Uues koalitsioonileppes keskendutakse haridusteemades peaasjalikult eestikeelsele haridusele üleminekule ning koolikohustuse 18. eluaastani tõstmisele. Olukorras, kus nii õpetajad kui ka noorsootöötajad tõdevad, et vaimse tervisega kimpus olevate noorte arv on pärast koroonapandeemiat drastiliselt kasvanud, ja seda kinnitavad ka mitmed uuringud, sealhulgas värske inimarengu aruanne, tekitab koalitsioonilepe vastakaid tundeid.

Koalitsioonilepingus on kirjas, et Eesti riigi kestlikkus tugineb haritud inimestele. Viimasel ajal oleme uudistest lugenud mitmeid artikleid gümnaasiumi sisseastumiskatsete järel läbipõlenud või suitsiidimõtetega noortest. Selliste uudiste lugemise järel tekib küsimus, kas siis tõesti üksnes eestikeelsele haridusele üleminek ja koolikohustusea tõstmine ongi need võluvitsad, mis lahendavad noorte probleemid ja tagavad Eesti kestlikkuse? Kuhu on jäänud personaliseeritud õpe ja koolihariduse ning huvitegevuse teineteist toetav koostöö?

Loomulikult olen ma eestikeelsele õppele ülemineku poolt ja samuti selle poolt, et noored saaksid hea põhi- ja keskhariduse, mis annab eelise nii edasiõppimiseks kui ka tööellu sisenemiseks, mis omakorda võiks eelduste kohaselt toetada nende iseseisvat hakkamasaamist, tööõnne ja üleüldist heaolu. Kuid parafraseerides ühe noorsootöötaja mõtisklust, siis 17–18-aastase noore võib ju sinna kooli saada, aga kas ta ka päriselt tundi kohale jõuab või midagi seal õpib, on iseküsimus.

Seadustest üksi ei piisa. Lisaks sellele tuleb noortega ka sisuliselt tööd teha, et nad ei õpiks eestikeelses koolis vastu tahtmist või käiks kuni 18. eluaastani koolis vaid nägu näitamas. 

Kui vaid kooliharidus on see, mida me oma sõnade ja tegudega Eestis väärtustame, siis anname noortele selge sõnumi, et selleks, et elus hästi hakkama saada ning edu saavutada, ongi vaid üks tee. Pole siis ime, et vaatamata PISA-testide kõrgetele tulemustele puudub meie noortel koolirõõm, milles on Eesti kahjuks esireas.

Me ju teame, et kõigile inimestele ei sobi ühtemoodi lahendused, sest noorte eluolu ja võimalused võivad üksteisest kardinaalselt erineda. Noorsootöö kaudu (olgu selleks osalemine noortekeskuse tegevustes, töömalevas või noortevolikogus) võib mõni kooli ja õpetajatega pahuksis olev noor leida motivatsiooni ning lootust, et elus hästi hakkama saamine ei sõltugi pelgalt akadeemilisest edukusest või hinnetest, vaid võimalusi võib leida ka enda huvipõhiste oskuste arendamisest, mida koolitunnis aga tihtilugu ei õpetata. Pole väheoluline ka see, et edukus huvitegevuses mõjub positiivselt ka kooliedukusele.

Haridust tuleks seega vaadata laiemalt ja mitte jääda kitsalt kinni kooli- või klassiruumi. Samal ajal on ebaõiglane selline vastutus panna ainuüksi õpetajate õlule. Meil on Eestis aastakümnete pikkune noorsootöö praktika, kus ollakse pühendnud noorte ja nende huvide ning oskuste mitmekülgsele arendamisele, ikka selleks, et noored kasvaksid, positiivselt areneksid ning ennast elus teostaksid.

Seega tasub õpetajate palga- ja karjäärimudeli loomise kõrval tagada ka noorsootöötajatele vääriline palk, mis hetkel ei küündi isegi mitte õpetajate praeguse palga tasemeteni. Seetõttu panevad noorsootöötajad oma lootuse uuele haridus- ja teadusministrile, et eelmise valitsuse algatatud palgamudeli arutelud ei jääks pelgalt aruteludeks, vaid jõuaksid ka reaalsete tegudeni. Iga nooresse ja noorega töötavasse noorsootöötajasse investeeritud euro toob mitmekordselt tagasi.

Noorsootöötajate palgamudeli rakendamine aitab tõsta pakutava noorsootöö kvaliteeti ning anda juurde tööaega toetamaks eesti keelele üleminekut, rääkimata sellest, et palgatõus aitab motiveerida kvalifitseeritud noorsootöötajaid valdkonda pikaks ajaks panustama ning seda edasi viima.