Alustame julgeolekuarhitektuurist. Kui eelmisel aastal räägiti sellest, et kõigepealt tuleb oodata sõja tulemust, siis kas tegelikkuses pole nii, et julgeolekuarhitektuur peab paigas olema, küsimus on, kas koos või ilma Venemaata?

Nõustun sellega. Ukraina puhul on neli suurt teemat: NATO liikmesus; Euroopa Liidu liikmesus; julgeolekuabi, sest Ukraina peab saama end kaitsta, ükskõik, kuidas sõda lõpeb, et vastu astuda konfliktile tulevikus; ning riigi ülesehitamine, sest riik ise end üles ei ehita. Ta oleks Venemaa mõjule ja ohule sama avatud nagu varemgi.

Ma ei näe konsensust NATO liikmesusele. Võib-olla olen valel teel, aga ma ei näe konsensust ka Euroopa Liidu liikmesuseks. Kui need asjad juhtuvad, siis pigem väga pika tee järel. Selle toimumise ajaks on need heidutuse vaates venelaste jaoks mõttetud.

Seega jääb alles julgeolekuabi, mis tähendab Ukraina enesekaitsevõime ülesehitamist ja Ukraina ülesehitust, et ta oleks vaba, kasvav, turvaline riik, mis saab integreeruda läänega ning ei muutu välisabi korviks. Need sammud juhtuvad, sest see on kõigi jaoks kerge viis.

Raske on saada konsensust Euroopa Liidu ja NATO küsimuses, kuid inimesed hakkavad ütlema, et oleme miljardeid dollareid kulutanud ja riskinud kõigega, et aidata Ukrainal sõda võita. Kas pöörame Ukrainale lihtsalt selja ega tee midagi? Vastus on, et loomulikult mitte.

Seega, mis oleks lihtsaim asi teha? See on julgeolekuabi ja riigi ülesehitamine. See on edasitee Ukraina jaoks. Punkt.

Usun, ja seda on demonstreeritud, et Euroopa stabiilsuse ja rahu jaoks on NATO fundamentaalse tähtsusega. Ja me ei naase olukorda, kus inimesed kahtlevad NATO-s, USA pühendumuses NATO-le, NATO võime kasvatamise tähtsuses. See on selle sõja põhiline õppetund.

Teine asi, mis on tugevalt tõestatud, on heidutus. See, mis paneb NATO tööle konventsionaalse kaitsealliansina, on ühendus NATO konventsionaalse kaitse ja USA tagatud tuumavihmavarju vahel. Lõppude lõpuks idee selle lävendi ületamisest ja NATO territooriumi ründamisest tähendaks eskalatsiooni. Minu arvates on see võimas heidutus.

Ukraina loodab saada mõlemad liikmesused, selles pole kahtlustki. Oletame, et 10 aasta jooksul. Kas ameeriklased on NATO puhul valmis seda ideed toetama?

Esiteks, kui Ukraina oleks NATO-s, siis seda sõda poleks toimunud. Päev, mil Ukraina saab NATO-sse, mõte Venemaa rünnakust kaob.

Praktiliselt mõeldes peaks poliitilise konsensuse tingimuseks olema see, et võitlus peab lõppema. Meil pole kunagi olnud olukorda, kus aktiivses sõjas olev riik ühineks alliansiga ning see ei käivita automaatselt viiendat artiklit. Siis võitleksid tuumajõud tuumajõuga. Ma ei näe, et inimestel oleks valmidus seda riski võtta.

Meil on olnud olukord, kus okupeeritud riik ühines NATO-ga ehk siis Lääne-Saksamaa külma sõja ajal. Nagu mäletate, siis kokkulepe oli, et võite NATO-ga ühineda, kuigi samal ajal oli vastasseis aktiivne, kuid peate nõustuma, et ei haara territooriumi tagasi relva jõul.

Seega, kui võitlus Ukrainas lõpeb, ja ma ei tea, millisel joonel, olgu siis okupeeritud aladega või vabastatud alaga, siis on olemas eeltingimus. Inimesed vastavad, et venelased ei lõpeta siis ju kunagi, sest nad jätkavad võitlemist. Ma ei võta seda argumenti tõsiselt, sest venelased lõpetavad võitlemise, kui nad on väsinud sellest. See ei ole nii, et võitlust tuleb jätkata, sest kui ei jätka võitlust, siis Ukraina ühineb NATO-ga. Ma ei usu, et see niimoodi toimib.

Kui propaganda on piisavalt tugev, siis nad jätkavad võitlust.

Selles asi ongi, et mult küsitakse pidevalt, millal võitlus lõpeb ja minu vastus on, et küsige Vladimir Putinilt.

Reaalsus on see, et venelased võivad võidelda igavesti. NATO ei ründa kunagi Venemaad. Ukrainal ei ole kunagi olulist võimet rünnata Venemaa territooriumi, eelkõige strateegiliselt tähtsal viisil.

Seega saavad venelased alati minna Venemaale tagasi, panna rohkem lapsi univormidesse ja saata neid surema. Nad saavad seda teha igavesti, kuniks on võimul. Nad võivad minna koju, oodata kuus kuud ja tulla siis uuesti. See on olukord, kus ühel poolel on olemas varjupaik, koht, kuhu minna tagasi.

Kui mõelda USA-le, siis me suutsime Lõuna-Vietnami igavesti kaitsta. Aga põhjavietnamlased said minna koju, käia vannis ja veeta nädalavahetuse lastega ning naasta võitlusse. Nad ründasid Teti ofensiivi 1968. aastal ja said kõige rängema sõjalise kaotuse Põhja-Vietnami ajaloos, aga lõpuks kaotasime meie. Sest nad läksid tagasi ja ütlesid, et naaseme ja ründame taas. Seega venelased võivad võidelda edasi. 

Põhjus, miks põhjavietnamlased said igavesti võidelda, oli see, et nad said Hiinalt abi. Nad said abi Venemaalt, Nõukogude Liidult, aga kes toetab Venemaa sõda praegu? Vastus on – ei keegi.

Seega iga päev, mil venelased võitlevad, muutuvad nad nõrgemaks. See tähendab, et on vähem tõenäoline, et nad vallutavad Ukraina, aga ka nende globaalne mõju kahaneb. Iga päevaga, mil nad võitlevad, muutuvad nad nõrgemaks ja nad muutuvad suhetes Hiinaga väiksemaks partneriks.

Mõtlen alati, et mingil hetkel on Venemaa justkui Pekingi eeslinn. Ja see on kalkulatsioon, mida venelased peaksid tegema.

Kuidas lääne partnerid saavad anda Ukrainale julgeolekugarantiisid, kui venelased muudkui jätkavad võitlust?

Lühiajaliselt on ainukene julgeolekugarantii see, et aitame Ukrainal kasvatada enda kaitsmisvõimet. Iseenda kaitsmise võime, majanduse ülesehituse võime, inimeste kojutoomine. See on see, mida me realistlikult pakkuda saame, olgem ausad. Ja see on ka ainus asi, mis päriselt venelased peatab.

Kui Ukraina oleks homme NATO ja EL-i liige, siis see oleks venelaste jaoks täiesti teistsugune kalkulatsioon. Aga need on vabade riikide alliansid. Praegu pole selles küsimuses konsensust. Ma usun päriselt, et kui Ukraina on klubi liige, siis on võitlusel lõpp, aga praegu pole selleks konsensust. Mõne aasta pärast ehk, kuid eeltingimus on, et võitlus peab lõppema.

Lõppude lõpuks on see, mispärast venelased peatuvad, lihtsalt arusaamine, et jätkamine tähendab enda nõrgestamist ning mingil hetkel oma strateegiliste huvide kahjustamist, kui panustavad nii palju sõtta, kuigi kaotavad.

Lääs on varemgi Venemaad valesti hinnanud. Peaaegu kõik, välja arvatud ameeriklased, hindasid, et ei ole võimalik ühe riigi niivõrd massiivne rünnak teise riigi vastu. Seega, miks lääs oli niivõrd valel teel Venemaa suhtes? Kas lääs oli soovmõtlemise küüsis või vaatasime Venemaad oma prillidega?

Ütleksin otse, kaks asja. Üks oli Saksamaa, kes oli tugevasti investeerinud partnerlusse Venemaaga. Saksamaa sai odavat energiat, mis kasvatas tema majandust. Ta ei tahtnud tegeleda NATO ülesehitusega. Nad olid pühendunud oma suunale ja tundsid, et kui seda hoida, siis nad suudavad sõda vältida. See oli Merkeli arvamus.

Ja teiseks, ma süüdistan USA administratsiooni, et võimule saades anti kõik valed signaalid. Afganistanist taandumine tekitas üleilmse mulje, et USA tõmbub tagasi. Eriti viisil, kuidas seda tegime ja isegi ei teavitanud NATO liitlasi, et lahkume. See oli nõrkuse märk.

Ja mida me tegime, kui venelaste surve Ukrainale kasvas? Me võtsime põhimõtteliselt üle Saksa mõtteviisi. Taltsutasime oma pahameelt Nord Streami pärast, me ei saatnud abi Ukraina kaitse tugevdamiseks, tegime ähmaseid ähvardusi sanktsioonide kohta ning toetasime Venemaa seisukohta, et olukorrast on võimalik end välja rääkida. Või et ukrainlased teevad mingi järeleandmise.

Seega strateegiliselt oli Saksamaa juhtimisviis mitte suhtuda Venemaa ohtu tõsiselt.

Lühikeses plaanis oli see USA, kes ei surunud edasi väga selget heidutusstruktuuri enne sõda, mis viiski meid hetke, kus tankid ületasid piiri.

Aga kuidas me saaksime seda õppetundi hinnata, vaadates, mis toimub Hiina ja Taiwaniga?

Ma muretsen inimeste pärast, kes räägivad õppetunnist Taiwani jaoks või selle mõjutamisest. Hiina suhtumine Taiwani põhineb Hiina huvil Taiwani vastu.

Oleksin ettevaatlik seoste loomises. See, mida hiinlased võivad näha, on fakt, et USA astus ukrainlaste kaitseks välja. Sellega peavad hiinlased arvestama.

Teiseks, hiinlased nägid, et kuigi venelaste sõjavägi oli väga suur, füüsiliselt võimas, ei olnud see tõhus ühendatud relvaliikide operatsioonides, kasutades sõjaväe eri üksusi ehk siis õhu-, mere- ja maavägesid koos. Kokku harjutamata ja lahingus harjutamata. Selles, mida nad tegid Süürias või Tšetšeenias, nad ei näidanud, et suudavad kõike suurendada.

Taiwan on palju keerulisem sõjaline sihtmärk kui Ukraina. Vaja on ületada ookean ja mitte ainult ületada ookean, vaid jõuda maa peale ja võidelda seal. Selleks on vaja hoida võimet liigutada üksusi, teades võimalusest, et USA ja Jaapan ja teised riigid võivad tulla ja väljakutse esitada. Seega, see ei pruugi olla sõjaliselt nii kerge ülesanne, kui võiks arvata.

Need õppetunnid on ilmselt hiinlastele vajalikud.

Teine põhjus on strateegiline mitmetähenduslikkus, mis töötab, sest mingit selgust ei ole strateegilises mitmetähenduslikkuses. Mõlemad mõistavad piire. Neil mõlemal on strateegilised huvid Taiwanil. Hiina ei luba kunagi Taiwanil saada iseseisvust. USA ei luba kunagi hiinlastel füüsiliselt okupeerida ja kontrollida Taiwani.

Praegune olukord austab mõlema strateegilisi eesmärke ning seepärast annab mõlemale, kuigi mitte kõike soovitut, mida sisuliselt vajame. Seega tuleb sõda mängu siis, kui üks pool mõtleb, et eluliselt tähtsad, strateegilised huvid on ohus. Või siis, kui arvab, et teine pool on nii nõrk, et saan kaitsta oma strateegilisi huve ja saan kõike, mida tahan. Nii kaua, kui keegi piire ei ületa, püsib status quo.

Kas hirm eskalatsiooni ees juhib Taiwani väinas poliitikat?

See ei ole eskalatsioonihirm. Vastupidi. Tegemist on puhta strateegilise kalkulatsiooniga, millised on mu eluliselt tähtsad huvid ja kuidas neid kõige paremini kaitsta.

Kui Hiinal oleksid ülisuur sõjaline suutlikkus kontrollida Taiwani väina, siis ta võiks seda proovida. Kuid praegu ta ei tee seda.

Hiina jaoks ei ole praegu õige hetk?

Mitte praegu. Võib-olla kümne aasta pärast. Küsimus on, et isegi kui ülekaalu ei ole, siis võiks riskida ja ehk veab. Just seda tegid venelased Ukrainas ning see ei läinud neil hästi.

USA rolli kohta maailmas – kas USA peaks olema Rahvusvahelise Kriminaalkohtu (ICC) liige, sest kui oled inimõiguste ja kindlate väärtuste kaitsja, siis peaksid teistele näitama, et oled vastutustundlik ka selles küsimuses?

Jah, USA ei ole ICC liige. Selle üle vaieldakse pidevalt, kas USA peaks olema liige.

USA senine vastus on tegelikult korrektne, sest me tõesti hoolime inimõigustest. Me ei arva, et ICC on selleks parim vahend.

On arvamus, et peaksime klubiga ühinema, sest see oleks solidaarsuse ja inimõiguste demonstreerimine. Kuuleme seda korduvalt ning see on täiesti ekslik. Olen kuulnud sama ÜRO mereõiguse konventsiooni kohta. USA peab konventsiooniga ühinema, sest see kaitseb mereõigust.

Me armastame vabadust merel. Seepärast on meil hiiglaslik laevastik, mis tagab navigeerimisvabaduse. Kuid arvamine, et ühinemine seda ka tegelikult tagab, on vale ja seda on nähtud. Hiinlased on korduvalt mereõiguse konventsiooni eiranud.

Seega, kas solidaarsus peatab ohu? Vastus on eitav. See ei peatanud hiinlasi. Need argumendid on väga pinnapealsed.

Keskenduda tuleks eesmärgile, mitte protsessile. Just see on minevikus Euroopas asjad sassi keeranud – usk protsessi ja institutsioonidesse, mis lahendaks kõik probleemid, isegi kui see on näidanud igati, et ei suuda probleeme lahendada. Ja lõppude lõpuks, peame keskenduma probleemi lahendamisse, mitte instrumentide loomisse, mis teesklevad probleemide lahendamist.

Aga peate mingil moel näitama, et olete samal lehel ja valmis vastu võtma ka süüdistusi.

Olgem ausad, mereõigus on väga hea näide. Oleme sellele täielikult pühendunud ja selleks oleme kulutanud palju raha, et luua laevastik mereõiguse tagamiseks. Töötame koos riikidega, nagu Egiptus, Suessi kanal, mis on eluliselt vajalik, ning oleme kohal Aafrikas. Saadame laevu praegu Hormuzi väina, et tagada, et seal oleks vaba liikumisruum. Meil on sõjalaevad pidevalt Vahemere idaosas, et tagada selle avatus. Palju juttu oli Mustast merest. Kõigile meeldib sinna ligi pääseda ja kõik teavad, kui keeruline on sinna sõjalaevu saata. Reaalsus on see, et USA merevägi Vahemerel suudab kaitsta oma huve Mustal merel, selleks ei pea Mustal merel kohal olema.

Oleme pannud palju raha sõjalise võime loomiseks, mis tagab vabaduse merel paljude jaoks. Seega ma ei usu argumenti, et ühine klubiga ja pead selle kaudu justkui avalduse tegema.

Kuulen inimesi rääkimas USA Aasia suunast ja Euroopale selja keeramisest, siis reaalsus on see, et vaatamata sellele, kuidas sõda algas, poleks Ukrainat praegu olemas, kui poleks olnud USA sõjalist abi. Ukrainlased võitlesid. On Ukraina eesmärk, sest ukrainlased tahavad kaitsta oma riiki. Eurooplased tõusid esile, tegelesid põgenikega. Mitu riiki on andnud sõjalist abi, mis on ületanud nende suuruse ja suutlikkuse, kuid olgem ausad – kui USA ei oleks taganud märkimisväärset sõjalist abi ehk relvi ja varustust ukrainlastele, siis Ukraina ei oleks enam võitlemas.

Seega ma ei usu argumenti, et kui USA pole klubis, siis ta pole pühendunud oma huvide austamisele ja kaitsele maailmas.

Aga USA demokraatiast rääkides, millises seisus see on?

See on päris heas seisus.

Me kordame papagoina globaalset narratiivi. Kui oleme päris ausad, siis oleme sulandanud demokraatia tagasilangemise vabandusega, et rünnata oma poliitilisi vaenlasi. Ja seda tehakse kogu maailmas.

Minu arust on suur vahe riigiga nagu Valgevene, kus toimusid legitiimsed valimised, mille tulemused visati minema ning kus silmanähtavalt demokraatia langes.

See, kuidas räägime oma poliitilisest opositsioonist, mitte ainult USA-s, vaid ka Euroopas... See viis peegeldab dramaatilist muutust ameerika poliitikas. Kui vaadata USA poliitikast pärast 1945. aastat, siis meil on kaks suurt poliitilist parteid ja nad on tegelikult päris mitmekülgsed nii geograafiliselt kui ka ideoloogiliselt. Näiteks Vietnami sõja tippajal, siis vabariiklaste seas võisid leida kõige rahumeelsema poliitiku nagu näiteks Jacob Javits, kes oli väga sõjavastane. Samas võisid leida pistriku, uusvabariiklase samas parteis. Samasugune seis oli ka demokraatlikus parteis. Meil oli väga kuulus senaator Scoop Jackson, kes oli läbinisti demokraat, kuid kes oli samas väga radikaalne USA senati ajaloos. Lisaks oli inimesi nagu George McGovern, kes oli demokraatliku partei mõõdupuu ning kes oli sõjavastane.

See muutis parteideülese konsensuse leidmise kergemaks, sest president, vaatamata oma poliitilisele parteilisusele, sai haarata poliitikuid mõlemast leerist, et saavutada üksmeel.

Te mäletate, et oli aastakümneid esindajatekojas olukord, kus vabariiklastel ei olnud kunagi enamust. Nad olid aastakümneid võimust ilma, kuid see ei tähendanud, et poliitika tegemine seiskus. See hakkas muutuma 1990. aastatel ning meie poliitilised parteid on muutunud ideoloogiliselt ja poliitiliselt ühtsemaks.

Seega on teatud moel vabariiklased ja demokraadid muutunud euroopalikumateks parteideks. Üks on konservatiivne, teine liberaalne partei.

Mis muudab parteideülese konsensuse Washingtonis palju keerulisemaks, on see, et kahel peaaegu vastaspoolel asuva nägemusega inimesel on raske kokku tulla ja kokku leppida. Selliseks on Ühendriikide sisepoliitika kujunenud.

See ei ole demokraatia tagasilangus, sest kui vaadata USA-d, siis meie süsteem on üsna arukas. Riiklikul tasandil ei ole kontrollimehhanismi (checks and balances), kuid need on olemas föderaalsete ja osariigi võimude vahel. Meie osariikidel on ülisuur võim ja vastutus.

Ühendriikide poliitilises võistluses on toimunud teatav patiseis ja see on läinud üle osariigi tasemele, kus meil on punased ja sinised osariigid, mis teevad väga erinevaid asju energia-, sotsiaal- ja hariduspoliitikas ning just see paneb riigi liikuma. USA-s on olemas kaitseventiil. Poliitiliseks konkurentsiks on olemas viis ning see toimub osariigi tasemel. 

Lõppude lõpuks näeme, et kahe vastanduva partei puhul on meil just tsenter see, mis liigub. Praegu käib köievedu. Mingil hetkel võidab üks partei Valge Maja mitmel korral järjest ning see liigutab poliitilist keset riigis. Mis tähendab, et muutume sel hetkel paremtsentristlikuks või vasaktsentristlikuks riigiks. Ja poliitiline partei, kes seda ei ole, peab tulema keskele või siis reorganiseeruma ja muutuma milleks muuks.

See on Ühendriikide sisepoliitika tulevik. Kuid arvamus, et äärmusparempoolsed või -vasakpoolsed inimesed võtavad võimu ja kontrollivad igavesti, pole tõendatud muul moel kui retooriliselt.

Euroopast vaadatuna tundub imelik, et Trump võib uuesti kandideerida ja veel Bideni vastu. Ehk pole õige nii küsida, kuid kas teil pole tavalisemaid või nooremaid inimesi?

See on demokraatia võlu, et inimesed valivad kandidaate, keda tahavad, mitte neid, kes on esile upitatud. See pole nii nagu mõnes riigis, kus mees on 40 aastat võimul olnud ja ta automaatselt kandideerib ka järgmine kord.

Kui demokraatlik partei oleks tahtnud erinevat kandidaati, siis nad oleksid võinud valida. Kui vabariiklased tahaksid erinevat kandidaati, siis võiksid nad valida.

Küsimus pole ju konkureerivates dünastiates. Need on valikud. Rääkisime palju, kas tuleb Bush-Clinton, Clinton-Bush igavesti, eks ole, kuid reaalsus on see, et need olid ilmselt kõige marginaliseeritumad hääled ameerika demokraatias. Bushi perekonnal pole poliitilist kaalu USA-s, niisamuti pole ka Clintoni perekonnal.

Vaatamata sellele, kuidas inimesed arvavad valikutest, on kriitiliselt oluline see, et valikuid teevad ameerika inimesed. Need ei ole dünastiate valikud, kes ütlevad rahvale, kes nende kandidaadid on.

Mul oli õnne vestelda senaator John McCainiga kunagi. Kes võiks olla samasugune inimene, nii-öelda silla ehitaja parteide vahel?

Taas kord, McCain, Bush kuulusid teistsugusesse poliitilisse ajastusse. Praegu pole tsentristlikku kandidaati, kes suudaks mõlemad pooled kokku tuua, sest nad on eri pooltel. Seega mõlemad parteid otsivad kandidaati, kes suudaks võita.

Ma ei osale poliitikas, ma pole demokraat või vabariiklane, seega kui ma midagi ütlen, pole sellel poliitilist perspektiivi. Aga miks sai Biden nominatsiooni, oli see, et vasaktiival oli sisemine viha Trumpi vastu ning nad ei hoolinud muust, kui et saaks Trumpi välja hääletada. Aga mis päriselt juhtus, oli Covid.

Covid keeras ameerika poliitilise süsteemi pahupidi, kaasa arvatud selle, kuidas me hääletamist korraldasime. Ma ei räägi pettusest või muust, vaid hääletamisviisi korraldusest, kus on pikem aeg hääletada ja eelhääletus ja kõik muu.

Demokraatlik põld on päris mitmekülgne jaanuaris juhtus see, et inimesed märkasid, et Trump on haavatav Covidi ja kõige muu tõttu. Kuus kuud varem arvasid inimesed, et Trump suutis selle lukku panna. Avastus, et Trump on haavatav, tähendas vajadust leida konsensuslik kandidaat, kes suudab võita. Biden oli see kandidaat ning partei liikus edasi väga kiiresti algsest sisevõitlusest, visates teised kõrvale ja valides Bideni. Ta oli kindel valik. Seepärast sai ta kandidaadiks.

Miks ta uuesti kandideerib? Sest Trump äratab neis õudust. On ohutum ametis oleva presidendiga minna valimistele, kui riskeerida kellegi teisega, sest pole ühtki demokraatlikku kandidaati, kes juhib või austab vasakpoolsust või siis kandidaati, kes suudaks vasakut ja paremat tiiba ühendada. Sellist kandidaati demokraatlikus parteis ei eksisteeri. See ei tähenda dünastiat või demokraatia tagasilangust, vaid poliitilist kalkulatsiooni, mille inimesed tegid. See on nende valik.

Kas CNN tegi valesti või õigesti, kui tegi äsja pika intervjuu Donald Trumpiga?

Meil on veel kaua aega, enne kui ameeriklased peavad otsustama. Mitu kuud on ka esimese eelvalimiseni. Seega arvamus, et igasugune poliitiline tegevus või intervjuu oleks otsustav, on pisut ennatlik.

Trumpi toetajad ütlevad kindlasti, et nüüd on kõik läbi, kuid siin tuleb arvestada teatud asju. USA vabariiklaste partei on kujunenud aastakümnetega ning isegi Ronald Reagani ajal ei olnud ta selline nagu nüüd ehk konservatiivne. Nad peaksid end nimetama konservatiivseks parteiks. Vabariiklaste kandidaadiks ei saa kunagi Mitt Romney laadne, keda veel aastakümme tagasi peeti konservatiiviks. Niisamuti kandidaat Bush-Cheney ajastust ei mahuks enam pilti. Tegemist on konservatiivse parteiga.

Lisaks on vabariiklaste parteis kahte sorti hääletajaid. Ühed armastavad Donald Trumpi ja teised armastavad kõike Donald Trumpist, aga mitte teda ennast. Partei enamus tahab sama asja. Tahavad karmi suhtumist immigratsiooni, elu pooldamist, füüsilist vastutust. Nad ei ole isolatsionistid, kuid nad ei taha joosta mööda maailma politseinikuna ringi. Nad teavad, keda nad tahavad, kuid küsimus on, kes see olla võiks. Kumbki leer ei taha selles küsimuses liikuda. Üks neist pooltest peab pidurit tõmbama ja siis näeme, kes see on. See selgub järgnevate kuude jooksul.

Kas USA valmistumine valimisteks tähendab Ukraina toetuse vähenemist?

Kuuleme seda tihti, et kui vabariiklane tuleb ametisse, siis nii juhtub, kuid sellele pole ühtki tõendit. Minu meeskond kohtus kongressi ametnike ja vabariiklastega pärast uut aastat, kohal olid kongressi juhid, väliskomisjoni, relvastus-, luurekomisjoni ametnikud jne. Isegi kui ei olda rahul, kuidas Biden asju ajab, siis mingit konsensuse puudumist Ukraina toetamisel pole.

On vabariiklasi ja demokraate, kes ei taha Ukrainat toetada, kuid reaalsus on see, et Ukraina toetamine on USA-s parteideülene asi. On inimesi, kes tahaksid rahastust targemal viisil. Neil võib olla probleemiks see, kuidas Biden on teemat ära kasutanud teistes küsimustes. Aga ameeriklased usuvad, et vaba ja sõltumatu Ukraina on nende huvides ja nad jätkavad Ukraina toetamist. Ma ei näe, et see muutuks.

Ja ma ei näe, et riiklikud valimised mõjutaksid seda kuidagi. Usun, et valimised keskenduvad riigisisestele asjadele nagu enamikus riikides. USA-s on peamised teemad immigratsioon, haridus, perekonna teemad nagu abort ja õigus elule. Need on ameerika poliitika suunaandjad, see ei ole välispoliitika.

Isegi kui kandidaat ütleb kampaania käigus midagi välispoliitika kohta, siis nad ei ütle midagi, mis mulli liigutaks, eks ole? Inimesed ei ütle, et oh, hääletame selle inimese poolt, kuna ta rääkis, mida kavatseks teha Sudaanis. Kandidaat kommenteerib midagi, millega tagab kindluse oma valijate baasile, kuid ei tõmba ligi uusi valijaid.

Seega, kui maailmas midagi dramaatilist ei juhtu, siis see ei muutu. Kuidas see aga mõjutaks Ukrainat. Kui me jõuame 2025. aasta jaanuarini, mis on siis, kui demokraat või vabariiklane on Valges Majas, siis olukord Ukrainas on olukord Ukrainas ja president tegeleb sellega. Kui Ukraina on edukas oma territooriumi tagasivõtmisel ja enda kaitsmisel, siis mida president teeb? Annab tagasi? Seda ju ei juhtu. Seega ma ei muretseks selle pärast eriti.

Ma ei muretse ka sellepärast, et USA pöörab Euroopale selja Hiina pärast. Üheks põhjuseks on see, et pole põhjust pöörata Aasiasse. Mida enamik inimesi ei tea, kui räägitakse Aasiasse pööramisest, on see, et 70 protsenti meie laevastikust on juba India ja Vaikse ookeani alal. Seega merevägi ei saa Aasiasse pöörata.

Meil on vaja rohkem mereväge ning seda saab vaid ehitades, mitte võttes 30 protsenti mujalt sinna ära. 90 protsenti meie sõjaväest on Ameerika Ühendriikides. Sealt saab igasse suunda minna. See oli ka osaliselt põhjus, miks saime nii kiiresti reageerida Ukraina sündmustele, sest me saime saata sõjaväeüksusi NATO kaitseks ja logistika toetuseks.

Õhuvägi on üle maailma laiali, mis sisuliselt ei tähenda midagi, sest meie õhujõud suudavad kõikjale lennata. Pole tähtsust, kus lennuk on. Seega hajutamine on mõttekas paindlikkuse ja vastamise vaatenurgast. Meie kosmosejõud on kosmoses. Seega pole mingit sõjalist pööret.

Ja teine põhjus on see, et USA jaoks on number üks mure Hiina. Aga Euroopa on osa Hiina väljakutsest. Hiinlased tahavad Euroopas sama asja, mida venelased tahavad. Nad tahavad, et Euroopa oleks korrapäratu, jagunenud, sihitud, et nad saaksid suuremat mõju avaldada. Seega, kui USA keerab selja Euroopale, siis see tähendaks justkui hiinlaste töö ärategemist. Ja see on tõesti ebatõenäoline.