Kui tartlane Sten Sang kümme aastat tagasi Annelinna kolis, oli kajakas teda tervitamas juba esimesel päeval.

"Kolisin Anne tänavale, esimene elanik, kes mind tervitas, oli kõigepealt ülemine naaber ja siis oli kajakas akna peal. Suur, pea kahekilone hõbekajakas. Alguses oli huvitav, pildistasime teda, edaspidi läksid kajakaga suusad risti," meenutas ta.

Öösel üles äratav kajakatekisa on igakevadine mure paljudele annelinlastele.

"Üks naisterahvas väga tõredalt ütles mulle, et kui tal oleks leegiheitja, siis ta kasutaks seda. Kui inimene ei saa terve suvi puhata, siis sealt tulevad väga kurjad mõtted, mis kindlasti ei realiseeru, aga niimoodi ta mulle vastas," rääkis Sang.

Pesitsusajal maja ees poegi kaitsvad linnud võivad olla ka agressiivsed ja elanikke hirmutada. Sangi jaoks on aga peamine probleem kajakatega kaasnev mustus.

"Hommikul, kui lähen, siis märja salvrätiga ei ole seal midagi teha, vaid autopesulasse on vaja minna. Kui see ligi kahekilone hõbekajakas oma luugid avab, on auto üleni kaetud selle materjaliga," kirjeldas Sang.

Kajakate kolimine üha enam merest kaugemale linnadesse on olnud viimaste aastakümnete kasvav trend. Inimtegevusest puutumata looduslikke elupaiku jääb aina vähemaks, seetõttu leiavadki nad turvalise pesitsuskoha hoopis kõrgete kortermajade katustel.

"Siin on väga palju lamekatuseid. See on neile pesitsemiseks suurepärane. Looduses nad pesitsevad merelaidudel, vanasti ka rabalaugastel, turvaline keskkond. Kajakale ongi see majakatus väike saareke, kus on turvaline olla. Siia kiskjad ligi ei pääse, rebased ei roni, nii et eelkõige turvalisus toob neid siia," selgitas Tartu Ülikooli linnuökoloog Marko Mägi.

Praegu ongi kajakad majade kohal luuramas, et endale sobiv pesitsuspaik leida.

"Süstemaatiliselt tuleb käia kevadperioodil – märtsi lõpus ja aprilli alguses – nädalas paar korda katusel ja vaadata, kas sinna on kuhjatud pesamaterjali. Taimset materjali, mida kottidesse ajada ja ära koristada. Lõpuks linnud loodetavasti saavad aru, et see ei ole hea koht," rääkis Mägi.

Kui kajakas on aga katusele pesa teinud ning munad munenud, ei tohi teda enam segada. Seega on õige aeg püüda probleemi ennetada, sest kui kuni 50-aastaseks elav hõbekajakas juba sobiva pesapaiga leiab, võib ta sinna pesitsema jääda mitmekümneks aastaks.

"Mida mina linnalt palun, on teavitustöö. Sellest ei ole kasu, kui meie maja inimesed pesamaterjali ära korjavad ja tõrjuvad kajakaid. Et kõik ühistud oleksid teadlikud ja samas suunas tegutseksid," ütles Sang.

"Kõik naabermajad peavad jõud kokku panema ja ühiselt selle probleemiga tegelema. /.../ Kas seda lõplikult annab lahendada, ma ei ole selles sugugi veendunud, aga vähemasti mingiks ajaks saavad inimesed leevendust," rääkis Mägi.