"2007. aastal esitasin volikogule kontseptsiooni linna avamisest merele, ja alles nüüd hakkavad selle kontseptsiooni tulemused realiseeruma. Seda võiks pidada õnnestumiseks," sõnas Mänd linnaarhitektina tehtud töö tulemuste kohta. Mänd lahkus linnaplaneerimise ametist omal soovil 2019. aastal. Nüüd töötab ta Viimsi valla peaarhitektina.

Enamus linnaarhitekti tööst käis läbi nügimise, sõnas Mänd. "Tallinnas on ametid võrdlemisi suured ja logistiliselt ja ideoloogiliselt eraldiseisvad. Eks seda tekitirimist tuli ette," nentis ta.

Uut peaarhitekti peale Männi lahkumist Tallinnas ametis pole ja linnal pole plaanis ka seda kohta tekitada. "See on huvitav situatsioon, sest see ametikoht oleks äärmiselt vajalik. Üks minu rolle oli suhtlemine avalikkusega, linna arengu selgitamine spetsialisti vaatest. Nüüd on selle üle võtnud poliitiline linnajuhtkond, kuid need vaated erinevad. Oleks vaja vaateid, mis täiendavad teineteist," lausus Mänd.

Tallinna avalik ruum areneb õiges suunas, märkis ta samas. "Muutused pole nii kiired, kui tahaksime. Pikas vaates on linn õigel teel, et olla hea linnaruum kõigile vanusegruppidele. Eri gruppidele pööratakse võrdsemalt tähelepanu, kui kümme aastat tagasi. Selle kaasmõju on aga polariseerumine autoliiklejate ja teiste liiklejate vahel," rääkis Mänd.

"Rattateede rajamisega nägime, et avalik ruumi jagatakse nõrgemate vahel, sõnas Mänd. "Suhteliselt vähe mindi autoteedele, vaid jäädi kõnniteedele, kuigi jalakäija ja ratturi liikumise kiiruse vahe on palju suurem kui ratturil ja autol. See haavab jalakäijate turvalisust," rääkis Mänd. "Sellest on aga õpitud. Bastionaalvööndis ja Rannamäe teel on paremad lahendused," lisas ta.

Mänd märkis, et linnaruumis on ohtlikkus ja turvalisus eri asjad. "Ohtlikkus on füüsiline maailm - eraldame inimesed, et nad poleks üksteisele ohtlikud. Turvalisus on käitumuslik, see on olukord, kus on usaldus kaasliikleja vastu. Jalgratturitel on õigus, kui nad ütlevad, et Tallinnas liiklemine on ohtlik. Oluline on tõsta turvalisust haavatavamatele inimgruppidele, nagu emad lapsega," sõnas Mänd.

Tallinnas võetakse teede, ka rattateede, rajamisel maha palju vanu suure võraga puid ja see häirib linnakodanikke. "See on põhimõtteline küsimus ja hea, et see teema on tõstatunud. Tallinnas on praktika, et maha võetud haljastus asendatakse. Tegelikult on äärmiselt oluline mõista, et asendus ei asenda vana puud, mis on kohanenud keskkonnaga ja pakub varju, seob tolmu ja CO2, mida need noored puud ei tee veel kümme aastat. Me ei pea linnaruumi vaatama ainult tuleviku vaates, vaid inimene peaks ennast painutama olemasoleva linnalooduse järgi," rääkis Mänd.

Ta kirjeldas Austrias nähtud linnadisaini, kus keset tänavat oli jäetud kasvama suur puu. "Me peame selliste kohandatud lahendustega rohkem arvestama.
Praegu oleme ühe sammu sinna lähemale astunud selle diskussiooniga, sest see jõuab ühel hetkel ka linnajuhtideni. Linnade juhid jällegi sõltuvad sellest, kas neid valitakse või mitte, seega tuleb nendes küsimustes oma saadikuid mõjutada," sõnas Mänd.

Kui ka praegu kuulata, mida linnajuhid räägivad, siis sõnades nad keskkonnahoidlikele mõtetele vastu ei vaidle. "Tallinnas on aga nähtav, et poliitiline juhtimine ei jõua spetsialisti tasemele, kes langetab otsuse. Need eesmärgid ei jõua lõpuni alla välja. Kõik ametid räägivad oma juttu ja kõik teemad ei jõua keskele kokku, et tekiks inimesele mõnus linnaruum," lausus Mänd.

Ta märkis ka, et Edgar Savisaare linnavalitsust ei huvitanud nii väga linna juhtimine ja linnaruumi küsimused, vaid riigi küsimustes kaasa rääkimine. "Viimase 22 aasta jooksul planeeringute menetlemise kultuur muutus ikkagi väga palju - ühiskonna üldine kultuuritase tõusis, kõik hakkasid oma rollidest paremini aru saama, nii avalikkus kui ka ametnikud. Tänapäeval on kaasatus hoopis midagi muud, juba arendaja oma plaane tehes vastab avalikkuse ootustele teisiti kui varem. Kurb on see, et planeeringud kuidagi liikuda ei taha," rääkis Mänd.

Kas Tallinn kasvab või ei kasva mõjutab seda, kuidas toimub ruumiline areng mujal Eestis. "Viimsi on käitumas huvitavalt, ta ei taha minna Tallinna kasvuga kaasa ja tahab leida muid kvaliteete, muutuda parkvallaks," sõnas Mänd.

Kesklinna peaks väga palju tihendama, mereäär peaks sisaldama nii looduslikku mereäärt kui ka täisehitatud mereäärt. Seda kõike ka Kesklinna piirkonnas, lisas Mänd linnaruumi paremaks muutmise võimaluste kohta.