Pean alustama kaastundeavaldusega Türgi ja Süüria rahvale, kelle maad tabas eelmisel nädalal katastroofiliste järelmitega maavärin. Hukkunuid ja kannatanuid on kümnetes tuhandetes ning pildid, mida näeme, on hingekriipivad ja kurvad, traagilised. Me, eestlased, oleme nende inimestega nende leinas ja mures. Püüame aidata nii palju kui saame ja oskame, et taastuks igapäevane elu ja kindlus, et väheneksid inimkannatused.

Pea aasta on möödas hetkest, mil Venemaa alustas täiemahulist agressioonisõda Ukraina vastu. See sõda on meid šokeerinud, see on olnud tülgastav. Terror ja genotsiid, mida Venemaa Ukraina vastu rakendab, ei ole toonud Venemaale mitte mingisugust hiilgust, au või vägevust. Lasteaedade, teatrite, elurajoonide süstemaatiline pommitamine on üdini väär.

Ukraina on agressioonile vapralt ja südikalt vastu astunud. Võidetud on lahinguid nii lahinguväljal kui ka rahvusvahelises poliitikas. Sõda on ka meid, Eestit ja rahvusvahelist kogukonda laiemalt, ühendanud.

Me oleme juba teinud omajagu, et Ukraina võitlust toetada. Äärmiselt oluline aga on enestele aru anda, et me saame ja peame tegema rohkem, et Ukraina võidaks. Seda seni, kuni agressor on sõjaeelsete piiride taha löödud. Kuni kuritegude eest vastutajate üle on õigust mõistetud. Kuni Venemaa on tema poolt valla päästetud hävingu ja kannatuste eest õiglast hinda maksnud.

Kaalul on rahvusvahelise korra alusprintsiibid, meie tulevik. Venemaa agressioon Ukraina vastu pole pelgalt Ukraina julgeoleku küsimus. Rünnaku all on reeglitel põhinev maailmakord ning Euroopa julgeoleku vundament.

Ukraina võit

Meie tegevuse siht on Ukraina võit. Selle eesmärgi saavutamisel lähtub Eesti kolmest laiemast tegevussuunast.

Esiteks, agressiooni hinna tõstmine. Venemaal peab kaduma igasugune tahe ja võimalus sõjapidamist jätkata. Agressiooni jätkamise hind peab olema kõrgem kui selle lõpetamise hind. Venemaale peab olema selge, et mingit naasmist n-ö normaalse endise elu juurde ei tule, kui ta praegusel teel jätkab.

Agressiooni hinna tõstmise kaalukas ja juba praegu nähtavaid tulemusi andev element on sanktsioonid. Neid on rakendanud paljud riigid, mitmed piirkondlikud organisatsioonid. Eesti on tõhusalt kaasa aidanud Euroopa Liidu üheksale Vene agressiooni vastasele sanktsioonipaketile. Need on tuntavalt nõrgendanud Venemaa majandust ning seeläbi ka sõjalist jõudu.

Euroopa Liit on sanktsiooninimekirja kandnud kokku 1382 Venemaa isikut ning 167 organisatsiooni. Oleme lülitanud Vene suurimad pangad välja üleilmsest SWIFT maksesüsteemist, kohaldanud varade külmutamist ning reisikeeldu. Andsime suure panuse gaasi ning nafta hinnalagede kujunemisse. Kuid see on ebapiisav. Teeme tööd, et hinnalaed üle vaadataks ja veelgi madalamaks muudetaks. Samuti on lubamatu, et Vene propaganda leiab jätkuvalt teid, kuidas Euroopas oma valesõnumeid levitada.

Hetkel otsitakse Euroopas õiguslikke lahendusi, et saada külmutatud Vene päritolu varasid kasutada Ukraina abistamisel ja ülesse ehitamisel. Euroopa Liidu ning G7 riikide poolt on kokku külmutatud umbkaudu 300 miljardit eurot Venemaa keskpangaga seotud varasid. Niisamuti leidub Euroopa Liidu riikides 19 miljardit Vene oligarhide vara. Eesti loob oma finantsinstrumendi, mis võimaldab neid varasid Ukraina hüvanguks kasutada.

Agressiooni hinna tõstmine tähendab sedagi, et Venemaal ei saa olla kohta rahvusvahelises elus. Massiliselt rahvusvahelist õigust ja norme rikkuv Venemaa peab olema isoleeritud. Oleme seisnud selle eest, et Venemaa kaotaks oma koha ja rolli rahvusvahelistes organisatsioonides. Eesti vedas koos samameelsetega eest nii Venemaa kiiret väljaheitmist Euroopa Nõukogust kui ka agressori liikmesuse peatamist ÜRO Inimõiguste Nõukogus.

Äärmiselt kahetsusväärne, et maailm seisab taas silmitsi Venemaa pürgimisega Inimõiguste Nõukokku perioodiks 2024–2026. Meie eesmärk saab olla üks: Venemaa ei tohi leida teed sinna tagasi. Tavapärase suhtluse jätkamisele agressoriga rahvusvahelisel areenil ei ole õigustust. Ükski organisatsioon ei ole enam puhtalt tehniline.

On mõeldamatu, et agressor kuuluks ükskõik kui spetsiifilise organisatsiooni või allorganisatsiooni juhtorganisse. Töötame edasi selle nimel, et Venemaa ei oleks enam Interpoli liige, sest tundlikku teavet ei saa jagada sõjakurjategijatega. Aktsepteeritav ei ole, et Ukraina inimeste elust ja tervisest mitte hoolivas riigis asub jätkuvalt Maailma Terviseorganisatsiooni regionaalne keskus.

Häbitult püüab Venemaa ära kasutada sporti. Sport ei ole midagi vaakumis toimuvat. Seetõttu pole Vene funktsionääridel kohta rahvusvahelistes spordiorganisatsioonides ega paraku ka Venemaa sportlastel rahvusvahelistel võistlustel. Saatsin juba möödunud sügisel Rahvusvahelisele Olümpiakomiteele pöördumise, kus rõhutan, et piirangud Venemaa ja Valgevene sportlaste osalemisele rahvusvahelistel võistlustel peavad püsima, kuni Ukraina-vastane sõda pole lõppenud.

Teiseks tegutsemissuunaks, mis aitab Ukraina võidule vahetult ja tõhusalt kaasa, on igakülgne abi Ukrainale. Ukrainal peab olema jõudu ja hapnikku, et agressor alistada. Seisame Ukraina selja taga, et ta ei väsiks ning säiliks usk ja lootus. Eesti on Ukraina toetamisel olnud kiire, häälekas. Julgen öelda, et ka efektiivne.

Alustasime raskerelvade saatmisega Ukrainasse veel enne agressiooni algust. Veensime teisi selles, et Ukrainale tuleb nüüd ja praegu anda Euroopa Liidu kandidaatriigi staatus. Olime esirinnas Vene naftale hinnalae seadmisel. Möödunud augustis palus Eestilt president Volodõmõr Zelenski, et Vene kodanike sissepääsu Euroopa Liitu piirataks. Eesti ilmutas ühes Balti riikide, Poola ja Soomega initsiatiivi ning kehtestas korra, millega piirasime agressorriigi kodanike pääsu Euroopa Liitu. 

Neid näiteid on veel palju, kuidas oleme süstemaatiliselt oma kiire ja visa tegutsemisega rahvusvahelist poliitikat Ukraina toetamisel kujundanud. Eesti osa on näidata eeskuju. Meil ei ole Ukraina toetamisel tabusid.

Sedamööda, kuidas Ukraina reformidega edasi liigub, peab kinnistuma ka tema side Euroopa Liiduga. Soovime, et Ukraina saaks alustada Euroopa Liiduga liitumiskõnelusi käesoleval aastal. Nõustame ja toetame Ukrainat kõigiti, et ta liitumiskõneluste alustamiseks seatud tingimustele vastaks. Lisaks lükkab Eesti samaaegselt Ukraina liitumist Euroopa Liidu siseturuga, mis võiks toimuda juba enne seda, kui lõplik liitumine uniooniga teoks saab. Soovime kinnistada Ukraina käsitlemist Liidu institutsioonides ja liikmesriikide poolt kandidaadina kõigis Euroopa Liidu protsessides.

Niisamuti nagu Ukrainast saab Euroopa Liidu liige, peab saama temast ka Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni ehk NATO liige. Allianss kinnitas selle aastaid tagasi võetud suuna möödunud aastal mustvalgelt üle.

Nüüd on oluline, et Ukraina edenemine NATO liikmesuse suunas oleks selgelt käegakatsutav. Käesoleval suvel toimub NATO Vilniuse tippkohtumine. Ukraina kuulumine NATO-sse on tulevase Euroopa ja rahvusvahelise julgeolekukorralduse olemuslik osa. Osa tulevasest püsivast rahust Euroopas. Eesti diplomaatia pingutab, et Ukraina tee NATO-sse oleks selgelt määratletud, et sellele seataks konkreetsed teetähised ning et neist ka kinni peetaks.

Eesti on andnud Ukrainale ulatuslikult relvaabi – alates Javelin-rakettidest ning lõpetades soomustatud maasturitega. Oleme andnud suurekaliibrilisi ja moodsaid relvi. Koostöös Madalmaade ja Norraga on Ukrainasse jõudnud üks ning ühes Saksamaaga kaks välihaiglat. See on suurepärane näide liitlaste vahelisest koostööst.

Relvaabi andmine on keskse tähendusega. Eesti on olnud selles väga nähtaval kohal. Oleme ilustamata öeldes olnud suunanäitaja. Mis peamine, meie, aga ka teiste abi, on rindel väga vaja. Siinkohal soovin tunnustada kaitseministeeriumi ja kaitseväge, kes on Eesti relvaabi Ukrainale jõuliselt ning efektiivselt eest vedanud. Eesti sõjaline abi Ukrainale küündib ühe protsendini SKP-st. Kutsusin NATO liitlasi juba möödunud novembris Eesti eeskuju järgima ning teen seda jätkuvalt. Peame Ukrainat toetama raskerelvadega. Muu hulgas tähendab see hävituslennukeid.

Euroopa Liidu poolt vaadates on Ukrainale sõjalise abi andmisel olnud põhimõttelise tähendusega Euroopa rahutagamisrahastu. Otsused selle vahendeist Ukrainat toetada kõnelevad liikmesriikide võimest kiiresti, paindlikult ning ühtselt tegutseda. Aga me ei saa siin pidama jääda, siin peatuda. Euroopa rahutagamisrahastu vahendeid tuleb suurusjärgu võrra suurendada.

Rahu kõige olulisemaks eelduseks on Ukraina võit sõjaväljal. Kuid juba praegu, enne veel, kui relvad vaikivad, peame hävitatud Ukrainat taastama. Eesti tõestab oma tegevusega, et see on võimalik juba sõja ajal.

Selleks, et see toimuks võimalikult sujuvalt ning tõhusalt, peab rahvusvaheline kogukond seljad kokku panema. Ülesehitav abi peab kasvama. Üha õlitatumalt tuleb tööle panna erinevate osapoolte vaheline koordinatsioon. Ukraina ülesehitamine on tihedalt seotud Euroopa Liidu lõimumisega ja ülesehitusprojektid peavad aitama kaasa Ukraina liitumisele, peavad olema kantud sellest vaimust. Ukraina taastumine sõjast peab käima käsikäes korruptsiooni välja juurimise ning riiklike institutsioonide tugevdamisega.

Välisministeerium näeb koostöös avaliku, era- kui kolmanda sektoriga Ukraina ülesehituses oma lähiaastate üht keskset töösuunda. Eesti keskendub Ukraina ülesehitamisel Žõtomõri oblastile. Muu hulgas ehitavad Eesti ettevõtjad kohalike inimeste kaasabil seal moodulmaja-lasteaeda. Samuti oleme alustamas Malõni silla taastamisega. Toimunud on juba kaks Žõtomõri ülesehitusfoorumit, millest viimane leidis aset enne jõule Tallinnas.

Samuti peab Eesti ettevõtetel olema võimalus osaleda Euroopa Liidu ja teiste riikide rahastavates ülesehitusprogrammides. Julgustame nii Eesti kui ka teiste riikide eraettevõtteid Ukrainasse investeerima. Oluline on, et veel sõja vältel looks Euroopa Liit erasektori investeeringute kaitse mehhanismi.

Ukraina seisab igapäevaselt silmitsi humanitaarkriisiga. Kohest abi talve üle elamisel vajavad 17,7 miljonit inimest. Ukrainas on seitse miljonit sisepõgenikku, rohkem kui Balti riikides kokku elanikke. Nii peavad riigid kahepoolselt, aga ka Euroopa Liit, ÜRO ja paljud teised jätkama humanitaarabi andmisega. Euroopa Liidu humanitaarabi maht peab säilima käesoleval aastal vähemalt senisega samal tasemel. Parem veel, kui see abitase tõuseb.

Ühiskonnana seisab Eesti Ukraina selja taga. Kodu, töö, kooli ja lasteaia on Eestis leidnud umbkaudu 60 000 Ukraina sõjapõgenikku. See on pretsedenditu. Uhkuse ja tänulikkusega jälgime vabast tahtest ja sügavalt südamest võrsuvaid Ukrainat toetavaid ettevõtmisi. Tahan tänada üksikisikuid, kes väsimatult panevad kokku abisaadetisi ning aitavad sõja eest pakku tulnud põgenikke. Suur tänu ka eraettevõtjatele, kes on Ukrainat äärmiselt tõhusalt toetanud.

Eesti kolmas tegevusliin puudutab agressori tegudele kohase ja õiglase hinnangu andmist. Kuriteod ei tohi jääda karistamata. See, kuidas nendele roimadele reageerime, määratleb meid ennast. Meie eesmärk ühiskonnana peab olema kuritegude eest vastutajad kohtu ette tuua. Kui me selle poole ei püüdleks, kuna juriidilised protsessid võivad näida liiga keeruliste ja aeganõudvatena, siis tähendaks see reeglistatud maailmale käega löömist. Meie siht on vastupidine.

Ukraina võit kätkeb sedagi, et õiglus ja õigus peavad võidule pääsema. Venemaa poliitiline ja sõjaline juhtkond, kes on Ukraina suhtes algatanud agressioonisõja, tuleb kohtu ette tuua. Kui aga selleks vastav õiguslik mehhanism puudub, kui olemasolevate kohtute käed jäävad lühikeseks, siis tuleb Venemaa kuritegudele hinnangu andmisel uus kohus luua.

Sõjakuritegude uurimisel ja vastavate tõendite kogumisel on praegu rasket tööd tegemas nii Ukraina enda prokuratuur kui ka Rahvusvahelise Kriminaalkohtu prokurör. Kahjuks ei ole aga Rahvusvahelisel Kriminaalkohtul pädevust agressioonikuritegu menetleda ning ÜRO Julgeolekunõukogu jällegi on agressori enese sinna kuulumise tõttu halvatud. Seega tuleb leida lahendus muul moel ja võimalikult kiiresti.

Eesti jaoks on karistamatuse vältimiseks lahendus selge. Toetame Ukraina pingutusi piirkondade ülese rahvusvahelise eritribunali loomisel. Esimese sammuna selles suunas toetame ajutise prokuröri kontori avamist Haagis, mis koguks ja talletaks agressioonikuritegude tõendeid.

Niisiis veab Eesti Ukraina igakülgset abistamist eest ning on vajadusel tabude murdja. Peljata ei tasu mitte neid tagajärgi, mis saavad olema suurema abi eraldamisel, vaid neid, mis järgnevad erinevate kõhkluste ajel andmata jäänud abile. Ukraina võidu nimel pingutab Eesti välisteenistus ja kogu Eesti ühiskond. Jätkame sellele teel, eesmärgikindlalt ja südamega.

Iga sõda lõpeb. Ja lõpeb rahuga. Nii ka sõda Ukrainas. Rahu, mis lõpetab Vene mõrvarliku agressiooni, määrab Euroopa, tõenäoliselt ka laiemalt üleilmse julgeoleku. Eesti jaoks on saabuva rahu iseloom eksistentsiaalse tähendusega. Tuleb olla tähelepanelik, sest iga niinimetatud rahutuvi, mis kuskilt maailmanurgast lendu tõuseb, ei pruugi kuulutada tegelikku rahu.

Hoidkem alati meeles, kuidas Chamberlain Münchenist naastes teatas, et saabunud olevat rahu terveks meie ajastuks. Varitsesid rahulõksud toona ja pole need nüüdki kuskile kadunud. Soov osta enesele stabiilsust toites agressorit teiste rahvaste vabadusega, ei too midagi peale sõja laienemise. Nagu on öelnud Churchill: kui on valida väärituse ja sõja vahel, ja sa otsustad valida väärituse, saad ikkagi lõpuks sõja.

Eesti välispoliitika ülesanne

Eesti välispoliitika ülesanne on aktiivselt kaasa rääkida, milline peab sõjajärgne rahu olema. Sõnastangi siinkohal kuus meie peamist postulaati.

Esiteks peab rahu jõustama rahvusvahelise korra, mille keskmes on territoriaalse terviklikkuse ja suveräänsuse põhimõtted; rahvusvahelise korra, milles ei ole kohta jõu kasutamisele riigipiiride muutmisel ja milles erimeelsused lahendatakse rahumeelsete vahenditega.

Teiseks peab agressioon kui rahvusvaheliste suhete tööriist saama täielikult diskrediteeritud. Agressioonimõtetega riigijuhtidele peab olema selge, et agressiooni hind on alati kõrgem kui sellest oodatav kasu, et see lõppeb alati kaotusega.

Kolmandaks peavad mõjusfäärid jääma ajaloo prügikasti. Arvamusel, et osadel on teiste üle privilegeeritud huvid, ei tohi olla kohta riikidevahelistes suhetes. Igal riigil peab olema õigus ning võimalus valida oma julgeolekukorraldus ja liitlased, seda peavad mõistma ja sellest pidama kinni kõik. Mistahes viited vastupidisele tooksid mõjusfääride poliitika tagasi ja sellega ei saa me leppida.

Neljandaks peab saama lõpp Euroopa julgeoleku hallidele tsoonidele. Need lihtsalt ei tööta. Näeme täna selgelt, et NATO ja Euroopa Liidu laienemised on olnud stabiilsust kasvatavad. Hallid alad seevastu aga kasvulavaks sõjale ja ebastabiilsusele. Seepärast peavad ka nende organisatsioonide uksed jääma avatuks, usutavalt avatuks, ning meie eesmärk peab olema haarata euroatlantilistesse julgeolekulahendeisse kaasa kõik need riigid, kes seda soovivad ja selleks valmis on. 

Viiendaks peab Euroopa julgeoleku nurgakiviks jääma ühistel väärtustel põhinevad Euroopa Liit ja NATO. Neisse on koondunud riigid, kelle jaoks on olulised demokraatia, õigusriik, vabaturg ning inimõigused ja -vabadused ning kes on veendunud, et need on ühiskonna arengu ja heaolu peamised allikad. Euroopa võime maailmapoliitikas kaasa rääkida eeldab tugevat, geopoliitilist Euroopa Liitu ja Euroopat sõjaliselt kaitsta suutvat NATO-t.

Kuuendaks peab suhetes Venemaaga olema eelduseks usalduse taastamine ja automaatse reset'i välistamine. Kõik kokkulepped, mida Venemaa oma agressiooniga rikub, on ta endale täitmiseks võtnud vabatahtlikult. Sedaviisi hävitab Venemaa oma käitumisega usalduse temaga sõlmitud kokkulepete vettpidavusse.

Suhete normaliseerimine eeldab selle usalduse taastumist; see pole võimalik teisiti kui samm-haaval ja vaid juhul, kui Venemaa oma käitumisega tõestab, et ta edaspidi endale võetud kohustusi ka järgib. Me ei taha tulevikku, kus Venemaad pole, kuid suhteid saame taastada vaid sellise Venemaaga, mille tööriistaks ei ole ähvardus ja pettus, sõda ja hirm.

Need kuus elementi – territoriaalse terviklikkuse ja suveräänsuse kesksus; agressiooni võimaluse välistamine; mõjusfääride poliitika eitamine; hallide tsoonide kadumine; Euroopa Liidul ja NATO-l seisva julgeoleku- ja väärtusruumi püsimine; ning Venemaa-suhete sõltuvusse seadmine usalduse taastamisest – on Eesti tuleviku ning Euroopa julge oleku alusmüür.

Kuidas me sellise rahuni jõuame? Lääne ühtlust kindlustades ja tugevdades. Lääs on Venemaa agressioonile reageerimisel olnud ühtne. Peame seda hoidma. Meie ees laiuvad väljakutsed on suured. Kuid meil on nende seljatamiseks olemas toimiv valem: julge, aktiivne, süvitsiminev, lahendusi pakkuv välispoliitika. Lähtume oma töös teadmisest, et hääletut ei märgata, räuskajat ei kuulata. Peame tegutsema laial rindel, vajadusel olema veduriks, eestvedajaks.

Näiteks Euroopa Liidu puhul. Eesti räägib kogu aeg Euroopa Liidu arengutes kaasa ja suunab uniooni tulevikku. Vene agressioon Ukrainale on ka Euroopa Liidule seadnud teravaid ja mõneti uusi väljakutseid. Neile vastamisel on Euroopa Liit auga välja tulnud, on olnud ühtne, kiire ja paindlik.

Sealjuures oleme suutnud säilitada konsensusliku otsustamise, mis on Eesti jaoks põhimõttelise tähendusega. Niinimetatud ühehäälsusmehhanism on välispoliitika tegemisel Euroopa Liidu olemuslik osa ja teeb meid liiduna tugevamaks. Otsused ei sünni küll teinekord lihtsalt, kuid nad sünnivad igal juhul ja on läbivaielduna seda vettpidavamad.

Meie regiooni sõjalisel kaitsmisel on keskne NATO. Kinnitan, et allianss on kollektiivkaitset paremini sihitanud, Atlandi-ülene side on sitke, kaalukas ning toimiv. Ühine arusaam ohtudest on sealjuures eelduseks, et neile ohtudele vastamisel suudetakse nagu üks mees seista, töötada välja lahendused, mis heidutavad võimalikke agressoreid ja suurendavad ühiskonna turvatunnet.

Eesti on tegutsenud, et tugevneks liitlaste reaalne ja otsene panus Eesti julgeolekusse. Seda Eestisse paigutatud üksuste ja üha lahinguvõimekama tehnika näol. Eelmise aasta Madridi tippkohtumise otsused NATO senise väehoiaku tugevdamiseks on märkimisväärsed. Nüüd tuleb need ellu viia.

Eesti seisab Atlandi-ülese koostöö ja ühtsuse tugevdamise eest. Eelmisel aastal tähistasime Eesti ja Ameerika Ühendriikide diplomaatiliste suhete sajandat aastapäeva. Eelmise aasta lõpus täitis USA NATO Madridi tippkohtumisel antud lubaduse ja siiras rotatsiooni korras Eestisse jalaväekompanii ja HIMARS mitmikraketiheitjate üksuse, kokku ca 270 USA sõjaväelast ja neli relvasüsteemi.

See samm on osa pikemast rotatsioonide seeriast, mis on aluseks USA vägede kestlikule kohalolekule Balti riikides. Rahaliselt oli USA julgeolekuabi Eestile eelmisel aastal rekordiline. Oleme tänulikud kõikidele liitlastele, kes möödunud kümnendite jooksul on panustanud NATO õhuturbe operatsiooni Balti riikides ja paigutanud omi vägesid Eesti territooriumile.

Eesti omalt poolt on otsustanud suurendada osalust USA juhitud rahvusvahelisel terrorismivastasel operatsioonil Inherent Resolve Iraagis. Eesti kaitseväelaste arv kasvab kuni sajanini. Too samm tõestab taaskord Eesti pühendumust panustada rahu ja stabiilsuse saavutamisse maailmas. Näitame, et Eesti võtab oma liitlaste julgeolekumuresid tõsiselt.

Märkimisväärselt tugevdab NATO territooriumi kaitset ka Soome ja Rootsi liitumine alliansiga. See samm ei ole ainult Läänemere piirkonna kaitsele, vaid kogu Euroopa julgeolekule ning NATO sidususele oluline. Selle sammu astumisel tuleb arvestada erinevate liitlaste julgeolekukaalutlusi, kuid kahjustada ei tohi saada ka õigusriigi ning sõnavabaduse põhimõtted. Türgi ja Ungari peaksid võimalikult kiiresti, silmas pidades ka eelseisvat Vilniuse tippkohtumist, Soome ja Rootsi NATO-ga liitumise protokollid ratifitseerima.

Läänemere Põhjala-Balti piirkonna suurem kokku hoidmine, koostöö mitmekesistumine ja tihenemine on tõsiasi ning meie tegevuse keskne olemuslik osa. Põhjala-Balti piirkond on Eesti jaoks justkui tuumikpere, kus on kujunenud ühtne ergas majandus- ja innovatsiooniruum, mis ammutab jõudu õigusriigi, vabaduse ning võrduse põhimõtetest. Eelmisel aastal panime kahepoolselt Läti, Rootsi ja Soomega kokku koostööaruanded, kuidas oma suhteid ja koostoimetamist veelgi tõhustada ja süvendada. Neis on mitmeid mõtteid, mis võiksid suunata ka laiemat Põhjamaade-Balti koostööd.

Idapartnerluse jätkumine on ka tulevikus Euroopa Liidu jaoks oluline. Ukraina liikmesuse toetamise kõrval peame loovalt mõtlema ja olema initsiatiivikad samuti kandidaatriigi staatusega Moldova Euroopa Liiduga üha tihedamal sidumisel. Abistame Moldovat sel teel kõigiti. Positiivne on, et ka Gruusial on liitumisperspektiiv. Riigi arengud on aga murettekitavad. Gruusia peab selgelt näitama sõnades ja tegudes, et liigub Euroopaga lõimumise teel edasi. Eesti on toetanud ning toetab edaspidigi Lääne-Balkani riikide lähenemist Euroopa Liidule.

Demokraatlik lääs peab olema ärgas

Aina enam kangastub maailmas demokraatiate ja autokraatiate süvenev vastasseis. Vastastikusest konkurentsist võib kujuneda kokkupõrge üleilmse mõjuvõimu pärast, mille jõuõlaks on ühe osapoole pidevalt suurenev sõltuvus teisest. Asi on energiasõltuvuses, tehnoloogiasõltuvuses, tööjõusõltuvuses, majandussõltuvuses, toorainesõltuvuses, tootesõltuvuses, mis lõpuks kombineerudes viivad poliitilise sõltuvuseni.

See on reaalsus, millega tuleb tegeleda juba praegu, eriti kui soovime protsesse suunata, mitte aga lasta end nende lainel kontrollimatult edasi kanda. Et mitte langeda sõltuvuslõksu, peab demokraatlik lääs olema tähelepanelik ja ärgas ning tegema kaalutletud valikuid. Kõik me oleme näinud Hiina järkjärgulist esiletõusu ja kasvavat üleilmset enesekindlust.

Venemaa tekitatud energiasõltuvusest on Euroopa oma vitsad saanud, kaudselt meiegi. Pandeemia näitas tarneahelate ja varasemate kokkulepete haprust. Möödunud aastast ei löö Eesti enam kaasa näiteks Kesk- ja Ida-Euroopa ning Hiina koostööformaadis, nn 16+1. Üks põhjuseid, miks me otsustasime sellest formaadist lahkuda, oli muu hulgas ka hoiakud ja reaktsioonid Venemaa agressioonile Ukrainas. 

Venemaa agressioon Ukrainas on saanud maailma riikidelt suurearvulise ja tugeva hukkamõistu. Samal ajal näeme, et on ka hulk riike, kes on oma seisukohtades jäänud pigem erapooletuks, äraootavaks. Selles nimekirjas on nii mõndagi üllatavat. Oluline on, et hukkamõistjate arv ei väheneks ja senised kahtlejad hukkamõistuga liituks. See vajab selgitustööd ja pidevat suhtlemist ning oma seisukohtade edastamist ja teise poole narratiivi valelikkuse paljastamist.

Lühidalt: tuleb tegeleda ka maailma teiste piirkondade riikidega, et nad mõistaksid Euroopas toimuva sõja põhjuseid ja saaksid aru selle laiemast, tulevikku kujundavast kontekstist, mis puudutab otseselt ka neid endid.  

Maailmas toimuvate muutuste valguses tuleb tihedamalt võrgustuda nn usaldusväärsete partneritega. Partneritega, kellega suhtlemise aluseks on ühised huvid, väärtused ja kõrged standardid ja kelle jaoks on vastuvõetamatud autokraatlike riikide katsed saada teisi riike sõltuvuslõa otsa.

Üks vastumürk selleks on ühendatus (connectivity) nii füüsilise kui ka digitaalse taristu näol. Ühendatus puudutab muu hulgas energiajulgeolekut, rohe-digipööret, majanduslikku heaolu, tarneahelate vastupidavust, küberturvalisust ja arengukoostööd. Suuresti kogu maailma vereringet. Selle arengu suunamist ei tohi niisama lihtsalt loovutada autokraatlikele riikidele.

Koostöös teiste demokraatlike riikidega saame pakkuda väärtuspõhist alternatiivi. Jätkusuutlikku, reeglitel, demokraatlikel väärtustel ja kõrgetel standarditel põhineva ühendatuse arengut suunavad näiteks Euroopa Komisjoni strateegia "Global Gateway" ning Kolme mere algatus, samuti ÜRO üleilmse digikokkuleppe väljatöötamine. Kõigi puhul on Eesti olnud üks vedajatest.

Euroopa rohepöörde juures peame kasutama mitmekesiseid lahendusi: taastuvenergia, teenuste ja tootmise digiteerimine, ringmajandus, energiasalvestid, süsinikneutraalne tootmine ja tarbimine. Kuivõrd meie senine edulugu, digiteerimine, teenib tihti ka rohepöörde eesmärke, siis näeme digi- ja rohepööret ehk nn kaksikpööret kujunemas Eesti välistegevuse olemuslikuks osaks. Kahtlemata peitub digi- ja rohepöördes võimalusi Eesti erasektori jaoks.

Maailma majanduskonjunktuur on jahenemas. Kõrge inflatsioon ja suurenenud energiakulud vähendavad üleilmselt elanikkonna ostujõudu ja tarbimist. Lisaks tuleb eeldada protektsionismi suurenemist ning aeglustuvat majanduskasvu. Kaubandussuhetes Euroopa Liidust väljaspool asuvate partneritega toetame jätkuvalt avatust ning reeglitel põhinevat lähenemist. Seda ka rohepöörde toetamisel, mida saab ja tuleb teha reeglipõhiselt ja eri riikide tootjaid diskrimineerimata.

Kõige selle tõttu vajavad Eesti ettevõtted välisturgudel aina tugevamat äridiplomaatilist toetust, et teravnenud konkurentsiolukorras edukalt toime tulla. Välisministeerium koos Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutuse/Kredexi ühendasutuse ning majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumiga on loonud ühise Eesti äridiplomaatia löögirühma, et kujundada Eesti mainet, edendada eksporti, tuua Eestisse välisinvesteeringuid ja toetada turismi.

Ühised tegevusplaanid tõhustavad koostööd ja loovad selge tööjaotuse. Mis peamine – tekib sünergia ettevõtjatega. Käesoleval aastal keskendutakse 19 prioriteetriigis 20 erinevale sektorile, kus potentsiaalikamad on digi-/IT-sektori, toidu ja toidutehnoloogiasektor ning ehitus ja rohetehnoloogia ning energeetika.

Euroopa Liidu taaste- ja vastupidavusrahastu vahendite abil oleme tänaseks avanud Eesti ettevõtluskeskuse Soulis, maikuus alustab tegevust samasugune keskus Singapuris. Eesmärgiks on taasterahastu toel tõsta Eesti äridiplomaatia uuele tasemele. Aitame Eesti ettevõtjate ekspordivõimaluste loomisele kaasa nii Euroopas, Aasias, Põhja-Ameerikas kui ka Aafrikas.

Lisaks Ukraina ärifoorumile korraldame Tallinnas Aafrika ja Abu Dhabis ärifoorumi "Meet Estonia". Aitame avada uksi ja suurendada ettevõtjate teadlikkust kaugemate turgude võimalustest. Eesti majanduskeskkonna ja ettevõtlusvõimaluste tutvustamise võimendajad on meie 118 üle ilma paigutunud aukonsulit.

Nii nagu eesti ettevõtlus on üha globaalsem, nii on ka eestlaskond üleilmne. Eesti piiride taga elavad eestlased pole midagi eestlusest kõrval või eemal seisvat. Kokkuvõttes toimimegi ühe üleilmse üksteist toetava eestlaskonnana.

Eesti välispoliitika pöörab eesti väliskogukondadele üha enam tähelepanu. Näiteks toetame eesti seltside korraldatud kultuuriüritusi välismaal ja eestikeelse ajakirjanduse väljaandmist, rahastame eesti keele ja meele laagreid Eestis ning noorte Eestisse tööpraktikale tulekut ja oleme nõu ja jõuga abiks ühtse eesti inforuumi loomisel, et eestlasi üha tihedamalt ühtseks üleilmseks pereks liita.

Lõpetuseks

Inimõiguste olukord maailmas on habras. Seda on oma traagilisel moel näitlikustanud Venemaa tegevus. Seda oleme seiranud nii Venemaal kui ka Valgevenes, kus poliitiline võim on inimeste õigused ja vabadused jalge alla trampinud. Seda enam peab rahvusvaheline kogukond nii Venemaa ja Valgevene tegevuse vastustamisel kui ka igal pool mujal, kus inimõigused on löögi all, võtma selge ja hukkamõistva hoiaku. Seda nii õigusliku hinnangu andmisel toimunule kui ka nende õiguste kaitse tõhustamisel.

Möödunud aastal avaldatud ÜRO aruanne Xinjiangis toimuvast viitas uiguuride armetule olukorrale ega jätnud mingit kahtlust, et keskvõim on pannud toime inimõiguste rikkumisi. Iraani rahumeelsete demonstratsioonide mahasurumine väärib tugevat hukkamõistu. Olukord Afganistanis Talibani võimu tingimustes – eriti, mis puudutab naisi ja tüdrukuid – muutub aina keerulisemaks. Ei tohi unustada rohingjasid ja nende olukorda hunta poolt juhitud Myanmaris.

Eelnevat kokku võttes soovin rõhutada, et reeglid peavad kehtima. Põhiõigusi ja -vabadusi tuleb hoida ja kaitsta. Kui neist loobume, siis oleme ka ise hukas.

Ukraina rahvas peab uskumatult vaprat ning südikat võitlust agressori vastu. Ukrainat toetav rahvusvaheline kogukond peab seisma ühtsena ja igakülgselt nii majanduslikult, poliitiliselt kui ka sõjaliselt Ukraina selja taga. Teeme seda, et Ukraina territoorium saaks vabastatud ja suveräänsus kindlustatud. Teeme seda, et kehtima hakkaks rahu, mis ka päriselt on rahu nii Ukraina kui Eesti jaoks. Kogu Euroopa jaoks.