Võrreldes eelmiste aastatega on koalitsioonilepingu tervist puudutavad punktid võrdlemisi põhjalikud ja detailsed. Jääb mulje, et tervist võetakse tõsiselt. See võib osaliselt tulla sellest, et esimest korda Eesti ajaloos naaseb terviseministriks isik, kes on varem sama ametit pidanud ja seejärel positsiooni loovutanud (Riina Sikkut). Lisaks on Riina Sikkut üks väheseid terviseministreid, kellel on tervisealane kõrgharidus. Lisaks on käesolevas riigikogus enneolematult palju arste.

Kõige suuremat kasu Eesti rahva tervisele toob lubadus jätkata "pahede ja tervisealase riskikäitumise maksustamist, vältides samal ajal piirikaubanduse teket". Näiteks aastatel 2012–2016 tõsteti alkoholiaktsiisi, aktsiisi laekumine tõusis 29 protsenti, aga tarbimine ise langes 16 protsenti. Sarnast tulemust võiks korrata vahemikus 2023-2027.

Sarnaselt võiks ka tubaka ja suhkrujookide hind tõusta alati natuke kiiremini kui keskmise inimese ostujõud. Teaduskirjanduses on leitud palju kinnitust, kuidas see otseselt langetab riskikäitumist, ennetab haiguste teket ja pikendab eluiga. Suhkrujookide maksustamise kasulikkusele on hiljuti osutanud ka Riigikogu Arenguseire Keskus.

Teiste riikide näitel aitaks see Eestis kaalu langetada, hoida ära tuhandeid diabeedijuhtumeid ja tuua igal aastal riigile 20 miljonit eurot lisatulu. Osa riike, nagu Ungari, on lisaks suhkrujookidele maksustanud ka teisi rämpstoite, näidates seega veelgi suuremat kasu tervisele ja riigieelarvele.

Lisaks maksulubadusele on koalitsioonilepingus kiiduväärt fookus vaimsele tervisele. Tõenduspõhised psühhosotsiaalsed sekkumised on tõhusad ja nendele on suur nõudlus. Valitsuse plaan suurendada antud teenuste pakkumist ja rahastust on vaid kiiduväärt. Ühelt poolt, kuna vaimne tervis on väärtus, mida on seni alahinnatud. Teiselt poolt, kuna vaimse tervise probleemid viivad füüsilise tervise probleemideni. Seega on vaimne tervise edendamine ka füüsiliste haiguste ennetus.

Kõige vastuolulisem on koalitsioonileppe eesmärk "otsime võimalusi kaasata tervishoidu erarahastust". Selle sõnastus reedab ideoloogilist positsiooni, nagu erarahastuse kaasamine oleks iseenesest väärtus omaette. Muidugi, selline eesmärk on kasulik neile, kes soovivad kasumit teenida erameditsiini teenuste või kindlustuse pakkumisega. Lühiajaliselt võivad kasu saada ka murdosa patsientidest, kelle kõrgem sissetulek võimaldab neil vajadusel taskust juurde maksta.

Pikemas plaanis viib selline tee aga olukorrani, kus tulevikus on veelgi raskem argumenteerida, et avaliku sektori rahastus tervishoiule peaks tõusma Euroopa keskmiseni. Seega ei ole antud eesmärk mitte kuidagi kooskõlas koalitsioonilepingu teise eesmärgiga "toetada solidaarse tervisekindlustuse jätkumist". Valitsus peab valima: kas erameditsiin või solidaarsus.

Lisaks peab tõdema, et erarahastuse suurenemisega süsteemi efektiivsus mitte ei tõuseks, vaid hoopis langeks. See tuleb asjaolust, et tervishoiuteenused on märksa kompleksemad kui näiteks mööbliäri. Vastupidiselt avaliku sektori ravijuhtidega nõuavad eraomanikud ja turukonkurents kas otse või kaudselt, et eratervishoiuasutused tegeleksid võimalikult palju n-ö kirsinoppimisega, liigravimisega ja nurgalõikamisega.

Kõige tõhusam lahendus on hoopis suurendada tervisekassa rahastust mõistlikus tempos ja targa sihtotstarbega umbes samas suurusjärgus, nagu mõnel osapoolel on soov suurendada erameditsiini. See vähendaks ebavõrdsust ja säilitaks efektiivsuse ning tõstaks tervishoiu Eestis kõrgemale kohale.

Kokkuvõttes, kui valitsusel õnnestuks vastu seista üle lihtsustatud ja faktidega vastuolus olevale arvamusele, et erameditsiini parandab tõhusust ja keskenduks selle asemel tervisekassa eelarve suurendamisele, vaimse tervise teenustele ja pahede maksustamisele, võib antud valitsus saavutada suure ja vajalikku tiigrihüppe Eesti tervishoius. Neil on selleks parimad inimesed ja parimad eeldused. Edu!

Kommentaar ilmus algselt portaalis med24.ee.