Tallinna uuel koalitsioonil tasub linnaarhitekti institutsiooni loomisega kiirustada, et rakendada Põhjamaade parimaid linnaehituspoliitikaid. Tänavaruumi jagunemisel erinevate kasutajagruppide ja funktsioonide vahel tuleb luua uus ja tänapäevane reeglistik. Välireklaam ja ekraanid peavad tooma vastutasuks linnaruumi koormamise eest linnakodanikele kasu.

Muidugi tuleb arvestada ka võimalusega, et linnaarhitektist kujuneb ilma kindla fookuseta kõlavaid loosungeid pilduv populistlik poliitik, aga lootus, et ta suudab langetada olulisi ellu rakendatavaid otsuseid, püsib hetkel suur.

Liiga palju liiklusmärke

Kui Tallinna linnaarhitekt seab üheks eesmärgiks tänavaruumi tervikliku ümbermõtestamise ja suunamise, saaks vähese eelarvega muuta elu oluliselt paremaks. Palju on räägitud rattateede vajadusest, samuti linna kasutamissõbralikuks muutmisest kõikidele elanikele vanuses 8-80, mis peaks linnatänavatele tooma näiteks istumispingid. Mainimata ei saa kindlasti jätta ka linnahaljastuse kvaliteedi tõstmist.

Aga mille arvelt see kõik peaks tulema?

Linnaruumi täidavad neli liiklejagruppi: jalakäijad, ratturid, eraldi koridoris liikuv ühistransport ja autod. Nende omavaheline suhe muutub ajas ja see on tore. Samal ajal pole mehhaaniline ruumi ära võtmine vaid autodelt alati õige lahendus. Hoonete vahelistele tänavatele mahub ju veel haljastus ja infrastruktuur nagu näiteks tänavavalgustus, liikluskorraldusvahendid, infokandjad ja reklaamid.

Kui haljastuse osakaalu võiks pigem suurendada, siis tänavaruumi uuendamise ja ruumilise kokku tõmbamise suurimat potentsiaali näen just nimelt nende, seni puutumatute tehniliste rajatiste ümbermõtestamises.

Miks meil ometi on vaja nii palju liiklusmärke? Mitmed hiljutised uuringud toovad välja, et liiklusmärkide vähendamine või suisa kaotamine suurendab liiklusohutust. Liiklejate tähelepanu hajub vähem. Lihtne.

Reklaamireostust tuleb vähendada

Esimestel ilusatel kevadpäevadel jalutades ei jää märkamata, et hädasti vajab tähelepanu Tallinna üldine reklaamipoliitika, mis kuulub linnaarhitekti tegevusvaldkonda ning selle õnnestumisest sõltub lisaks esteetilisele poolele seegi, kas üldse jääb veel reklaami kõrvale vaba tänavaruumi linnakodaniku jaoks.

Reklaamipindade arvult paistab Tallinn kohati sarnane Piccadilly Circusele Londonis või Time Square'ile New Yorgis. Kuid pealinn, kus linnaarhitektide positsiooni võtsid vahepeal üle poliitikud ja ametnikud, jääb visuaalses arengus kahjuks kohati alla ka Tartule ja Valgale. Selle asemel, et lasta idaeuroopaliku stiihiana vohada majade fassaadidel paiknevatel ekraanidel, reklaamtahvlitel ja -tulpadel, peaksime tolereerima välireklaami linnatänavatel siis, kui saadavast tulust rahastatakse linna infrastruktuuri, näiteks bussiootekodasid vms.

Põhjamaa linnadega võrreldes tundub Tallinna välireklaami maastik kakofooniline: eri suuruse ja disainiga reklaamikandjad laiutavad kõnniteedel ning hiiglaslikud ekraanid ripuvad pea igal vabal majaseinal. Liiga suur osa Tallinna reklaamikandjatest jäävad kujunduse, teostuse ja asukoha valikuga allapoole hea maitse piiri. Europarlamendi valimiste kampaaniad toovad olukorra trööstituse erilise selgusega esile.

Hobujaama ristmik on reklaame huupi täis loobitud. Foorumi kaubamaja sissepääsu püstakutega konkureerib hiiglaslik silinder, arvestamata proportsioone ja teisi linnaruumi elemente. Miks peab Vabaduse väljakul kaasaegset prügisorteerimist võimaldav prügikast olema litsutud vastu reklaamikandjat? Samas näed, et õigupoolest vaba ruumi polegi, sest paar meetrit eemal kõrgub järjekordne hiiglaslik silinder.

Tornimäe tänaval Swissôteli juures, kus paljud Eesti tähtsad külalised peatuvad, siravad majadel suvalise paigutuse ja proportsioonidega ekraanid, mis tulevad ilmselt üllatusena ka hooneid kavandanud arhitektidele. Sõidusuundade vahel kerkivad ridamisi möödunud sajandi esteetikasse kuuluvad üle kleebitud plekktünnid. Tänavavalgustuspostidele kinnitatud reklaamprügikastid on amortiseerunud nii füüsiliselt kui ka moraalselt. Selliste koletiste kasutamine pole Euroopa rohepealinna vääriline.

Põhjamaades viiakse välireklaamipoliitikat ellu läbimõeldud planeeringutega. Reklaamikandjatele seatakse paigaldamistingimused nii disaini, suuruse kui ka kauguse osas teistest objektidest. Selmet loovutada nii oluline protsess reklaamiärimeestele, peab tänavate väljanägemine lähtuma ühiskonna ja linna tervikliku arengu huvidest.

Tallinnas seisab lähiaastatel ees palju ulatuslikke tänavate rekonstrueerimise töid. Liivalaia tänavat hakatakse projekteerima 2025. aastal, samuti on räägitud vajadusest uuendada käesoleval aastal peatänava visiooni, mis annab võimaluse aeg maha võtta ning korralik välireklaampoliitika välja töötada. Sellise poliitikadokumendi alusel saaks linnavõim kehtestada käsulauad, millest otsustajad saavad lähtuda, kui nende lauale järjekordne reklaami paigaldamise taotlus maandub.

Praegu jääb mulje, et ootusi ja nõudeid välireklaamipoliitikale ei ole selgelt sõnastatud. See omakorda raskendab ametnike tegevust, kes välireklaamide paigaldamist juhendavad. Küsigem, kas linnatänaval on võim lastel, peredel, oma igapäevaseid toimetusi tegevatel linnakodanikel ja meie linna külalistel või hoopis reklaamirahal.