Priit Rohtmets: Vene Õigeusu Kiriku taassünd Stalini välispoliitika tööriistana
Nõukogude Liidul õnnestus 1948. aasta luua nn idabloki kirikutest ühisrinne lääne kristluse vastu ja vaatamata sellele, et juba külma sõja ajal liitusid ka idabloki kirikud siiski Kirikute Maailmanõukoguga ja Nõukogude Liidu lõpp selle vastasseisu suuresti lõpetas, on toonased seisukohad Vene Õigeusu Kiriku sõnumites nüüd taas päevakorrale tõusnud, kirjutab Priit Rohtmets.
Alates käesoleva aasta veebruari lõpust, mil algas Vene täiemahuline sõda Ukrainas, on Vene Õigeusu Kirik eesotsas kirikupea patriarh Kirilliga silma paistnud Vene võimude tegevuse ühe valjuhäälsema ja kirglikuma toetajana.
Heites pilgu ajalukku, näeme, et olenemata Vene riigi ja õigeusu kiriku vahekorrast, on ka varasemate sõdade puhul kirik riigi tegevust toetanud. Erilist tähelepanu tuleb sellega seoses pöörata Teisele maailmasõjale, sest toona sõlmitud liit Nõukogude võimu ja kiriku vahel on kujundanud ka praeguse Vene Õigeusu Kiriku palge ja käitumismustri.
Vene Õigeusu Kiriku tasalülitamine
Vene Õigeusu Kiriku (VÕK) umbes 500 aasta pikkune ajalugu on tihedalt läbi põimunud Vene riigi käekäiguga, sest riik on kiriku tegevust praktiliselt kogu tema eksistentsi vältel suunanud ja kontrollinud.
Vaatamata sellele, et on olnud ka üksikuid kirikujuhte, kes on riigivõimu kavatsustele vastu astunud, on suured poliitilised muutused Vene ajaloos alati peegeldunud ka kirikuelus. Seetõttu oli 20. sajand kiriku jaoks ülimalt vastuoluline: ühe aastasaja jooksul kogeti nii ulatuslikke repressioone ja kiriku hävitamist kui ka uuestisündi.
Vene tsaaririigis oli kirik riigikiriku staatuses. Pärast seda, kui Peeter I kaotas 18. sajandil patriarhi ameti, juhtis kirikut riigi esindajana ilmikust ülemprokurör ja vaimulikest koosnev pühim sinod. 1917. aasta veebruarirevolutsiooni tuules kogunenud VÕK-i kirikukogul (sobor) kavandati kirikus suuri reforme, millega oleks koguduseellu ja kirikujuhtimisse kaasatud nii vaimulikud kui ka ilmikud. Kirik sai mitmesaja aastase vaheaja järel patriarhi, Moskva metropoliidi Tihhoni (Belavin).
Bolševike võimuletulek 1917. aasta sügisel tõmbas reformide jätkamisele kriipsu peale ja kirikul tuli hakata võitlema ellujäämise nimel. Et bolševike jaoks ei kuulunud religioosne maailmavaade nõukogude inimesega kokku, viisid punased alates 1920. aastate algusest läbi mitu kampaaniat, mille tulemusena jäi senisest Vene ühiskonna nurgakivist järele vaid kahvatu vari.
See oli Vene Õigeusu Kiriku jaoks väga traagiline aeg. Juba 1920. aastate alguses andis riik korralduse koguda kogudustelt pühitsetud väärisasju, samal ajal asuti represseerima vaimulikke ja sulgema kirikuid. Riigi mahitusel kutsuti õigeusu kiriku konkurendina ellu omaette struktuuriga Elav kirik, mis vastandas end patriarhile ja põhjustas kirikus pereheitmise. See oli osa Nõukogude võimu plaanist tekitada kirikus segadust. Eelnevale lisandunud ateistliku töö ning nn jumalatute (bezbožniki) liikumise ellukutsumise abil soovis võim kiriku tasalülitada.
1922. aastal vahistati patriarh Tihhon ja paigutati kuni 1923. aasta juunini aresti alla, sest ta oli julgenud kritiseerida kirikuvara riigistamist. See oli aeg, kui Eesti ja Soome õigeusklikud otsustasid Vene Õigeusu Kiriku rüpest liikuda Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhaadi jurisdiktsiooni. 1930. aastatel järgnesid neile Läti õigeusklikud.
Tihhoni surma järel 1925. aasta aprillis kirikule uut patriarhi valida ei lastud ja nii jätkas kirikujuhina vaid patriarhi asemik. Kiriku vaenamine jätkus täie hooga ja ka Tihhoni ametijärglased istusid mõnda aega kinni. Selles olukorras avaldas patriarhi asemik Sergius (Stragorodski) 1927. aasta juulis VÕK-i liikmetele adresseeritud deklaratsiooni, milles nimetas Nõukogude Liitu kiriku liikmete siinpoolseks kodumaaks, kuulutades sel moel kiriku lojaalsust Nõukogude võimule.
Sajad vaimulikud olid bolševike eest Venemaalt põgenenud ja moodustasid 1921. aastal Serbias omaette kirikliku struktuuri, Vene Õigeusu Kiriku Väljaspool Venemaad. Läänes oli siiski ka neid VÕK-i vaimulikke, kes jäid truuks patriarh Tihhonile ja patriarhi asemikule Sergiusele, kuid viimase avalik lojaalsuse kuulutamine Nõukogude võimule tekitas kahe kogukonna vahel sügava lõhe ja paguluses elavates venelastes Nõukogude Liidus tegutseva kiriku suhtes umbusu. Ühtlasi süvendas see kriitikat Sergiuse ametipidamise õigusjärgluse küsimuses, sest Sergius polnud korra kohaselt kirikutüüri juurde valitud.
1929. aastast, mil seoses kollektiviseerimisega intensiivistusid taas ka usuvastased rünnakud, kehtestati Nõukogude Liidus ka uus ususeadusandlus, millega keelati sisuliselt kogu usuline tegevus väljaspool kirikumüüre. Nõukogude põhiseaduse kohaselt võis teha küll usuvastast propagandat, aga usupropagandat mitte.
Kirikuvastaste repressioonide tulemustest annab kõige paremini aimu statistika: 1939. aastaks oli kogu Nõukogude Liidus VÕK-i struktuuris vaid umbes sada töötavat kirikut, millest enamus asus suuremates linnades. 270 kõrgemat õigeusu ametikandjat oli aastatel 1917–1940 kaotanud oma elu ja neile lisaks oli tapetud tuhandeid tavalisi kogudusepreestreid. Neile lisandusid tuhanded vangistatud vaimulikud.
Julgeolekutoimikute alusel oli ainuüksi Moskva piirkonnas kahe maailmasõja vahel vangistatud 1176 nunna, 287 munka, ja 1420 preestrit. Kirikul oli ametis vaid neli kõrgemat vaimulikku, sh patriarhi asemik Sergius. Oma struktuuriga Elaval kirikul oli samal aga 20 metropoliiti, 31 peapiiskoppi ja 9 piiskoppi, nii et küsimus, milline kahest hääbuvast struktuurist on võimude silmis püsivam, polnud Teise maailmasõja eelõhtul veel sugugi selge.
Teine maailmasõda ja kiriku uuestisünd
Teise maailmasõja algus tähendas Vene Õigeusu Kiriku eksistentsi jaoks pöördepunkti. Ehkki kuni 1943. aastani kirikuelus pealtnäha suurt midagi ei muutunud, hakkas Nõukogude Liidu juhtkond juba alates 1939. aastast kirikut kasutama välispoliitilise vahendina ja see tähendas suhtumises kirikusse kursimuutust.
Tõuke kursimuutuseks andsid lääneriigid, mis nõudsid Nõukogude diktaatorilt Jossif Stalinilt, et riigis tuleb kehtestada tegelik usuvabadus.
Sinisilmne oleks arvata, et sellega seoses oleks senine Nõukogude religioonipoliitika prügikasti visatud. Ehkki mitte 1920. aastate julmusega, vaenati religiooni ja usklikke edasi, ent see, et Stalin kasutas maailmasõja ajal ja järel kirikut Nõukogude riigi mõjuvõimu kasvatamiseks nii Ida- ja Kesk-Euroopas, aga ka läänes, tähendas Sergiuse juhitud kirikule eluõiguse andmist.
Kirik polnud selles mängus aga passiivne osapool, vaid legitimeeris koostööd tehes teda hävitada tahtnud režiimi. Kirikust sai sel moel Nõukogude võimu ja repressiivsete julgeolekuorganite tööriist ja kaastööline. Kirik lakkas olemast vaene kannataja, ehkki kohalikul tasandil tuli usulist vaenamist kogudustel edasi taluda.
Ent mis kõige olulisem, nii nagu Nõukogude riik, soovis ka imperialistlikest mõttemallidest läbi imbunud VÕK oma haaret laiendada nii palju kui võimalik. See oli võimalik ainult käsikäes Nõukogude Liidu välispoliitilise võimu kasvuga. Seega oli Stalini ja Sergiuse eesmärk tegelikult üks ja seesama: Nõukogude Liidu mõjuvõimu suurendamine.
Sedalaadi imperialistlik ideoloogia on VÕK-ile jäänud omaseks praeguseni, sest vaatamata Nõukogude Liidu lagunemisele hoiab VÕK suurt osa Ida- ja Kesk-Euroopa õigeusu kirikuid oma kontrolli all.
Vene Õigeusu Kiriku hõlmamispoliitika piiririikides
1939. aasta septembris andis Nõukogude võim just Sergiuse juhitud VÕK-ile õiguse nimetada Nõukogude vägede annekteeritud Ida-Poolas ametisse õigeusu piiskopid. Sellega sai alguse VÕK-i legitimeerimine õigeusu maailmas, Elava kiriku tahaplaanile langemine ja Nõukogude võimu kontrolli all oleva VÕK-i naasmine nn piiririikidesse, sh Eestisse ja Lätti.
Ehkki kirik haaras siin ise initsiatiivi, oli seda võimatu teha Nõukogude Liidu juhtkonna loa ja toetuseta. 1990. aastate algul korraks avanenud Venemaa arhiivides tehtud uurimistöö tulemusena on selgunud nii Nõukogude juhtkonna ja Nõukogude Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi osalus kiriku välispoliitilise tegevuse korraldamisel, nagu ka kiriku juhtivvaimulike tihe seos Nõukogude julgeolekuasutustega.
Ka hilisematel aastakümnetel on kiriku juhtivvaimulikud olnud teadaolevalt Nõukogude julgeoleku värvatud agendid ja kaastöölised. See puudutab teiste seas aastatel 1990–2008 Moskva patriarhina teeninud Eestist pärit Aleksiust (Ridiger) (agent Drozdov) ja tema järglast, praegust Vene Õigeusu Kiriku juhti patriarh Kirilli (Gundjajev) (agent Mihhailov). Niisiis on Kirilli ja Vladimir Putini nooruspõlve ühisnimetajaks KGB.
Märkimist väärib seegi, et nii Aleksius kui ka Kirill töötasid enne patriarhiks saamist kiriku välissuhete osakonna juhina ehk riigi juhtkonna silmis kõige olulisemas kiriku tegevusvaldkonnas. Selles sektoris töötamine eeldas riigivõimu usaldust.
Tulles tagasi Teise maailmasõja alguses Nõukogude Liidu okupeeritud naaberriikide juurde, näeme, kuidas aastatel 1939–1940 avaldati neis riikides tegutsevatele õigeusu kirikutele survet liituda VÕK-iga. Eestis proovis Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku metropoliit Aleksander läbi rääkida kiriku autonoomse staatuse üle VÕK-i struktuuris, kuid seda ei pidanud patriarhi asemik Sergius võimalikuks, öeldes, et ühes Nõukogude riigis ei saa olla kahte õigeusu kirikut. EAÕK kuulus 1923. aastast autonoomsena ehk pooliseseisvana Konstantinoopoli patriarhaadi jurisdiktsiooni.
Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikus tekitas Moskva surve terava vastureaktsiooni, mille tulemusena otsustas 1940. aasta maist kuni 1941. aasta märtsini oma ametist taanduda ühtekokku 76 vaimulikku ehk üle poole vaimulikkonnast. See aga ei takistanud VÕK-il surve avaldamist jätkata.
1941. aasta jaanuaris saabus Eestisse VÕK-i esindaja Dmitrovi ülempiiskop Sergius (Voskressenski), kes nõudis EAÕK-i sinodi kokkukutsumist, et otsustada ühinemine Moskva patriarhaadiga. Temast sai EAÕK-i likvideerimise elluviija. Ta valiti pärast Leedu metropoliidi Elevferi (Bogojavlenski) surma 1940. aasta detsembris Leedu ja Vilniuse ülempiiskopiks.
Metropoliit Aleksander on hiljem väitnud, et Sergius käitus kui tüüpiline nõukogude funktsionäär, kelle kasutada olid kõik toonased eesõigused. Sergius oli 1940. aastal juba allutanud Moskvale ühe osa Poola ja Rumeenia õigeusu kirikutest ja 1941. aasta jaanuaris külastanud ka Läti õigeusu kiriku esindajaid. Sealgi oli kavas kirik VÕK-i koosseisu liita.
Eestis õnnestus Sergiusel kiriku sinodi koosolek kokku kutsuda ja seal avaldatigi soovi Moskva patriarhaadiga ühinemiseks. Ehkki selle koosoleku otsused on õigustühised -ignoreeriti kiriku põhimääruste sätteid, mis puudutasid kanoonilise jurisdiktsiooni vahetamist, kvoorumit, koosoleku juhatamist jt punkte ja otsus võeti vastu okupatsiooniaja surve tingimustes -, jätkus selle tulemusena VÕK-i tegevus viia ühinemisprotsess lõpuni.
Sergiuse (Voskressenski) teate peale, et nii Eesti kui ka Läti õigeusu kirik on nõus VÕK-iga ühinema, otsustas VÕK patriarhitooli hoidja Sergiuse (Stragorodski) määrusega ühinemissoovi rahuldada.
Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku likvideerimise järel 1941. aasta veebruaris-märtsis – otsuses määratleti senine EAÕK mitte kui autonoomne, vaid kui autokefaalne ehk iseseisev kirik – lõi VÕK selle asemel Eestit, Lätit ja Leedut koondava Moskva patriarhaadi eksarhaadi, mille keskuseks sai Riia ja seda asus juhtima Sergius (Voskressenski).
Eestis ei õnnestunud kiriku tasalülitamist 1941. aastal siiski lõpule viia, sest enne algas Saksa okupatsioon, kuid Nõukogude okupatsioonivõimu taaskehtestamise järel 1944. aastal töö jätkus. Üheks osaks allutamisest oli vaimulikele esitatud nõudmine, et nad kahetseksid pattu, et olid 1923. aastal otsustanud Vene Õigeusu Kirikust eralduda. Seda oli juba 1941. aastal nõutud ka Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku metropoliidilt Aleksandrilt.
Lääneriikide toetuse sidumine usuvabaduse küsimusega
Piiririikide kirikute allutamise kõrval oli oluline parandada Vene Õigeusu Kiriku mainet ja suurendada selle mõjuvõimu läänes. Selleks pidi aga kõigepealt ümber lükkama läänes valitseva arusaama, et Nõukogude Liidus piiratakse usuvabadust. Nõukogude religioonipoliitika "töövõidud" 1920.–1930. aastatest olid läänes üldjoontes teada ja see polnud ei Ameerika Ühendriikide ja Ühendkuningriigi jaoks sugugi teisejärguline teema.
Küsimus tõstatus 1941. aastal, mil Saksamaa ründas Nõukogude Liitu ja viimasest sai võitluses natsionaalsotsialistliku Saksamaaga Lääneriikide liitlane. Kui Stalinil läks 1941. suvel alanud natside rünnaku järel nõukogude rahva poole pöördumiseks aega 12 päeva, siis patriarhi asemik Sergius tegi juba Saksamaa rünnaku esimesel päeval avalduse, tõstes esile, et õigeusu kirik on alati jaganud rahva saatust ega hülga oma rahvast nüüdki.
Hiljem on ajaloolased võrrelnud seda välisasjade rahvakomissari Vjatšeslav Molotovi pöördumisega ja leidnud kahe vahel väga suuri sarnasusi, mis on tõstatanud küsimuse, kas Sergius ikka kirjutas oma avalduse päris ise.
Sergiuse pöördumine polnud suunatud mitte üksnes Venemaal elavatele õigeusklikele, et nende patriotismi tõsta, vaid oli hoolikalt adresseeritud "Kristuse õigeusu kirikule", püüdes nii pretendeerida ka nende õigeusklike toetusele, kes asusid läänes. Ent ühtlasi pidi avalik pöördumine näitama, kuidas õigeusu kirik kannatab koos kogu nõukogude rahvaga ja mingist kiriku tagakiusamisest pole seetõttu mõtet kõneleda. Viimaks oli see aga mõeldud tasalülitama neid väljaspool Venemaad elavaid vene pagulastest õigeusu vaimulikke, kes asusid sissetungi Venemaale toetama.
Sergius jätkas samasuguste avalduste esitamist ja sõda puudutavate jutluste pidamist kogu sõja vältel kuni oma surmani 1944. aastal. 1941. aasta juunist 1942. aasta juunini üllitas ta koguni 12 avaldust, milles tõi näiteid Venemaa välisvaenlase kohta minevikus ja kirjeldas käimasolevat võitlust kui püha sõda kristliku kiriku vastu.
Ent sellest ei piisanud, et lükata ümber läänes valitsevaid arusaamu selle kohta, kuidas Nõukogude Liidus piiratakse isikuvabadusi.
Lääneriigid ei soovinud, et koostöö Nõukogude Liiduga tooks päevakorrale süüdistused, nagu oleks lääs demokraatlikud väärtused koostöö nimel hüljanud, samamoodi aga kardeti, et koostöö Nõukogude Liiduga võib suurendada vasakpoolsete liikumiste populaarsust läänes. Et usuvabaduse küsimus oli lääneriikides tähtis teema, sidusid nad Nõukogude Liidu toetamise kommunistliku riigi poliitilise kontrolli vähenemisega riigi usuelu üle.
Stalin omalt poolt üritas diplomaatilisi kanaleid pidi näidata, kuidas Nõukogude Liidus valitseb usuvabadus ja astus ka üksikuid samme, mis pidanuks tõestama, et tuleb lääneriikide nõudmistele vastu. 1941. aasta septembris lõpetati mitmete ateistlikke väljaannete ilmumine, Punaarmees sõdivad katoliku usku mehed said sõjaväe kaplanid, Moskvas avati taas poolakate katoliku kogudus ja juudiusu sünagoog.
Samal ajal tegi Stalin isiklikult pingutusi selleks, et musta valgeks rääkida ja kriitikuid vaigistada. Näiteks kirjutas ta 3. septembril 1941 paavst Pius XII-le, et ta loodab tegeliku usuvabaduse Nõukogude Liidus taastada nii, et olukord oleks märksa parem kui parajasti Saksamaal. See oli otsekui vastupropaganda natside kuulutusele, et nad võitlevad jumalatute bolševike vastu ja annavad kristlastele tagasi õiguse eksistentsile, mille punased olid neilt võtnud.
Samamoodi kasutas Stalin ka diplomaatilist korpust ja Vene Õigeusu Kiriku kõrgeimaid vaimulikke, kes pidid levitama Nõukogude Liidu usuvabadust austavat rahusõnumit. Tubli propagandistina andis Nõukogude võim 1942. aastal välja venekeelse esindusliku väljaande "Tõde religiooni kohta Nõukogude Liidus". Väljaanne oli mõeldud levitamiseks ainult väljaspool Nõukogude riigi piire ja see suutis Vene pagulaskonnas tekitada palju pahameelt.
Samal ajal hakkas Vene Õigeusu Kirik süvendama suhteid teiste kristlike kirikutega. Nende seas väärib kõige suuremat tähelepanu anglikaani kirikute hulka kuuluv Inglise kirik. Viimane oli VÕK-i jaoks justkui võluvõtmeke, mis pidi avama palju uksi.
Inglise kirik oli heas kirjas Vene emigrantide kirikute seas, brittidel olid kontaktid õigeusu kiriku vanade patriarhaatidega (Konstantinoopoli, Aleksandria, Antiookia ja Jeruusalemma patriarhaadid), samamoodi lootis VÕK, et suhted aitavad pehmendada Vatikani ja Ameerika evangeelsete kirikute kriitikat Nõukogude religioonipoliitika suhtes ning viimaks loodeti Inglise kiriku abil avaldada mõju ka Briti riigijuhtidele.
1942. aastal sai Inglise kirik Cosmo Gordon Langi asemel uue peapiiskopi, kelleks oli William Temple. Ta oli arusaadavalt väga kriitiliselt meelestatud parajasti Euroopat laastava natsionaalsotsialistliku Saksamaa suhtes, kuid Nõukogude Liitu ta sel moel ei arvustanud.
Selle asemel väitis ta 1942. aasta algul välja antud teoses "Lootus uuele maailmale", et mingi kommunismi või riigisotsialismi vorm on ideaalne majandusmudel, mille poole püüelda. Teda iseloomustades on välja toodud, et Temple väheste teadmiste tõttu Nõukogude Liidust kujutas ta seda ette kui kollektiivset Disneylandi, kus kõike oli piisavalt ja nii jätkus kõigile midagi.
See andis Nõukogude võimule hea võimaluse dialoogi alustamiseks ja nii jõudis 1942. aastal Canterbury peapiiskopini mitu kirja, milles muu hulgas paluti tema abi, et ta saadaks Nõukogude propagandatrükised vanadele õigeusu patriarhaatidele.
Ehkki William Temple oli segaduses, miks üks õigeusu kirik vajab teistega suhtlemiseks anglikaani kiriku abi, kartis ta riikide vaheliste liitlassuhete tõttu venelastele ka eitavalt vastata. Kogu ta tegevus oli koordineeritud Briti välisministeeriumiga, kus küll aimati, et Vene pool võib kasutada britte propaganda eesmärkidel, kuid liitlassuhete hoidmise nimel oldi valmis seda aktsepteerima, üritades suurematest karidest mööda laveerida.
Üheks selliseks kariks oli Nõukogude poole kaval soov, et teose "Tõde religiooni kohta Nõukogude Liidus" kavandatava ingliskeelse versiooni sissejuhatuse võiks kirjutada Canterbury peapiiskop William Temple. 1943. aastaks oli teos siiski veel trükkimata, sest selgust, kuidas seda nii teha, et Canterbury peapiiskopist ei saaks Nõukogude Liidu propaganda tööriist, brittidel polnud.
Britid kartsid, et ka Saksa propagandistid võivad seda oma huvides ära kasutada. Nii valisid britid venitamise tee, pidades rahulikult aru, kuidas selle teemaga edasi minna. Ehkki raamatu väljaandmise ja eessõna suhtes oli kriitikuid ja kahtlejaid, oli Inglise kiriku piiskoppide seas ka neid, kes arvasid siiralt, et Vene Õigeusu Kirik ongi hullemast läbi käinud ja olukord Nõukogude Liidus on paranenud. Loodeti, et sõja algus on Nõukogude religioonipoliitikat muutnud. Seda kinnitasid neile ju ka Nõukogude diplomaadid ja peagi ka VÕK-i esindajad ise.
Venekeelse "Tõde religiooni kohta Nõukogude Liidus" väljaandmisele järgnes 1942. aasta septembris Vene õigeusu vaimulike üllatusvisiit Briti saatkonda Moskvas. Kiievi metropoliit Nikolai (Jaruševitš) tegi sel kohtumisel ettepaneku korraldada VÕK-i delegatsiooni visiit Ühendkuningriiki.
Britid vastasid kaks päeva hiljem jaatavalt, ent seadsid terve rea tingimusi, et visiit saaks toimuda. Nad nõudsid, et brittide delegatsiooni visiit eelneks Nõukogude Liidu külaskäigule, et visiit oleks poolametlik, mingeid intervjuusid ei antaks, briti delegatsioon saaks igal pool Nõukogude Liidus vabalt liikuda ja alla võib kirjutada vaid eelnevalt kooskõlastatud kokkuleppeid. Läbirääkimised visiidi toimumiseks jätkusid 1943. aastal.
Moskva patriarhaadi taastamine
20. mail 1943. aastal toimus Moskvas Nõukogude Liidu juhi Jossif Stalini ja Ameerika Ühendriikide presidendi Franklin Delano Roosevelti eriesindajana Nõukogude Liitu saabunud Joseph E. Davise vahel kohtumine, mille käigus Davis andis Stalinile üle Roosevelti kirja, milles viimane mainis, et lääneriikides Nõukogude Liidu kuvandi parandamiseks peaks viimane laiali saatma Kominterni, mis võitles kommunistliku võimu kehtestamise eest maailmas ja esitama tõestusmaterjali selle kohta, et Nõukogude Liidus valitseb usuvabadus. See seoti otseselt lääneriikidelt tuleva sõjalise toetusega Nõukogude Liidule.
Komintern oli kohtumise ajaks juba laiali saadetud ja usuvabadusegi küsimust asus Stalin kohe lahendama. See ei toimunud mitte usuvabadust silmas pidades, vaid Nõukogude välispoliitilisi eesmärke esiplaanile seades.
Stalingradi lahingu võitmise järel oli Stalin hakanud visandama sõjajärgse maailma jõujooni sellesse kuulus ka õigeusu kirik. Nii jõudis juba sõja alguses alanud õigeusu kiriku kaasamine riigi välispoliitilisse tegevusse lääneriikide nõudmise tõttu tagada Nõukogude riigis usuvabadus 1943. aastaks teise, n-ö avalikku faasi, mille avalöögiks oli pärast Tihhoni surma tühjaks jäänud patriarhitooli ametlik täitmine.
Ei tohi unustada, et ehkki sõja ajal ja järel rajati Nõukogude Liidu religioonipoliitika uutele alustele, oli see Stalini arvates oluline eeskätt läänele näitamiseks ja kiriku ärakasutamiseks Nõukogude välispoliitilise tööriistana. 5. juunil 1943. aastal kogunenud Nõukogude Liidu riigikaitse komitee tegi salajase otsuse süvendada Nõukogude välisluure tegevust. Esmakordselt oli selles otsuses mainitud ka kiriku rolli.
Asja olulisus peitus selles, et Nõukogude poliitilisi eesmärke sai esitada kui väärtus- või usuküsimusi. See on miski, mis on VÕK-ile jäänud omaseks praeguseni ja seda kasutatakse osavalt ära väärtusküsimustes sama meelt olevate sõprade võitmiseks läänes.
4. septembril 1943. aastal pidasid Stalin, Georgi Malenkov ja Georgi Karpov Moskva lähedal Stalini datšas Kuntsevos Nõukogude religioonipoliitika üle nõu ja keskendusid eriti VÕK-i ja Ida-Euroopa kirikute vahelistele suhetele. Stalini ettepanek oli luua kiriku ja riigi suhete vahendamiseks Vene Õigeusu Kirikuasjade Nõukogu. See, et muudele usulistele ühendustele esialgu ei mõeldud, näitab VÕK-i olulisust.
Nõukogu ei võinud muidugi ise tegutseda, vaid pidi esitama oma ettepanekute esialgsed versioonid Kremlile, kust tuli kirikule täitmiseks otsuse lõplik variant. Nõukogu etteotsa asus NKVD taustaga Georgi Karpov, kes uuris Vjatšeslav Molotovilt, kuidas julgeolekutööd ja kirikuasjade nõukogu juhtimist ühendada. Molotov vastanud seepeale, et pole siin mingit kunsti: pidagu aga kahte kohta edasi, aga hoidku ühte salajas.
Pärast omavahelist aru pidamist leidis veel samal päeval aset mitu tundi kestnud kohtumine Stalini ja kolme elus oleva kiriku piiskopi vahel. Lisaks Sergiusele võtsid kohtumisest osa metropoliidid Nikolai (Jaruševitš) ja Aleksius (Simanski). Veel mõned aastad varem oleks selline kohtumine olnud võimatu, ent nüüd tänas Stalin kirikujuhte nende toetuse eest sõjas ja julgustas külalisi rääkima kiriku muredest.
Kõige olulisema otsusena pidi kirik endale saama taas patriarhist kirikujuhi. Et valimiseks polnud piisavalt piiskoppe, tegid metropoliidid ettepaneku vabastada mõned vahistatud piiskopid. Arutati ka patriarhi nime juurde kuuluvat kohaviidet. Stalini ettepanekul asendati eelmise patriarhi Tihhoni kasutatud Moskva ja kogu Venemaa (Rossija) tiitlis Vene mõiste senisest avaramaga (Rus), millega Stalin soovis eristada ametisse astuvat kirikupead tsaariaegsest patriarhist ja ühtlasi rõhutada Kiievi Venemaad ehk venelasi, ukrainlasi ja valgevenelasi kui ühte ja jagamatut rahvust.
Raske on jätta toomata paralleeli Vladimir Putini ja praeguse Vene kirikupea Kirilliga, kes on viimastel kuudel esitanud sama seisukohta.
Ehkki kirikujuhid arvasid, et neil läheb kirikukogu kokkukutsumiseks aega umbes kuu, toimus see Stalini korraldusel juba 8. septembril. Stalin soovis kiirustada, sest 19. septembril pidi Nõukogude Liitu visiidile saabuma Inglise kiriku delegatsioon.
8. septembril 1943 kogunenud kirikukogust võtsid osa vaid 19 kõrgemat vaimulikku, kuid arvestades kiriku kallal toime pandud repressioone, oli see isegi esinduslik arv. Mingeid erilisi arutelusid, keda patriarhiks valida, ei peetud. Oli selge, et selleks saab senine patriarhi ameti hoidja Sergius. Ühtlasi võeti kirikukogul vastu avaldus, milles sarjati kodumaa reetureid ja kiideti kõikvõimsat Nõukogude valitsust. 12. septembril seati Sergius ametisse.
Nädal aega hiljem saabus Moskvasse Inglise kiriku delegatsioon, keda ajas Sergiuse valimine mõnevõrra segadusse. Inglise kiriku delegatsioon kartis, et Vene pool võib kohtumistel tõstatada ka poliitilisi küsimusi, aga tegelikult oli Vene poole eesmärgiks brittidele tõestada, et Nõukogude Liidus mingeid usuvabaduse rikkumisi ei toimu.
Näib, et see toimis: naasnud Londonisse, andis Yorki peapiiskop Cyril Forster Garbett pressikonverentsi, kus nimetas Nõukogude Liitu sotsialistlikuks ja mitte kommunistlikuks riigiks ja väitis, et bolševike revolutsioon oli vabastanud kiriku riigi kontrolli alt ning Sergiuse valimine oli näide VÕK-i vabadusest valida endale kirikujuhte ja riigi neutraalsest suhtumisest kirikusse.
Niisiis oli Stalini diplomaatia saanud esimese väikese võidu ja see andis alust samas vaimus jätkata. Silmas tuli aga jätkuvalt pidada riigi, mitte kiriku huve. Nii pole üllatav, et ehkki Sergius oli 1943. aasta septembri lõpus peapiiskop Garbetti esitatud küllakutsele Ühendkuningriiki valmis jaatavalt vastama, küsis ta enne igaks juhuks Karpovilt luba ja sai sealt Molotovi korraldusel eitava vastuse.
Molotov oli seisukohal, et kuna Briti armee polnud võitluses natsidega suuri edusamme teinud, polnud Sergiusel Londonisse asja, sest ükski Vene kirikujuht ei pidanud välismaalase ees põlvitama. Näib, et Nõukogude võimu põlvitamine lääne nõudmiste ees tagada riigis usuvabadus oli Nõukogude riigijuhtidesse jätnud oma jälje.
Et Sergius suri 15. mail 1944 ja tema asemikuks sai Aleksius (Simanski), jäi vastuvisiidi kavandamine hoolimata brittide meeldetuletusest Nõukogude poole vastuseta.
Katsed teha Moskvast õigeusu Vatikan
4. septembril 1943. aastal toimunud ajaloolisel kohtumisel VÕK-i kirikujuhtidega tegi Stalin vaimulikele konkreetse ettepaneku: te peate Vene Õigeusu Kirikust kujundama oma Vatikani. Kui esialgu pidas Stalin selle all silmas Moskva patriarhaadi ja selle struktuuri taastamist, ühes selle vaimuliku akadeemia, trükikoja, raamatukogu jt allasutustega, siis maailmasõja lõpuks oli sellest saanud idee kujundada Moskva patriarhaadist õigeusu maailma keskus ehk õigeusu Vatikan. Selle elluviijaks sai Sergiuse järel ametisse saanud patriarh Aleksius.
See ei tähendanud usuvabaduse suurenemist Nõukogude Liidus, vaid sõja järel hakati usulisi ühendusi hoopis rohkem piitsutama.
Stalini eesmärk oli kõigepealt VÕK-i mõjuvõimu kasvatamine Kesk- ja Ida-Euroopa riikides.
Omaette peatüki moodustab selles tegevuses soov allutada VÕK-i struktuurile Konstantinoopoli jurisdiktsioonis tegutsev Soome Apostlik-Õigeusu Kirik. See oli üks väheseid juhtumeid, mis ei lõppenud Moskva võiduga.
Teiseks juhtumiks, kus Moskva ei saanud päris seda, mida ta soovis, oli Poola. Sealne kirik oli saanud 1924. aastal Konstantinoopoli oikumeeniliselt patriarhaadilt iseseisvuse. Moskva seda tunnistada ei tahtnud, aga et kirikut allutada ei suudetud, andis VÕK 1948. aastal Poola kirikule ise iseseisvuse. Selleks ajaks oli ka kiriku juhtkond Nõukogude võimule sobilike vaimulike vastu välja vahetatud.
Ebaõnnestumiste reas oli ka püüd lõpetada vaen Vene pagulastega. Selle leevendamiseks lõi VÕK Teise maailmasõja järel Lääne-Euroopasse oma struktuuri.
Muus osas aga VÕK-i ambitsioonide teostamine laabus ja nii astus Aleksius ametisse saades sammu edasi, sest kui Sergius oli piirdunud endise imperialistliku kiriku taastamisega, siis Aleksiuse haare oli laiem. Selleks tuli üle astuda ka õigeusu kiriku kirikuõiguse normidest. 1946. aastal laiendas Aleksius kiriku mõjuvõimu Nõukogude Liidu piiridest väljapoole, haarates kontrolli Tšehhoslovakkia kiriku üle, samamoodi saavutati kontroll ka kirikute üle Jugoslaavias ja Bulgaarias.
Eelneva taustal pole üllatav, et 1947. aasta veebruaris kirjutas Karpov Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomiteele, et VÕK-i rahvusvaheline autoriteet on piisavalt kõrge, et haarata õigeusu maailmas juhtohjad. Moskvast pidi saama õigeusu Vatikan.
1945. aastal oli Karpovil olnud veelgi suurem plaan: korraldada Moskvas kristlik konverents, mis hõlmanuks kõiki kirikuid peale Rooma-katoliku kiriku. Just Vatikani mõju vähendamiseks konverents kavatsetigi kokku kutsuda, sest Vatikani vastumeelsus kommunistlikule ideoloogiale oli Nõukogude Liidu jaoks pinnuks silmas.
Tolle kogunemise õnnestumiseks panustas Vene pool taas Inglise kirikule. 5. mail 1945. aastal saabus Moskvasse Inglise kiriku esindajana Hewlett Johnson, kes oli juba 1939. aastast silma paistnud venesõbralike seisukohtadega. Visiit oli planeeritud nii, et Johnsoni kujutlused Nõukogude Liidust leiaksid tegelikkuses kinnitust. Kahe kuu jooksul käis Armeenias sealse kirikupea ametisse seadmisel, kuid ka Gruusias, kus külastas Stalini sünnipaika ja õigeusu seminari, kus Stalin oli õppinud. Viimaks avanes Johnsonil võimalus viieks minutiks kohtuda Stalini ja Molotoviga.
Johnsoni visiidi järel külastas Moskva kirikutegelaste delegatsioon 1945. aasta juunis Londonit ja Lähis-Ida kirikuid, et konverentsi mõttele toetust leida. See oli Inglise kiriku ja VÕK-i lähenemise kõrghetk. VÕK-i delegatsioon kohtus nii kuningas George VI kui ka Inglise kiriku uue juhi, Canterbury peapiiskopi Geoffrey Fisheriga.
Visiidi ajaks oli brittide suhtumine VÕK-i hakanud tegelikult juba jahenema. 1945. aasta aprillis oli Yorki peapiiskop Garbett käinud visiidil Kreekas ja sealsete vestluste tulemusena oli brittidele selgeks saanud, et VÕK-i kasutatakse ära Nõukogude Liidu välispoliitiliste eesmärkide saavutamiseks.
Garbett oli teadlik ka Nõukogude Liidus tugevnenud religioonivastasest tegevusest, mis süvendas ta veendumust, et VÕK oli lihtsalt riigi mängukann ja tegelikust usuvabadusest polnud Nõukogude Liidus võimalik jätkuvalt kõneleda. Lisaks sellele häiris britte, et metropoliit Nikolai väitis Londonis olles jätkuvalt, et Poola ohvitseride tapmise eest Katõnis vastutasid sakslased, mitte Nõukogude Liit.
Teise maailmasõja järgne õhkkond muutis Moskva konverentsi korraldamise raskeks. Usuline vaenamine Nõukogude Liidus oli tõsiasi, millest lääne kirikud mööda vaadata ei saanud. Lisaks sellele liikusid kirikud edasi juba enne Teist maailmasõda aluse pandud Kirikute Maailmanõukogu loomise projektiga, millest Moskva jäi esialgu eemale ja keelitas sellest eemale jääma ka teisi tema kontrolli all olevaid õigeusu kirikuid. Kirikute Maailmanõukogu asutati 1948. aastal.
Samal aastal toimus Moskvas õigeusu kirikute konverents, mille kavandamisega olid Nõukogude võimud koos VÕK-iga hoolikalt mitu aastat tegelenud. Taibates, et kristliku konverentsi korraldamine pole võimalik, keskendus Georgi Karpov VÕK-i juhtide patriarh Aleksiuse ja metropoliit Nikolaiga alates 1945. aastast õigeusu kirikute kokkusaamise organiseerimisele.
Selle eesmärk polnud kristliku kiriku konverentsi omast sugugi tagasihoidlikum: Moskvas kavatseti korraldada kaheksas oikumeeniline kirikukogu, millel Konstantinoopoli patriarhaadi oikumeeniline ehk õigeusu kirikut esindav roll oleks üle antud VÕK-ile. Eesmärk oli hukka mõista ka Vene pagulaste tegevus ja kuulutada Rooma-katoliiklus hereesiaks. Esimesed seitse kirikukogu olid toimunud aastatel 325–787 ja olid õigeusu kirikukorra ja õpetuse aluseks.
VÕK püüdis kirikus juurutada arusaama, et seitsme kirikukogu otsused pole enam kogu kiriku jaoks kehtivad ja tuleks seetõttu üle vaadata. Üldjoontes sama seisukohta esindab VÕK praeguseni, pidades Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhaadi eripositsiooni vaid ajalooliseks nähtuseks ja pilgates viimast sageli kui õigeusu paavsti. See peegeldab VÕK-i pettumust, et Konstantinoopoli patriarhaati pole siiani õnnestunud seljatada.
1948. aasta kaheksandale oikumeenilisele kirikukogule pidi 1947. aastal eelnema eelkonverents, kus kirikute esindajad oleksid kirikukogu päevakorra paika pannud ja näidanud Moskva eestvedamisel kirikute vahelist ühtsust. Et asi õnnestuks, olid VÕK-i esindajad teinud üksjagu eeltööd, millest olulisim oli visiitide korraldamine vanade patriarhaatide esindajate juurde, et nad ära osta ja sel viisil nende toetus tagada.
Antiookia patriarhile anti 1946. aasta lõpus toimunud visiidi käigus 25 000 USA dollarit ja Jeruusalemma patriarhile 35 000 USA dollarit, kusjuures summad eraldati 29. mail 1946 Nõukogude Liidu ministrite nõukogu korraldusel riigi vahenditest.
Aleksandria kirikupeale toetust ei antud, sest Nõukogude võimud olid teadlikud, et britid ja Kreeka monarhistid on Aleksandria kirikut juba lahkelt toetanud. 1947. aastal oli Konstantinoopoli patriarhaadi vastumeelsuse murdmiseks kavas ka neile anda 50 000 USA dollarit, aga see plaan ebaõnnestus patriarhaadi vastuseisu tõttu.
Samamoodi ebaõnnestus 1947. aasta eelkonverents, sest Konstantinoopoli, Aleksandria, Jeruusalemma patriarhaat ja Kreeka ning Küprose kirik keeldusid sellest osa võtmast. Karpov ja Aleksius jätkasid siiski 1948. aasta kohtumise kavandamist, muutes selle rõhuasetust: oikumeenilise kirikukogu ideest loobuti ja selle asemel taotleti poliitilisi eesmärke: vastandudes läänele taheti hukka mõista nii oikumeeniline liikumine kui ka Rooma-katoliku kirik. Selle varjus süvenes aina VÕK-i vastuseis Konstantinoopoli patriarhaadi ja Kreeka õigeusu kirikuga.
1948. aasta konverentsi eel üritas patriarh Aleksius vanu patriarhaate veel kord veenda, et nende osalemine eelseisval konverentsil on vajalik. Mingil määral see õnnestus, sest vaatamata sellele, et kirikupäid võttis sellest kohtumisest osa vähe, saatsid ka Antiookia ja Aleksandria kirikud sinna oma delegatsiooni.
Ühtekokku võttis VÕK-i iseseisvuse 500. aastapäevale pühendatud konverentsist osa 58 välisdelegaati 11-st õigeusu kirikust. Aleksius nimetas oma tervituskõnes VÕK-i õigeusu päästjaks, väites, et VÕK sai õigeusu iseseisvaks ajal, mil Konstantinoopoli patriarhaadi puhtus oli küsimärgi all (aastatel 1431–1449 toimus Ferrara-Firenze kirikukogu, kus lepiti kokku Ida- ja Lääne kirikute ühtsuse taastamises, mis hiljem siiski ei teostunud), viidates nii õigusele haarata õigeusu maailmas juhtohjad.
Viimane ei läinud siiski korda, sest Moskva selja taga seisid vaid need õigeusu kirikud, mis olid poliitilise kontrolli abil VÕK-ile allutatud. Kohtumisel võeti vastu mitu otsust, mis õigeusu maailmas küll kaalu ei oma, aga väärivad ajastu ilmestamiseks siis ära märkimist.
Vahest ehk kõige olulisemaks otsuseks oli Rooma-katoliku kiriku hukkamõistmine. Konverentsil süüdistati katoliku kirikut demokraatiavastasuses ja fašismi kaitsmises. Samamoodi mõisteti hukka oikumeeniline liikumine (see põhjustas Bulgaaria jt kirikutes esialgu vastuseisu) ja keelduti vastu võtmast kutset Kirikute Maailmanõukoguga liituda. Oluline oli ka konverentsi sõnum, millega vastanduti katoliiklikule ja protestantlikule läänele. Selle asemel rõhutati õigeusu maailma vastastikust armastust ja osadust ning progressiivsust, mida Nõukogude Liidu juhtimisel maailmas edendati.
Selle mõjul õnnestus Moskval 1948. aasta konverentsil luua nn idabloki kirikutest ühisrinne lääne kristluse vastu ja vaatamata sellele, et juba külma sõja ajal liitusid ka idabloki kirikud siiski Kirikute Maailmanõukoguga ja Nõukogude Liidu lõpp selle vastasseisu suuresti lõpetas, on toonased seisukohad VÕK-i sõnumites viimasel ajal taas teravalt päevakorrale tõusnud.
Viimati kõlasid seisukohad õigeusu ning lääne maailma vastasseisust 2022. aasta mais Kirikute Maailmanõukogu sel aastal toimuva peaassamblee raames aset leidnud õigeusu kirikute kohtumisel praeguseks ametist vabastatud VÕK-i välisasjade juhi metropoliit Illarioni suust.
Nii nagu külma sõja ajal, tuleb praegugi nende sõnumite taga näha mitte ainult VÕK-i, vaid ka Vene võimude soovi lüüa õigeusu maailma abil kiil Euroopa riikide vahele, et neid nõnda nõrgestada.
Toimetaja: Kaupo Meiel