Kas emadepäev on teie peres sinu jaoks olnud üks tähtis päev või see möödub praktiliselt märkamatult?

Emadepäev algab laste kallistuste, kaardi, lilledega ja kook on ka. Aga kui aus olla, siis me ikkagi ei tähtsusta seda päeva niivõrd üle, kuna meie pereelu iseloom on juba selline, et me ei saa tihti koos olla ja seepärast on nagu iga päev on tore päev, kui me oleme koos. Ema olen ma ju ka igapäevaselt, ja me ei tee sellest mingit draamat.

Miks te Oti juurde Portugali ei sõitnud?

Isegi korraks  kaalusin, et kas minna, aga sel hetkel, kui ma sellele mõtlesin, aga ma absoluutselt ei viinud seda kokku sellega, et on emadepäeva nädalavahetus.

Kas siis, kui Ott sõidab, käib ka teie kodus elu ikkagi ralliülekannete järgi?

Käib küll, söögiajad ja kõik on selle järgi.  

Kas sinust on saanud ka selline väga hea rallispets?

Ma ikkagi vaatan seda kogu aeg live'is, splittide järgi. Vaatan, kui minu abikaasa sõidab, või kui ka teised sõidavad, siis ma ikkagi alati jälgin. Meil on meeskonnavahetus sellel hooajal läinud päris hästi, sest kui me vaatame eelmist vahetust, siis nii kenasti aasta ei alanud.

Janika, kuidas sinul läheb?

Tänan küsimast, mul läheb ka väga hästi.

Tänu millele sul väga hästi läheb? On see, kuidas Otil läheb, on see, et lastega on kõik hästi, on see, et sinuga on kõik hästi?

Nagu me kodus nagu hästi palju oma lastele räägime, et me oleme üks meeskond ja kui ükskõik kellel meist läheb hästi, siis meil läheb kõigil hästi. Ma tahaks öelda, et meil läheb kõigil hästi.

Ott sügisel ütles ühe lause: kõige olulisem on see, kuidas läheb minu perel. Ja kui minu perel on vaja, siis ma panen oma karjääri pausile.

Eks see muidugi sattus sellisesse aega, kus oli meeskonnavahetus käsil ja võib-olla nagu me teame, siis rallimaailmas, enne, kui ei ole paberil allkiri all, ei ole midagi kindel. Aga ma ikkagi julgen öelda, et aasta lõpus enam see kindlasti ei olnud selline olukord, kus tal oleks olnud vajalik olla kodus meile toeks olla või midagi teha. Aasta lõpust alates on meie peres nagu tõusvas joones läinud.

Sul oli ühel perioodil pere ja Oti toetust tegelikult rohkem vaja.

Me räägime siis sellest, et minul avastati eelmise aasta alguses rinnavähk, mis oli siis agressiivne kolmiknegatiivne versioon sellest. Seda võitlust ma eelmisel aastal pidasin.

Janika, missugune tee see on olnud?

See ei ole olnud lihtne. Aga ma täna ei saagi öelda, et ma oleks sellest väga hullu traumat saanud. Kõige raskem selle kõige juures on ikkagi see emotsionaalne pool. Just see, kui sul on pere ja sul on lähedased inimesed. Ma olen nii palju sellele mõelnud, et ma olen nii tänulik, et meie perest juhtus see just minuga, sest ma arvan, et ma ei suudaks seda üle elada, kui see oleks juhtunud minu lähedase inimesega. Ma ei taha isegi mõelda sellele. Ma nägin seda kõrvalt, aga mida minu ema süda pidi tegema selle juures? Ma olen tänulik, et see halb teekond oli vaja minul läbi käia ja sellise perekonnaga, nagu mul on, oli see ikkagi päris talutav, ütleme siis niimoodi.

Kuidas sa vähi avastasid?

Ise avastasin, täiesti juhuslikult. Lugesin raamatut diivanil ja siis lihtsalt tundsin, et siin on kõva hernetera tükikene ja helistasin oma perearstile, ütlesin, et mingisugune imelik asi, äkki peaksin näitama tulema. Sealt see kõik saigi alguse. Avastasin selle jaanuari lõpus. Minu teekond oli natuke teistmoodi kui enamikel, sest kui enamasti tehakse biopsia ja sa saad vastuse, siis minult küsiti järgmist biopsiat ja järgmist biopsiat. Lõpuks tuli siis vastus, et peame ikkagi operatsiooni ära tegema ja siis vaatama, mis sellega on. Aprilli alguses oli mul operatsioon ja aprilli lõpus tuli diagnoos. Kui ma tegelikult juba peale operatsiooni arvasin, et nüüd hakkab elu tagasi tulema ja juba haavad paranevad ja kõik on hästi, siis tuli hoopis selline diagnoos. Siis ma sain aru, et ma tegelikult olen alles teekonna alguses.

Mis selle teekonna jooksul oli kõige raskem hetk sinu jaoks?

Ma isegi ei oska öelda. Seda on keeruline kirjeldada. Kui ma kunagi mõtlesin, et ma elus ei suudaks sellise asjaga toime tulla, siis lõpuks, kui sa oled selle sees, sa lihtsalt eladki selles tempos, sa teed seda, seal ei olegi mingit muud varianti. Ma arvan, et minu jaoks ikka kõige raskem oli just see pool, et ma tahtsin, et mu lapsed ei saaks sellest traumat.

Et nende elu ikkagi nagu läheks edasi. Paratamatult minu elu seisis. Eelmise aasta alguses Covid-19 oli veel päris palju möllamas. Mu operatsioon kusjuures lükkus edasi tänu Covidile, kuna me saime selle, ja minu mure oligi see, et inimesed tihti ei oska sellises olukorras käituda ja paljud tõmbuvad eemale. Üks esimesi asju, mis ma tegin, oli see, et ma kirjutasin oma laste sõprade emadele, et minuga toimub selline asi ja et ma palun, et te ei ehmataks sellest ära, et ma olen endiselt sama inimene ja et kuna ma tahan, et mu lapsed ikkagi oleksid elurõõmsad, saaksid oma elu edasi elada, siis palun kutsuge neid ikka külla ja kui me kutsume, tulge külla, palun. Paratamatult me ei saanud perega selliseid asju teha suvel, mida me ootasime. Ja siis me ei käinudki Lottemaal, kus me pole kunagi käinud, ja kuhu me eelmisel suvel kindlasti pidime minema, aga see jäi jälle ära. Paratamatult me ei saanud seda teha.

Kas sa kartsid oma elu pärast?

Seda on veel küsitud, aga ma ei tea, kas naiivsus või on see nagu midagi harukordselt positiivselt minu puhul, mida nagu tihti tihti ei kohta, aga mul ei olnud kordagi seda tunnet, et ma sellest ilusti välja ei tuleks. Mul lihtsalt oli kõrvalt võtta nii palju positiivseid näiteid. Minu parimaid sõbrannasid on sama haiguse läbi teinud kuus aastat tagasi ja läks kenasti. Küll aga aimasin, mis tee mind ees ootab. Kui ma digiloost, ma jõudsin muidugi viis minutit seda digilugu lugeda enne, kui mu arst mulle helistas, ja kui ma neid sõnu seal nägin, siis ma juba teadsin, mis mind ees ootab.

Mitmendas staadiumis vähk oli, kui sa avastasid selle?

Peale operatsiooni oli minul teine staadium, sest see oli natukene ka lümfidesse juba edasi liikunud. Aga ikkagi varajane staadium oli.

Oled sa sellele mõelnud, et kui sa ei oleks seda raamatut lugenud ja juhuslikult ei oleks avastanud, siis oleks saanud?

Ma olen mõelnud sellele, et keegi hoiab mind, sest et minu puhul oli see kasvaja sellises kohas, kus mul õnnestus seda tunda. Ta võib vabalt olla ka sellises kohas, kus see enne, kui ta on juba piisavalt suur, sa seda ei tunne. Ja siis on võib-olla liiga hilja. Ma olen ikka mõelnud pigem sellele, et midagi on vist hästi ka ikka, et keegi ikka mind hoiab kuskil. Ju mul oli vaja mingiks õpetuseks läbi teha see teekond, aga see oli nagu ette määratud, et kõik läheb hästi.

Kui hoolas arsti juures käija sa oled?

Ma olen väga hoolas arsti juures käija. Kusjuures ma olin ka enne avastamist eelneval suvel käinud kontrollis ja kõik oli korras. Ma tunnen, et võiks öelda, et naised, minge kontrolli. Praegu käib sõeluuringute kampaania ja see on vähim, mida teha saab, sest nagu näha, siis isegi korra aastas käies võib juhtuda, et oled kontrollis just sel hetkel, kus veel midagi näha ei ole, aga poole aasta pärast juba midagi on.

Missugune see ravi on? Kas see on niimoodi, et iga ravikorraga läheb järjest paremaks ja paremaks, eks?

Iga ravikorraga läheb järjest hullemaks ja hullemaks, sest organism ikkagi saab nii kurnatud. Mina sain keemiaravi neli pluss neli ehk siis neli korda ühte rohtu, neli korda teist rohtu ja siis kuukene taastusin ja siis oli 33 kiiritust, mis on ka suhteliselt suur arv kiiritusi. Kõik tulid ja läksid ja mina ikka istusin seal kabineti ukse taga igal hommikul.

Keemiaravi sain iga kahe nädala tagant ja siis on hea ja halb nädal laias laastus, aga see ei ole ühtemoodi, sest tulevad muud mured juurde, küll limaskestade probleemid ja immuunsus on hästi nõrk. Organism väsib, vereproove tehakse kogu aeg ja mina sain vahetult enne keemiaravi ühe vereülekande, sest verenäitajad olid nii halvaks läinud. Aga ma pidasin väga hästi vastu kõigele.

Välimus ka muutub, eks.

Muutub. See võib tunduda tobe, aga minu jaoks oli see väga suur traagika. Kui ma seda teed hakkasin käima, ja veel ei teadnud, mis diagnoos sealt tuleb, siis üks põhilisi mõtteid oli see, et peaasi, et ma oma juukseid ei kaotaks. Arst isegi ütles mulle, et ega siis igasugune pahaloomuline kasvaja ei tähenda ju ka kohe keemia- ja kiiritusravi, et ära muretse.

Aga esimese asjana, kui ma nägin kõiki oma diagnoose, käis mul peast läbi, et ma jäängi oma juustest ikkagi ilma. Nii läkski.

Jäidki ilma?

Jäingi. Praegu on mul tegemist pikendustega. Üks võib-olla natukene naljakas lugu on see, et kuna minu jaoks on juuksed nii tähtsad alati olnud, siis ma kandsin parukat kogu aeg. Ma ei olnud valmis ka siilipeaga või poisipeaga ringi käima, kodus küll loomulikult. Üks minu lubadus pojale oli see, et tema kuue aasta sünnipäevaks saab emme juuksed pähe, sest et laste puhul on kõige kurvem just see, et nad ikkagi vaatavad oma ema ja kui ema ei ole selline, nagu ta on alati olnud, siis nad ei saa isegi sellest aru, et võib-olla nüüd on juba ravi läbi ja kõik on hästi. Kui mul ei ole juukseid peas, siis tema jaoks ma ei ole terve. Tema sünnipäevasoov oli see, et emme saaks juuksed pähe ja siis me selle eesmärgi võtsimegi. Ja niipea kui mu juuksed olid nii pikad, et sinna andis pikendusi panna, siis ma selle ära tegin.

Kui palju sa laste eest pidid haigust varjama või seda selgitama?

Meie otsustasime kohe, et me ei varja seda. Ma olen ise kõrvalt seda näinud, kui laste eest on rasket seisundit varjatud ja meie enda hinnang oli, et meie lastele äkki see ei mõjuks hästi. Kui nad ei tea, mis on, aga näevad, et midagi toimub, siis nad võivad ju midagi veel hullemat mõelda. Me rääkisime kõik ära, mis toimub ja kinnitasime neile, et kõik saab korda. Siis nad olid selles protsessis osalised.

Kuidas on su tervis praegu?

Tänan küsimast, väga hea. Ma täpselt ei tea, aga vist nagu enne terveks ei tituleerita, kui on viis aastat möödas. Ma käin regulaarselt kontrollis, aga hetkel on kõik hästi.

Sinu viimased ravid jäid eelmisesse aastasse.

Jah. Just.

Kui palju sinu lapsed selle aja jooksul muutusid? Kas nad oskasid sulle toeks olla?

Mu lapsed on praegu on üheksa ja kuus, sel ajal olid kaheksa ja viis. Miale oli see natuke raskem, sest ta on vanem ja käib koolis ja saab rohkem ju kõigest aru. Aga ta ise otsustas, et ta tahab hästi lähedal ja kõrval olla. Me käisime koos parukaid vaatamas. Ühel hetkel tuleb juuksed maha lõigata, sellepärast et nad hakkavad langema välja, ja siis Mial oli kindel soov kaasa tulla. Ma küll ise arvasin, et ma lähen sinna üksi, sest ma teadsin, et see saab mulle emotsionaalselt raske olema, aga tema kindel soov oli kaasa tulla. Ma arvan, et seda ikkagi aitas teda ka, et ta seda kõike lähedalt nägi ja juures oli. Meil kõigil hakkas tegelikult peale seda kergem.

Kas sa oled vahel mõelnud ka, miks see sind tabas? On see stressist?

Ma olen suur stressaja küll, ma seda olen öelnud, et kui selle annab endale stressata, siis ma olen ise süüdi. Aga teisalt täna pidi iga kaheksas naine saama rinnavähi diagnoosi Eestis, et miks mina - ei tea. Minus on ebareaalselt suur õigluse tunne sees, et ma tahan öelda, et see on ebaõiglane. Ja siis mu abikaasa ütleb selle peale, et elu ei olegi alati õiglane, et kui ei oleks olnud mina, oleks olnud keegi teine.   

Kas sinu sõbrannad ja tuttavad on läinud rinnavähi kontrolli?

Jaa, on küll. See on midagi, mis ümberringi inimesi kohe paneb mõtlema enda tervisele ja arvan, et eelmise suve jooksul nad käisid kõik ära.

Täna on emadepäev. Milline ema sa oled?

Ma kindlasti olen range ema. Meie majas olen korraarmastaja, ja mis on naljakas, siis kui saad sellise diagnoosi, siis mõtled, et miks ma olen olnud selline kuri ja pahane, et mingid asjad vedelevad maas, et see on tegelikult täiesti teisejärguline. Täna saan aru, et hakkab juba parem, elu hakkab jälle sisse tulema ja juba hakkan unustama õigeid väärtusi, mis siin elus on. Ma tahaksin olla oma lastele nagu üks väga hea sõber, aga paraku on nende vanus praegu selline, et me ikka issiga tihti oleme väga ebapopulaarsed oma otsustega. Kui on sõbranna, kes tohib olla neli tundi päevas telefonis, siis meie oma ei tohi olla. See on ju ebaõiglane, eks ole.

Mis on kõige olulisem asi, mida tahate Otiga oma lastele edasi anda?

Millest hästi palju oleme viimasel ajal rääkinud, ongi see, et oleme üks meeskond ja me tahame kõigile head. Ükskõik mis otsuseid või keelde või käske on mingil hetkel vaja, et see ei tule pahatahtlikkusest vanemate poolt. Me soovime kõige paremat. Meil on õde ja vend kolmeaastase vahega ja seda madistamist käib päris palju. Ott ütleb, et see on täiesti normaalne. Ma üritan sellega harjuda, aga siis me räägimegi heasüdamlikkusest. Ja siis tuleb siis issi poolt, et kõik on võimalik, kui sa selle nimel tööd teed.

Kui suured ühise eesmärgi nimel pingutajad nad on?

Meil on lapsed ära otsustanud, et üks tahab ratsutajaks, teine tahab jalgpalluriks saada. Vähemalt tütar, kes tahab ratsutajaks saada, teeb selle nimel küll kõvasti tööd.

Mootorisport lapsi ei köida?

Jah, aga ma ei ole päris kindel, et see valik on nagu palju parem ratsaspordi näol, seal on elusmasin, kes on võib-olla veel ettearvamatum.

Kelleks sina unistasid lapsepõlves saada?

Midagi finantsjuhi poole ilmselt juba lapsena igatsesin, kord ja paberid ja numbrid on mulle alati meeldinud.

Sa oled juhtinud finantsosakondi päris suurtes ettevõtetes. Tunned sa puudust ka, et tahaks mõne finantsosakonna jälle ette võtta?

Mul on tööd igapäevaselt õnneks niipalju, et käed-jalad on sedasama numbritega tööd täis. Meil on enda ettevõtted, millega ma tegelen. Ma tunnen puudust kollektiivist, sest ma töötasin piisavalt suurtes ja väga toredates ettevõtetes ja mul olid hästi toredad kolleegid. Ma tunnen puudust kohvinurga jutustamisest või ühisest probleemide arutamisest. See on võib-olla see, mida ma taga igatsen, aga ma ka adun, et ilmselt seda enam kunagi ei tule.