Venemaa täiemahulisest sissetungist Ukrainasse on möödunud juba aasta ja kolm kuud. Eesti inimesed on sõjale vastanud empaatia ja pühendumusega: toetatud on nii siia saabunud Ukraina pagulasi kui ka annetatud Ukrainas kohapeal abi andmiseks.

Slava Ukraini segaste rahaasjade ja üleüldise abistamistuhina ülevaatamise valguses on paslik astuda samm tagasi ning anda üldine hinnang sellele, mida ja kuidas Ukraina abistamiseks tehakse. Omalt poolt pakun välja ühe fundamentaalse küsimuse ja kolm kontrollküsimust, mille abil hinnata abi andvaid organisatsioone ning teha oma annetamisotsuseid.

Fundamentaalne küsimus

Alustame fundamentaalsest küsimusest: kas organisatsioon annab humanitaarabi või sõjalise iseloomuga abi?

Ukraina suunal on viimase aasta jooksul tegutsenud palju Eesti organisatsioone, nende seas suuremaid, väiksemaid, tuntumaid, vähemtuntumaid. Kuid humanitaarorganisatsioone on nende seas vaid kolm või neli, sest suurem osa Ukraina suunal tegutsejatest annavad militaarse iseloomuga abi (autod, droonid jms).

Humanitaarabi andmisel peab lähtuma humanitaarabi printsiipidest (inimlikkus, sõltumatus, neutraalsus, vajaduspõhisus), mis välistavad igasuguse abi andmise võitlevatele osapooltele. Teisisõnu antakse humanitaarabi vaid kannatanud tsiviilisikutele lähtuvalt nende vajadustest ja ei millestki muust.

Niisiis ei saa end humanitaarabi andjaks nimetada ka organisatsioon, mis ühel hetkel jagab toidupakke ja järgmisel hetkel viib sõjaväele autosid. See on valdkond, kus kahel toolil korraga istuda ei saa ning isegi praktiline koostöö humanitaarabi andjate ja sõjalise iseloomuga tegutsejate vahel on välistatud, sest see läheks vastuollu neutraalsuse põhimõttega. Seetõttu on ka probleemne, kui meedias kiputakse igasugust Ukraina suunalist tegevust justkui ühe mütsiga lööma.

Kui on selge, millist tüüpi tegevusega organisatsioon tegeleb, tasub lisaks esitada järgmised kolm kontrollküsimust:

1. Kas abi antakse kooskõlas valdkondlike standardite ja parimate praktikatega?
2. Kas antav abi on vajaduspõhine ja koordineeritud?
3. Kas abi andev organisatsioon on piisavalt suur ja võimekas, et tagada professionaalne, läbipaistev ja süsteemne lähenemine?

Hea abi on standardiseeritud abi

Humanitaarabi on väga tehniline valdkond, seal on mõõtmatus koguses standardeid, reegleid ja põhimõtteid. Näiteks kui antakse rahapõhist abi, siis on kokku lepitud, mis summas ja kuidas seda tehakse. Kui antakse toiduabi, siis on toidupakkide kaloraaž ning valkude-süsivesikute-rasvade suhe rahvusvaheliselt kokku lepitud. Kui püstitatakse telklaagrit, siis on täpselt kirjas, mitu liitrit vett peab igale inimesele päevas tagama.

Suur osa neist kvaliteedinõuetest ja reeglitest on tekkinud varasemate läbikukkumiste järel. 1990. aastatel viisid humanitaarsektori ebaõnnestumised Rwandas, Somaalias ja Bosnias äratundmiseni, et senine abi andmise korraldus ei ole piisavalt standardiseeritud ning alustati Sphere käsiraamatu koostamisega, mis on nüüdseks juba oma viiendas köites ja katab toiduabi, tervishoiu, pagulaslaagrite haldamise ning vee- ja hügieeniga seotud teemasid. Eraldiseisvad standardid on muuhulgas hariduse-, lastekaitse-, põllumajanduse-, majanduse taastamise sektorites.

Niisiis, hea abi on standariseeritud ja kvaliteetne abi. Organisatsioonina ei ole vaja kolistada ämbreid, mis on varem teiste poolt juba läbi kolistatud. Kuid mõistlik on küsida see kontrollküsimus ka annetamise olukorras: kas organisatsioon, mis abi annab, teeb seda lähtuvalt valdkonna parimatest teadmistest ja praktikatest?

Hea abi on koordineeritud abi

Üks tüüpämber, mida humanitaarsektor on korduvalt läbi kolistanud, puudutab tegevuste koordineerimist. 2004. aasta India ookeani tsunami ja 2010. aasta Haiti maavärin olid head näited katastroofidest, kus tegutsevaid organisatsioone oli sadu, kuid vähese infovahetuse tõttu tegutseti omas mullis. Õppides varasematest kriisidest loodi 2005. aastal nn klastrisüsteem, mille kaudu valdkonnas tegutsevad organisatsioonid infot vahetavad ja sekkumisi planeerivad.

Omavaheline koordineerimine on ülioluline osa abiandmisest: teada, mis vajadused kus on ning kes ja millal sellele vastata kavatseb (4W ehk who does what where and when). Vastasel juhul tekib nii abi dubleerimine (keegi kuskil külas saab kaks toiduabi pakki, kuigi vajanuks vaid üht) kui ka sekkumislüngad (kõrvalasuvasse külla ei tooda ühtegi toidupakki või tuuakse vaid korra, kuigi abivajadus on suur ja pikaajaline).

Ukrainas toimuv sõda on selle probleemi jälle teravalt esile toonud, kuna seal tegutseb üksjagu palju aktiviste ja poolorganiseerunud gruppe, kes professionaalsete organisatsioonide taha ei koondu ja koordinatsioonitegevustes ei osale.

Kui tegutseda vaakumis, siis on kerge tekkima tunne, et keegi teine midagi ei tee. Laialdase probleemina annab see meile teise kontrollküsimuse, mida abiandjatelt küsida: kas antav abi on vajaduspõhine ja teiste osapooltega koordineeritud?

Hea abi on süsteemne abi

Organisatsioone on erinevas suuruses, kuid süsteemseks ja efektiivseks abistamiseks peab olema saavutatud teatav minimaalne suurus. Finantsiline ja kasusaajate suunaline vastutavus (ingl. k. accountability) nõuab pädevat ja professionaalset meeskonda, kes suudab üheaegselt tegevusi efektiivselt ellu viia ja neid koordineerida, andmeid analüüsida ja pikaajalist plaani seada, kvaliteedinõudeid järgida ja kaebustega tegeleda, finantsjuhtimist ja sõltumatuid auditeid korraldada ja nõnda edasi.

Kuna sageli on mängus suured rahasummad, siis kehtivad ranged finants- ja soetusreeglid, millest tuleb kinni pidada. Kuna mängus on inimelud, kehtivad nõuded ja põhimõtted abisaajate kaitsmiseks ja neilt tagasiside või kaebuste kogumiseks ning samamoodi humanitaartöötajate endi turvalisuse ja tervise tagamiseks.

Seda kõike ei saa teha üksi ega kahekesi ning selleks kõigeks on vaja ehitada suutlikke organisatsioone ja sisemisi süsteeme. Puhtalt aktivismi pinnalt tegutsedes, teinekord isegi vaid ühe inimese ümber kõike üles ehitades või lausa annetusi eraisiku pangakontole kogudes, ei suudeta tahes-tahtmata seda kõike korrektselt ja vastutavalt teha.

Suutlike süsteemide ehitamine ei tähenda automaatselt järeleandmisi reageerimiskiiruses. Kriisidega tegelevate organisatsioonide jaoks, päästeametist Pagulasabini, on kriisid igapäevatöö, nad peavad olema suutelised reageerima üheaegselt nii kiiresti kui ka süsteemselt. Teisisõnu ei ole reageerimiskiirus ja süsteemsus omavahel vastuolus, kui organisatsioon on kriisitaluvalt üles ehitatud.

See kõik annab meile niisiis kolmanda kontrollküsimuse: kas abi andev organisatsioon on piisavalt suur ja võimekas, et anda abi professionaalselt, läbipaistvalt ja süsteemselt?

Nõudes kvaliteeti ja vastutavust

Ukrainlased vajavad jätkuvalt abi, kuid see abi, mida nad vajavad, on süsteemne, koordineeritud ja standarditel baseeruv. Eestis puudub võimalus humanitaarabi andmist õppida ning see on viga, mis väärib parandamist. Oleks aega luua mõne Eesti ülikooli juurde humanitaarabi õppekava. Seni saame referentsiks kasutada rahvusvahelisi standardeid ja juhendeid ning 2016. aastal eesti keeles välja antud humanitaarabi käsiraamatut.

Samuti nagu poliitiliste debattide kvaliteeti saame määrata valimiskasti juures, saame abi andmise kvaliteedis kaasa rääkida annetuskasti juures.

Niisiis, kui soovid Ukraina heaks annetada, siis:

1. mõtle läbi, kas tahad aidata sõjaväge või sõja tõttu kannatanud tsiviilisikuid;
2. veendu, et organisatsioon, kellele annetad, koordineerib oma abi ja lähtub valdkondlikest standarditest;
3. veendu, et organisatsioon on piisavalt suur ja võimekas, et abi anda professionaalselt ja läbipaistvalt.