Oidermaa märkis, et inimeste väärtused ongi erinevad lähtuvalt nende elukogemusest, sellest, millises ühiskonnas nad on üles kasvanud. "Sellest tulenevalt võivad põlvkondadevahelised, poliitilised konfliktid tekkida. Kui tundub nii, et kuidagi need väärtused on pandud väga tugeva küsimuse alla või nad on kuidagi ohustatud, siis peab ju ütlema ka enda mõtte välja. Mõnikord see võib ka pahameelt tekitada, kui näeme midagi, mis on meie arvamustega vastuolus," selgitas ta.

Kirjanik Jan Kaus leidis, et erinevad arvamused on demokraatia osa. "Mida me siin teeme ongi demokraatia harjutamine, demokraatia on protsess, me pidevalt püüame demokraatiat arendada ja seame kahtluse alla oma veendumusi ja küsime küsimusi teiste veendumsute kohta. Ma ei näe siin lahendamatut probleemi, et ühed inimesed näevad probleemi ühel ja teised teisel viisil. Küsimus on selles, kuidas me seda vastuolu lahendame," rääkis ta.

Kausi hinnangul seatakse ühtsus ja mitmekesisus sageli vastamisi, kuid demokraatia harjutamise üks eesmärk võiks olla mitmekesisuse tunnistamine. "See ei tähenda iga erinevuse või arvamuse tunnustamist, aga vähemalt selle vaatlemist, võimet aru saada, et kõik erinevad arvamused moodustavad selle, mida me nimetame omaenda, Eesti ühiskonnaks," rääkis ta.

"Mulle tundub, et praegu põhilised poliitilised jõud püüavad ühtsust ja mitmekesisust kuidagi eristada. Näiteks reformierakondlik suund püüab sellele mitmekesisusele selga pöörata või seda kuidagi eirata, et meid valiti ja me teostame teatud poliitikat ja see mitmekesisus pole praegu oluline. Ja siis vastupidine suund, mida esindab pigem EKRE suund, et me ründame seda mitmekesisust või me püüame seda mitmekesisust kuidagi vallutada. Mulle tundub, et mõlemad suunad ei ole tulemuslikud, sest mitmekesisus ja see mitmekesisuse ja ühtsuse omavaheline põimitus on reaalsus ja tõsiasi. Ja parim, mida meie inimestena saame teha, on selle tõsiasjaga leppida ja õppida sellega üha paremini elama. Kas või siin ruumis valitseb ju mitmekesisus, esindame erinevaid vaateviise ja kui seda mitmekesisust poleks, poleks võimalik ka seda saadet teha," arutles kirjanik.

Kirikuõpetaja Triin Käpp tõi näite filosoofiast, mille järgi elame akultuurses ühiskonnas, mis tähendab, et ongi palju erinevaid kultuure.

"Meil ei ole enam ühte domineerivat kultuuri, üht juurt, millest me kõik saame aru. See puudub. /.../ Meil ongi erinevad kultuurid, mis elavad kõrvuti, peamegi sellega hakkama saama. Need erisused on siin. Aga viidates kirikule, mulle meeldib ikka öelda, et inimene on loodud jumala näo järgi, aga me keegi ei tea, milline jumal välja näeb. Nii et neid peegeldusi peabki olema palju," sõnas ta.

Folklorist Marju Kõivupuu märkis, et inimesed püüavad end ümbritseda sarnase mõtteviisiga inimestega ning tema hinnangul on seda võimendanud ka sotsiaalmeedia.

"Sotsiaalmeedias me saame moodustada enda ümber teatud mulli või kõlakoja. Ja me saame sellesse kapselduda, mitte kuulata teiste argumente, sageli neid pisendades või naeruvääristades, mis on konfliktide allikad, või oskamatuses isegi süveneda sellesse, mida vastaspool tegelikult on tahtnud öelda," rääkis ta ja tõi näite viimasel ajal poliitikas toimuvast.

"Ma ei saanud kuidagi olla rahul sellega, kuidas valitsuspartei käitus, valmistades ette sisuliselt kobareelnõud, mis üksteisega väga ei haagi ja esialgu vähemalt sidudes selle poolt hääletamise ka usaldushääletusega. Minu arvates on see manipuleerimine, ükskõik kui õilis seadus või kui palju ta ei toeta üht või teist elanikkonnagruppi. Ma olen seda meelt, et seadused tuleb võtta vastu nii, et ei võeta kedagi pantvangi, see pole demokraatlik," kommenteeris ta.

"Arvan, et kõikide seaduste vastuvõtmisel tuleb kaaluda kõiki osapooli, sest lihtne on ajada asju nendega, kes mõtlevad samamoodi nagu me. Aga kõige keerulisem on see, kuidas veenda neid, kes ei nõustu, kes ei saa võib-olla sellest probleemist samamoodi aru, kes seda pisendavad, halvustavad või naeruvääristavad," lisas ta.

Kõivupuu rõhutas, et konfliktide vältimiseks tuleks vahepeal hoogu maha pidurdada, asjad rahulikult läbi mõelda ja argumenteerida. "Siis oleks võib-olla konflikte vähem."

Kaus nõustus Kõivupuuga, et asju on vaja rahulikumalt läbi mõelda. Tema hinnangul inimesed järelemõtlemise asemel sageli pigem reageerivad.

"Afektiivsust on ühiskonnas hästi palju. Probleeme lahendatakse afektide pinnalt. Aga mulle tundub, et on ka väga palju teisi mõtlemise viise, palju teisi koosmõtlemise viise. Mina olen enda mõttes tõmmanud mõttelise sirgjoone, mille ühes otsas on tähelepanelikkus, teises otsas järelemõtlemine. See tähelepanelikkus just ka teistsuguste mõtteviiside suhtes, selle suhtes, kuidas on võimalik samast probleemist hoopis teisiti mõelda, ja selle järele katsumine, selle üle järele mõtlemine, võimalikud dialoogid inimestega. Mulle on oluline, et minu kui liberaalse inimese sõprade hulgas on konservatiivseid inimesi, et ma saan nendega rääkida, et mul on võimalus nendega rääkida, et me ei lakka arutlemast omavahel," selgitas ta.

"See tähelepanelikkus võiks viia välja järelemõtlemiseni. See on mu meelest üks väärtuslikumaid mõtlemise vorme. Et me lihtsalt ei reageeri toimuvale, vaid me reageerime oma reaktsioonidele, me hakkame mõtlema, miks ma sedasi mõtlen, miks sedasi ütlesin, kas ma saaksin teisiti mõelda, suhelda," lisas Kaus.

"Järelemõtlemine eeldabki aeglust, millele Marju osutas, et me mõtleme aeglaselt, hoolikalt, nüansseeritult," sõnas ta.

Oidermaa sõnul on tähtis, et erinevaid küsimusi saaks omavahel arutada sisuliselt ning proovida üksteisest aru saada. "Erinevused käivad ju elu juurde. Usaldust saab ehitada, kui on päriselt soov, et peame nüüd dialoogilisi vestlusi, mitte ei aja oma kitsast pilti," ütles ta.

Oidermaa lisas, et ka kriisis elamine võib väärtuskonflikte tekitada. "Mulle tundub, et ka suure kriisis elamise ja tugeva stressi kontekstis on meil ka natuke ahenenud fookus ja kergem on mustvalgelt mõelda või katastrofeerida olukordi. Ja see on natuke mõtteviga, nagu öeldakse psühholoogias, et kohe ütled ära, et on õige või vale, hea või halb," ütles ta.

"See võib olla üks selgitus, et kuidagi ongi kiirem ja lihtsam võtta see mustvalge selgitus olukorrale, mitte järele mõelda teemadest."

Kõivupuu arutles, et konfliktid võivad tuleneda ka hirmust kaasata erinevaid osapooli. "Ma olen mõelnud, miks me jõuga või kiirustades mingeid probleeme hakkama lahendama, miks me kardame kaasatust. Mulle endale tundub mitmete probleemide puhul, miks Eestis on konfliktseks kiskunud, on see, et ei julgeta inimesi kaasata. Ei ole sellist kaasamise oskust või praktikaid, me igaüks püüame individuaalselt oma vagu ajada, eeldades, et kõik tulevad samas vaos meile järele," rääkis ta.

Kaus tõdes, et inimesed kipuvad vastandama omakasu ja teiste kasu, kuigi tegelikult on need seotud. Tema sõnul võib mõlemal osapoolel mingis väga keerulises küsimuses õigus olla.

"Probleemid algavad sellest, et üks osapool ei taha teise osapoole õigust tunnistada või samaväärsust teistsugusele õigusele. Puudub justkui võime võtta teist inimest sama tõsiselt kui ma võtan iseennast. Tundub, et üks viis konflikte tasandada, on see, et ma võtan oma vastast väga tõsiselt, ükskõik, kuidas see väljendub, aga ma kuulan teda tõsiselt, võtan teda sama tõsiselt nagu ennast, et tema seisukohad on sama kirglikud kui minu seisukohad," selgitas Kaus.

"Mulle aeg-ajalt tundub, et oleme ühiskonnas tasemel, et asjad on kas head või halvad, ka need, mida me ei saa üheselt hinnata ei heaks ega halvaks, nad lihtsalt on. Ja on erinevad vaatekohad ja nende vahel tuleb laveerida, sest hea poliitika teadupärast on kompromissidekunst. Ma jään jätkuvalt selle juurde, et kuulame teise inimese ära, ärme sildista esimese hooga," lisas Kõivupuu.

Käpa hinnangul on väärtuskonflikte juurde tekkinud võib-olla ka seetõttu, et ühiskond on muutunud ja inimestel on palju vaba aega. Teine põhjus on tema hinnangul aga väga põhimõttelistes arvamustes.

"Väga tore on rääkida, et sina oled nii avatud ja sina oled nii avatud, istume ja räägime. Imeilus, aga seda tavaliselt ei juhtu. Mina olen ka kogenud, et kui üks pool ongi väga kindel, et on ainult üks arvamus ja teisel ei ole, siis ma olen nimetanud selle kiriklikus kontekstis õndsusküsimuseks. Kui ühe osapoole jaoks see teema on hingeõndsusega seotud ja kui sa seda muudad, siis põhimõtteliselt lähed põrgusse. Ja kui see on nii juurteema selle inimese jaoks, siis on väga raske olla avatud selles küsimuses. Seda ma näengi sageli, et kui tekivad need konfliktid, siis ma esimese asjana küsin, kas see on selle inimese jaoks õndsusküsimus, miks ta ei ole valmis sellest rääkima," selgitas Käpp.