Vene Õigeusu Kirik ei täida enam talle pandud ülesannet kuulutada evangeeliumi ehk lunastust Kristuses. Selle asemel kuulutab tema kõrgeim esindaja patriarh Kirill, aga seega kogu Vene Õigeusu Kirik, et pääsemine tuleb, kui sõdida sõjas Venemaa nimel. Kõik patud antavat andeks. Lunastajaks on Putin ja armee ning seda kuulutab mõlema ustav teener Kirill.

Paradoksaalne on seegi, et pattude andeksandmist kuulutab Kirill olukorras, kus mobilisatsioon on kohustuslik ja vägivaldne. Patud saab andeks see, kes läheb hirmutatult ja hirmunult rindele tapma ja ise surma. Äraspidisemat ristiusu käsitlust on raske ette kujutada.

Miks ma nii kirjutan? Kuulun luteri kirikusse, kus kiriklikul hierarhial ei ole õigeusu kirikutega võrreldavat tähendust. Luterlikus kirikukäsitluses lähtutakse üleüldise preesterluse põhimõttest, ükskõik kui hästi või halvasti see ühes või teises konkreetses luterlikus kirikus teostub.

Üleüldine preesterlus on põhimõte, mille järgi ei tehta kristlastel vahet seisuse või ameti või soo või rahvuse või mõne muu tunnuse põhjal. Kõikidel kristlastel on täpselt samasugune kohustus kuulutada evangeeliumi ja vastutada oma sõnade ja tegude eest. Igal luteri kiriku liikmel on kohustus ise Piiblit lugeda ja Jumala Sõna tõlgendada ning ka oma tõlgenduse ja selle tagajärgede eest vastutada.

Kristlase üleüldine kohustus ja vastutus võivad kriitilises olukorras viia vajaduseni astuda vastu kaaskristlastele ja/või kiriku juhtidele. See ei ole kunagi lihtne ülesanne. Isegi mitte rahuajal, rääkimata diktatuuri- ja sõjaolukorrast, mis valitseb praegu Venemaal. Olukord on seda hullem, et riik rakendab oma jõudu vastutustundlike kristlaste represseerimiseks. On oht elule ja tervisele.

Ent ometi. Mis on alternatiiv? Alternatiiv on hüljata oma usutunnistus ja lõpuks ikkagi kannatada või lausa surra. Kui mitte füüsiliselt, siis vaimselt kindlasti. Tundub lihtsam alluda autoriteedile ja võimule ning tunnistada lunastajaks Kristuse asemel keegi või miski teine.

Lihtsam tundub hüljata usk ja tunnistada otsustavaks tegu, inimese selline tegu, mida autoriteet tunnistab "kristliku" teona, näiteks võitlemise tegu olematu konstruktsiooni nimega "Vene maailm" eest. See on moraalne surm.

Mõni arvab, et aitab vaikimine. Võib ju jääda moraalselt ristiusule kindlaks, aga vaikida ja mängida usulis-poliitilises teatris kaasa. Võib isegi jääda mulje, et tulebki kaasa teha, et niimoodi näiteks oma erialast ja samuti vajalikku tööd edasi teha. Nõnda nagu sõnastab valusalt oma valikuid Draamateatris mängukavas oleva Klaus Manni "Mefisto" peategelane Hendrik Höfgen (natsionaalsotsialismi tõusu ajal Saksamaal). Näitleja eneseteostus, suur kunst ühes moraalse surmaga või karjääri lõpp?

Aga vaikimise lõpp on ikkagi kannatus ja surm. Poliitiline ja/või usuline diktatuur vajavad pidevalt uut vaenlast, uut liha, mida näite toomiseks hävitada. Ja kui ei surda ise, siis sugulased või tuttavad surevad ikkagi.

Kui tahta vältida moraalset-usulist surma, on kiriku liikmel, olgu preestril või ilmikul, ainult üks võimalus: hakata vastu ja võidelda nii enda kui ka teiste elu eest.

Näiteks Vene Õigeusu Kiriku liikmed on kutsutud seisma vastu "patriarh" Kirillile ja tema klikile. See on füüsiliselt raske, ehkki vaimselt lihtne. Klikk on juba niikuinii vabatahtlikult loobunud ristiusust ja saadab inimesi hukka. Sel ei ole niikuinii enam õigust juhtida institutsiooni, mis kannab kiriku nime. Ega seda esindada, nagu Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku metropoliidil Eugeni.

Tuleb kahetseda. Kõik, kes on Venemaa sõda Ukrainas kuidagigi õigustanud või lihtsalt vaikinud, peavad kahetsema. Ehk annab Jumal armu. Kõik Vene Õigeusu Kiriku liikmed saavad praegu vaadata üksteisele otsa ja küsida: kas kahetsed? Kui kahetsed, kas astud klikile vastu? Avalikult.

Aga teised? Kas see on ainult vene õigeusklike probleem? Ei. Igal kristlasel on praegu kohustus ja vastutus oma mõtted ja sõnad üle vaadata ja ümber hinnata.

Kirill ja tema käsilased on paljusid inimesi juba kaua mürgitanud. Nad on rääkinud lääne moraalsest ja usulisest mandumisest, pühast ülesandest vastu seista millelegi, mida ta on nimetanud lääne allakäinud "väärtusteks". Tõde on, et ta on joonistanud lääne väärtustest karikatuuri.

Eestis on palju kristlasi, kes on Kirilli kriitikaga kaasa läinud, on võtnud tema karikatuurse demagoogia omaks, võib-olla teevad seda siiamaani. Nüüd, kui on lõplikult selgunud, et Kirill on diktatuuri ja imperialismi tühi hääletoru, ei kehti enam mitte ükski sõna, mida ta on eales öelnud. Ta on ennast ise tühistanud.

Kes kunagi on millegagi Kirilli jutust nõus olnud, saab nüüd vaid kahetseda. Kes kunagi on sekundikski arvanud, et mingi karikatuurne arusaam kristlusest või just tema enda poolik arusaam kristlusest tuleb jõuga kehtestada, peab nüüd kahetsema.

Kui kahetseda, on ehk võimalus Vene Õigeusu Kiriku lõpp veel ära hoida. Võib-olla on võimalik kristlaste nimi veel kuidagi üldse lunastada. Annaks Jumal!