvestades president Putini positsiooni Venemaa riigiaparatuuris ei ole sekkumise võimaluste olemasolu ilmselt kahtluse all. Seda eriti võttes arvesse, et samuti süüdistuse saanud Lvova-Belova nimetas ametisse president ja ta on otseselt tema ees aruandekohuslane.

Mida kujutab endast vahistamiskäsk ja mis saab edasi?

Tegemist on esimese sammuga selle poole, et tuua konkreetsed isikud kohtu ette. Protseduuriliselt esitab prokurör taotluse kohtu kohtueelsele kojale (Pre-Trial Chamber), mis otsustab, kas on küllaldane alus uskuda, et isik on teo toime pannud ja tema vahistamine on vajalik. Eelkirjeldatus veendununa on kohtueelse koja liikmed andnud välja vahistamiskäsu, mis edastatakse liikmesriikidele, millel omakorda on selle alusel kohustus võtta meetmeid oma territooriumil Putini ja/või Lvova-Belova vahistamiseks ja kohtu ette toomiseks.

Putini osas võib tekkida küsimus, kas kogu sõja kestel on vaid laste ümberpaigutamine see, mille eest teda saab vastutusele võtta. Vahistamiskäsk siin piiri ette ei pane, süüdistust saab edasise uurimise valguses täiendada. Nii võib lisanduda näiteks nimetatud teo kvalifitseerimine inimsusevastaseks kuriteoks või genotsiidiks, samuti võib täieneda nimekiri teiste kuritegudega.

Möödunud nädalal mainiti näiteks mitmes rahvusvahelises väljaandes võimalust, et vahistamiskäsu taotlus esitatakse ka infrastruktuuri hävitamise osas artikli 8(2)(a)(iv) alusel, mille kohaselt on sõjakuriteoks vara laialdane hävitamine, milleks ei ole sõjalist vajadust ning mis on toime pandud ebaseaduslikult ja hoolimatult. Venemaa on kogu sõja vältel, kuid eriti viimastel kuudel, suunanud raketirünnakud just erinevate energeetikaga seotud infrastruktuuri osade vastu.

Humanitaarõiguses kehtib eristamise põhimõte, mis nõuab vahetegemist tsiviilelanikkonna ja kombatantide, tsiviilobjektide ning sõjaliste sihtmärkide vahel. Objekt võib olla õiguspäraselt rünnaku sihtmärgiks, kui see oma eesmärgi, kasutuse või asukoha poolest omab sõjalist tähtsust ja selle kahjustamine või hävitamine annab kindla sõjalise edu. Üldiselt tsiviilkäibes olevad elektrijaamad või muu tsiviilinfra viimase alla ei kuulu.

Erandina võiks tõstatuda küsimus nn topeltkasutusest, kus taristu on nii tsiviilelanikkonna kui ka sõjaväe kasutuses. Samal ajal peab peab rünnak olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega, mis näeb ette, et kahjud, mis rünnakuga tekitatakse, ei või olla ülemäärased võrreldes sõjalise eduga.

Tsiviiltaristu hävitamine laiaulatuslikult ja süstemaatiliselt räägib pigem kurnamistaktikast, mille eesmärk on jätta tsiviilelanikkond ilma elektrist, veest ja küttest ning selle kaudu sundida Ukrainat alistumisele humanitaarkaalutlustel. Säärane tegevus võiks lisaks kvalifitseeruda ka näljutamisena, mis Rooma Statuudi artikli 8(2)(b)(xxv) kohaselt on ellujäämiseks vajalikest vahenditest ilmajätmine sõjalise vahendina, sealhulgas humanitaarabile ligipääsu tahtlik tõkestamine. Vene vägede tegevuse vastavale kvalifitseerimisele on tähelepanu juba möödunud aastal juhtinud nii rahvusvahelised humanitaarorganisatsioonid kui ka OSCE uurimismissioon.⁵

Laiemas pildis

Võib eeldada, et tegemist on esimeste, n-ö madalal rippuvate õuntega ning kuritegusid, mille osas ICC prokurör kohtult vahistamiskäsku taotleb, on uurimise all rohkem. Tuleb arvestada, et mida laiaulatuslikum tegu ja kõrgemal positsioonil olev isik, seda keerulisem on tõendamine, mis tähendab, et iga järgnev vahistamiskäsk võtab aega. Ütlematagi on selge, et ICC menetluse eelduseks oleva raskusastmega tegusid on Ukrainas toime pandud hulgal, mis prokuröri ametkonnale ja kohtule hingetõmbe ruumi ei jäta.

Omaette küsimus on see, kas ja millal need, kelle osas on vahistamiskäsk antud, mõnda ICC 123 liikmesriigist oma jala tõstavad. Alles nende kohtu ette toomisele järgneb sisuline kohtumõistmine nende tegude üle, nimelt kehtib ICC-s in absentia ehk tagaselja kohtupidamise keeld.

Siiski ei maksa seda sammu alahinnata. Ühelt poolt on ajalool oma keerdkäigud. 1990. aastate lõpus ei osanud keegi ette näha, et 2001. aastal annavad Jugoslaavia võimud ICTY-le välja Slobodan Miloševići. Teiselt poolt, ka asjaolul, et uurimine on algatatud ja kohtueelne koda on leidnud küllaldase aluse uskuda isikute süüd, on oluline väärtus, sest see näitab, et ohvrid ei ole jäetud üksinda ning et rahvusvahelise kohtumõistmise veskid jahvatavad ka n-ö suurte ja võimsate suhtes.

Mõnes mõttes tähistab see omaette verstaposti kohtu enda jaoks. Varem on ICC vahistamiskäsu andnud vaid ühe riigijuhi, Sudaani endise presidendi Al Bashiri suhtes 2009. aastal. Üldiselt on senised ICC kaasused, mis on uurimisest vähemalt kohtueelse kohani jõudnud, keskendunud suuresti Aafrika riikidele, nende seas Sudaan, Kesk-Aafrika Vabariik, Kongo, Mali jt. Kuigi vahistamiskäsud anti ka näiteks Gruusia asjas (kuigi oluliselt madalama staatusega isikute osas), siis on ometi pretsedenditu julgeolekunõukogu alalise liikme riigijuhi ja kõrgete ametnike kohta vahistamiskäsu andmine.

Laiemas pildis võiks see käik anda rahvusvahelisele kogukonnale signaali, et ICC tegevus on tõepoolest suunatud kõikidele regioonidele ning staatus maailma võimsate hulgas ei ole kaitseks. Seda eriti pärast ICC otsust Afganistani relvakonflikti raames toime pandud kuritegude uurimises, kus osalised olid ka USA väed, millega kohtueelne koda leidis, et uurimisega pole põhjust jätkata muuhulgas seetõttu, et perspektiiv tõendeid ja isikuid kohtu ette tuua on vähene. Nimetatud otsuse vaatas apellatsioonikoda küll ümber ja uurimine jätkub, kuid arusaadavalt jättis säärane otsus üles mitmeid küsimusi. Just selle taustal on Venemaa kui julgeolekunõukogu liikme riigipea kohta vahistamiskäsu andmine märgiline.

Muidugi ei saa alahinnata seda tuge, koostöölisust ja ootust, mis on – suuresti lääneriikide poolt – kohtule seoses Ukraina uurimisega avaldatud. Ukraina uurimine on seega ka kohtu jaoks oluline võimalus tõestada oma rolli ja võimekust rahvusvahelise rahu ja inimkonna õiglustunde tagamisel.