Vorontšihhina rääkis oma teost ja sellele järgnenust, aga ka laiemalt Narva inimeste vaadetest pühapäeval ETV saates "Hommik Anuga".

Miks sa otsustasid selle särgi selga panna, sest sa tegelikult teadsid, kui suur provokatsioon see on?

Noh, ei pidanud vastu, reageerisin ikkagi. Ma lihtsalt ei saanud rääkimata jätta nendest teemadest ja mind tegelikult väga häirib, et meie ühiskonnas ei teki dialoogi inimeste vahel. On väga polariseerunud ühiskond: ühed toetavad üht asja, teised toetavad teist.

Me oleme seda arutanud ka, et mis oleks siis olnud, kui ma oleks näiteks pannud T-särgi, et ma olen sõja vastu või et me oleme rahu poolt. Aga tegelikult keegi ei toeta ju sõda nagunii. Mõlemad pooled arvavad, et nemad on just need, kes toetavat rahu.

Mina tahtsin just teha selgeks, et mina olen Putini agressiooni vastu. Loomulikult kõik on sõja vastu, aga mis allikaid sa vaatad, see on natukene teine küsimus.

Tegelikult mitte kõik inimesed, kes olid seal promenaadil 9. mail, ei ole Putini poolt. Mõned võtavad sellise neutraalse seisukoha, et nad lihtsalt ei sekku. Olid need, kes on vastu. Käisid ka inimesed Ukraina lippudega. Noormees, kes trepist alla lükati lipu hoidmise eest, ei olnud ainuke. Olid ka teised noored inimesed, kes käisid Ukraina lippudega ja kes tegelikult ei toeta seda, aga tulid lihtsalt vaatama, mis toimub.

Me teame seda, et Narvas on enam kui 90 protsenti tegelikult vene keelt kõnelevaid inimesi, et 9. mail tullakse välja, viiakse lilli teisaldatud tanki asupaika ja veel mõnda kohta Narvas. See meelsus ikkagi ei ole eestimeelne Narvas?

Ma arvan, et siin on kõige tähtsam küsimus, mida me õpime sõjast. Kindlasti ei tasu unustada ära neid veterane, neid inimesi, kes on võidelnud fašismi vastu. Keegi ei ütle ju seda. Aga see ei ole pidu, see on aeg mõtlemiseks, kui kohutav tegelikult on vägivald, kui kohutav on sõda ja kuidas mitte kunagi ei tohiks see korduda.

Ja siin me olemegi, et kui me tähistasime seda pidu, siis Venemaa poolt küsiti, et kas Venemaa on kõige tublim ja toredam riik, et plaksutage eestlased. Jõe teiselt poolt karjuti mikrofoni, et plaksutage, kui te arvate, et Venemaa on võimas riik. Ja siinpool jõge mõned plaksutasid tõesti.

Minu jaoks on just see narratiiv, et mida me oleme sellest olukorrast õppinud. Hästi, me toome lilli, aga praegu pommitatakse ukrainlasi. Ja kuidas me saame rääkida ühe suurriigi võimsusest, kui sa kordad samu vigu. Mida me tähistame tegelikult?

Sa oled ise ka vene rahvusest.

Ma ei saa öelda seda, sest ma olen Eestis sündinud. Mulle tegelikult ei meeldi, kui jagatakse, et olete ikka venelased, sest ma saan aru, et see on tõsiasi nende inimeste kohta, kes sündisid NSV Liidus. Siis riik lagunes, nad jäid siia ja nemad võivad kutsuda ennast venelasteks, sest see on see, kus nad on lihtsalt sündinud.

Aga mina olen sündinud juba Eesti riigis ja ma olen õppinud eesti keelt ja eesti kultuuri. Mõnikord olen käinud Venemaal, aga ma ei ela seal.

Kui palju sellise suhtumisega vene rahvusest inimesi Narvas on, nagu sina?

Ma arvan, et piisavalt. Kõigepealt tahan tänada kõiki neid inimesi, kes on mulle kirjutanud. Ma olen saanud väga palju sooje sõnu, väga palju toetust. Narvas on neid inimesi väga-väga palju, kes tegelikult on vastu sellele, mis toimub praegu Ukrainas.

Aga meil on ka teine asi, et kardetakse. Et kui inimesed juba toetavad Putinit ja kui sa räägid oma seisukohti avalikult, et mis sinuga võib juhtuda, kui mingi, ma ei tea, vaimuhaige inimene tuleb pärast ja sa saad rusikaga näkku paremal juhul.

Aga tegelikult neid, kes ei toeta sõda, on ju ka väga palju, lihtsalt kardetakse minna tänavale ja avalikult seda öelda. Kõik on Facebookis, kõik oma kommentaariumides, oma infomullides. Ma arvan, et see olukord tõi need inimesed kokku ja nad said viimaks vähemalt vahetada omavahel arvamusi.

Mis seal 9. mail toimus? Mida sa enda ümber nägid ja mis sinust siis edasi sai?

Nagu ma ka Instagramis olen kirjutanud, et kui ma panin selle särgi selga, siis oli päris hirmus minna sinna promenaadile. Sain väga palju kurje pilke. Nägin, et seal pildistati, filmiti. Ma arvan, et see noormees, kes selle postitas (Tiktokki postitati T-särgiga õpetajast video – toim.), ütles, et mind peaks ära põletama.

Aga rohkem ma sain tegelikult sealsamas Tiktokis positiivset tagasisidet. Kõik kommentaarid olid suuremas osas positiivsed.

Kuna sa oled Narva Vanalinna riigikoolis õpetaja, siis selle õpilaste lapsevanemad nõudsid kooli direktorilt, et ta peab sinuga isiklikult rääkima. Kas seal oli ka nõudmine, et sind tuleb lahti lasta?

Ma tegelikult täpselt ei tea. Arvatavasti oli tõesti suur surve meie direktorile. Mina isiklikult nende vanematega ei ole rääkinud. Aga kui ma juba direktori kabinetti jõudsin, siis ta luges mulle neid kirju ja rääkis üldiselt. Nad ütlesid, et kas selline õpetaja, kes ropendab seal, sobib ikka meie kooli, ja mida ta õpetab lastele ja nii edasi. Ma arvan, see on hea võimalus peita oma seisukohad roppsõnade taha.

Lastele ma olen ka seletanud, et sõna ja tegu peaksid olema enam-vähem võrdsed. Kui inimene alustab 21. sajandil sõda, siis ma arvan, et see on sobiv sõna tema jaoks. See ei tähenda nüüd, et tuleb lihtsalt ropendada ja sõimata teisi.

Mis siis direktor tegi?

Ta pakkus mulle lahkumist omal soovil, sest surve vanemate poolt oli väga-väga suur. Ma saan aru, et ta lihtsalt ei pidanud vastu ja ma ei arva, et ta toetab Putinit või midagi. Aga see olukord tõi ühe teise probleemi esile: meil ei ole avalikku arutelukultuuri. Ei tehtud mingisugust koosolekut, kus oleks olnud erinevate arvamustega inimesi, kolleegidega ei olnud arutatud ja teiste vanematega, kes olid minu poolt.

Kuidas terve see asi pärast meediasse sattus, ei olnud sellepärast, et mina läksin ja kaebasin, vaid teised vanemad said pahaseks. Kes võinuks ette arvata, et see olukord nii suureks paisub? Mul on tegelikult siiralt direktorist kahju, sest tema oli see, kes tegi lahti selle keelekümbluse ajal, kui keegi ei tahtnud keelt õppida ja inimesed kartsid eesti keelt õppida.

Aga ma loodan, et me õpime sellest, et neid olukordi tuleb kuidagi arutada ja üksinda ei tohiks selliseid otsuseid vastu võtta.

Kui direktor ütles sulle, et palun, Alina, sul on võimalus lahkuda omal soovil, kas sa olid sellega nõus?

Ma ütlesin, et ma võiksin töötada kooliaasta lõpuni, sest ma nagunii plaanisin edasi õppima minna. Aga ma arvan, et tema silmis oli lahendus see, et õpetaja plaanis nagunii ära minna, et las ta läheb siis natukene varem ja rahunevad maha need vanemad, kes seal kaebasid. Selles olukorras ma pigem ei tundnud toetust.

Aga mis siis direktorit ikkagi niivõrd mõjutas, et ta ütles, et sa võid jätkata ja unustame ära selle?

Ma arvan, et teised vanemad tulid kaebama. Ja üks asi oli veel: meie noored, kui nad said teada, et mul paluti lahkuda omal soovil oma poliitilise seisukoha väljendamise eest, siis nad organiseerisid ju protesti selle vastu kooli ees. See info hakkas levima Instagrammis ja enne, kui nad pidid kokku saama, mind kutsuti veelkord arutama seda olukorda ja siis pakuti lahkumisavalduse tagasi võtmist.

Kas sa oled õpilaste toetust kogu selle aja vältel tundnud või oli ka õpilasi, kes vaatasid viltu su peale?

Loomulikult oli. Esimesel päeval ma ei saanud üldse aru, mis toimub, kõik sosistasid, näitasid sõrmega. Mõned õpilased ei tervitanud mind pärast koolis. Aga mõned karjusid, et ma olen legend. Emotsioone oli väga palju õhus. Tänaseks ma olen juba vastanud õpilaste küsimustele, miks ma tegin nii, miks ma just niimoodi väljendasin oma seisukohta ja nii edasi.

Kas need õpilased saavad sinust aru?

Ma arvan, et enamik neist saab aru. Mitte et kõik nõustuvad, aga vähemalt jõudsime selle arusaamani, et nendest asjadest tuleb rääkida.

Kas ma saan praegu õigesti aru, et Putini toetamine, selline Venemaa aspektist Vene-Ukraina sõjale vaatamine on Narvas valdav?

Ma arvan, et ei ole valdav. Tegelikult suurem osa inimesi toetas mind ikkagi, aga mis seal Facebookis toimub, ma isegi ei julge vaadata. See ei ole juba isegi Putiniga seotud, see on lihtsalt sõimamine: nad lähevad üle minu välimusele ja sellele, kuidas ma õpetan ja nii edasi. Lihtsalt inimesed on väga kurjad.

Aga kindlasti ma ei arva, et narvakad toetavad Putinit. Meie seas on neid, kes toetavad, aga ma arvan, et vähemalt nende arv kahaneb. Noorem põlvkond juba on eestimeelne, aga nende vanemad ei ole.

Kui sa täna vaatad tagasi sellele 9. maile. Kas sa teeksid samamoodi?

Jah, kindlasti teeksin. Muidugi võib arutada, et kas ma oleksin valmis, et on selline pinge ja nii edasi, aga see ei olegi tähtis. Me elame oma elu ühe korra ja sel päeval minu südametunnistus ütles mulle, et ma pean sinna minema ja oma meelt avaldama. Ma ei arva, et südametunnistuse järgi käitumine on kuidagi vale.

Mis sinu elus edasi saab? Kooliaasta käid ära, aga kas siis on nii, et paned selle kooli ukse enda taga igaveseks kinni, tuled õppima Tallinnasse ja leiad endale töö siin?

Ma ei tea, võib-olla tulen tagasi kooli. Mulle tegelikult meeldib õpetada, mulle meeldivat lapsed, mulle meeldib nendega suhelda. Nad on sellised toredad väikesed inimesed. Ma ei välista, et ma lähen tagasi kooli. Meie perekonnas on tegelikult ju kõik õpetajad. Meil on omavahel selline nali, et valikut väga palju ei olnud, sest vanavanaisa, vanavanaema, vanaema, ema ja mina, kõik on õpetajad.