Ukrainas on peavarjuta üle 2,4 miljoni inimese, kes juba selle talve pidid üle elama ebainimlikes tingimustes. Kui tahame aidata, siis paralleelselt lõpututele aruteludele peame juba nüüd välja pakkuma reaalseid lahendusi ja ma näen Ukraina ülesehitamisel ka Eesti ettevõtete jaoks arvestatavat potentsiaali.

Meil on oskusi ja vahendeid panustada suurelt näiteks ehitussektoris, aga ka teadmiste ja oskuste jagamisel, mis võimaldaks Ukrainal oma riiki rohkem iseseisvalt aidata. Võtmeküsimused on, et kes, kuidas ja kui suurelt on valmis neile projektidele rahaliselt õla alla panema. Eelkõige peaks see olema rahvusvaheline otsus ja Eesti võiks olla üheks peamiseks eestvedajaks.

On uhke olla eestlane, kes oma väiksuse juures on niivõrd palju Ukrainat aidanud. Kahtlemata, toetades Ukrainat selles kurnavas sõjas, kaitseme ka ennast. On aga arusaamatu, mida teevad teised ja eriti suurriigid? Kõik justkui korraldavad kalleid messe ja konverentse Ukraina ülesehitamise eesmärgil, kuid millal jõuab jutt tegudeni? Räägitakse pikast plaanist, aga lühikese plaani osas idee puudub. Öeldakse, et tark ei torma ja et enne lõikamist tuleb üheksa korda mõõta, kuid meie tegevusetus võrdub laste rikutud eludega või halvemal juhul isegi kaotatud inimeludega.

Ehitamine on kahtlemata pikk protsess ning kui just homme "koppa maasse ei lööda", ei ole Ukrainas võimalik talveks elamispinna vajadust isegi mitte ajutiselt lahendada. Kui me homme ehitamisega ei alusta, suureneb nende sõjapõgenike hulk, kes ei siirdugi kunagi Ukrainasse tagasi. Mida aeg edasi, seda keerulisem on inimestesse lootust süstida. Seda harjumuspärasemaks muutub sealne olukord, kuniks praegused tulihingelised vabadusvõitlejad, ühiskond ja majandus on närtsinud. Ning siis on hilja.

Eesti on üks vähestest riikidest, mis on asunud reaalselt tegutsema. Peagi on valmis saamas Eesti esimene ülesehitusprojekt Ukrainas. Nimelt rajatakse Eesti arengukoostöö keskuse eestvedamisel Ovrutši linna uus moodullasteaed, mis on ehitatud ja tarnitud Eestist, kuid hoone paigaldajaks ning vundamentide rajajaks on Ukraina ettevõte ja seeläbi pakutakse tööd ka kohalikele töömeestele.

Arvestades Ukraina vajadusi ja aktiivselt sõjas oleva riigi turvalisuse aspekti, on kiirus olnud antud projekti juures oluline faktor. Tehaseliselt eeltoodetud ja kiirelt paigaldatavad hoonemoodulid võimaldavad kõigest nädalate või kuudega püstitada kvaliteetseid ja madalate ekspluatatsioonikuludega kortermaju ja sotsiaalseid hooneid nagu lasteaiad, koolid, haiglad, hoolekandehooned jt.

Kõnealuse moodullasteaia puhul kulus lepingust võtmete üleandmiseni pelgalt 170 päeva. Umbes 80 protsenti hoonest valmis tehases, sisaldades juba kohtkindlat mööblit nagu köögikapid, valamud jpm. Just seesuguseid innovatiivseid lahendusi Ukraina praegu vajab ning selle projektiga on meil nüüd ka kogemus olemas ning Eesti erasektori, riigi ja sihtriigi koostöö on sujunud hästi. Aga kuidas edasi?

Kindlasti ei suuda Eesti maksumaksja Ukraina ülesehitamisprojekte ise kinni maksta, eriti maksutõusude valguses. Kuid ehk seda enamgi tuleks oma ressursid suunata väljapoole?

Saan aru, et mõte on mõneti küüniline, aga kui meil on olemas oskused ja ressursid, siis oleks tark neid rakendada ja tuua täiendavad tööd Eestisse. Olla Ukraina ülesehituse üks strateegilisi partnereid annaks meile suurepärase võimaluse lisatöödeks paljudes eluvaldkondades. Ja selle kõige juures, kus eestlased on kõige julgemad teed rajama, on kõige rohkem võita Ukraina inimestel.

Julgen väita, et Eestil on kompetentse, et võtta asisem roll Ukraina ülesehituse strateegilise partnerina. Me oleme kiired ja paindlikud nii tööstuses kui ka poliitikas. Ma tahaks väga loota, et meil on väga head suhted teiste Euroopa Liidu ja ka teiste G7 riikidega, et osaleda Ukraina ülesehituse koalitsioonis. Koalitsioonis, millel oleks ka lühike plaan, näiteks lahendada kõige kriitilisem elamispinna vajadus enne 2023. aasta kütteperioodi algust. Oluline on omada ka lühikest vaadet. Ukrainlased vajavad juba täna lahendusi. See on ka meie enda julgeoleku küsimus.

Eestil on tegelikult väga palju rohkem potentsiaali, millega võiksime päästa elusid, aga ka kaitsta meid ennast sel raskel ajal. Pakkudes elamisväärset ja turvalist kodu ukrainlastele suudaksime ka Eesti majandusse sisendit anda ning me ei tohiks oma võimekust selle kõige juures alahinnata.