Mis pani teid loobuma juunis toimuval suurkogul Isamaa esimeheks kandideerimisest?

Ma jõudsin iseendas järeldusele, et kuus aastat on olnud piisavalt pikk aeg.
Ja praegu oleks õige anda üle teatepulk ja võimalus teistele inimestele Isamaa juhtimiseks. Ja kuna neid inimesi minu arvates on erakonnas mitu,
kes on valmis, kellel on tahet, särtsu ja sära olla erakonna esimees ja vedada erakonda, siis ma leidsin, et oleks väga õige ja mõistlik see samm teha. Samas ei tähenda see, et ma kuhugi aktiivsest poliitikast kaon. Ma jään parlamenti edasi ja tegutsen poliitikuna sama aktiivselt kui seni.

Kas te tajusite või anti teile ehk märku, et teil ei pruugi enam esimeheks kandideerimisel olla piisavat toetust erakonnas?

Ei olnud nii. Sellist asja ma küll ei täheldanud. Pigem oli vastupidi, inimesed eeldasid ja väga paljud ka ootasid, et ma jätkan. Seda, et oleks olnud suur surve seestpoolt või märku antud laiapinnaliselt, ei. Loomulikult, erakonnas on
erinevaid arvamusi ja on neid, kes arvavad teistmoodi kui erakonna esimees. On olnud ju Isamaas – nii kaua, kui mina olen esimees olnud kõik need kuus aastat
ja kolmel korral kandideerinud – ka alternatiivsed kandidaadid, vastaskandidaadid ja nemad on saanud samuti arvestataval hulgal alati hääli.

Minul ei ole kunagi olnud erakonnas sellist positsiooni, et ma oleksin üksinda kandideerinud või et meil on erakonnas üks arvamus ja üks juht ainult. Kuidagi on jäänud avalikkuses kõlama, ja siin on suured teened ajakirjandusel ja ajakirjanikel, et Isamaas justkui oleks tohutu autoritaarne juhtimine. No ei ole. Pigem mitmetes erakondades, kus on olnud ainult üks kandidaat, on seda
autoritaarsust palju rohkem kui Isamaas, kus on alati olnud võimalus valida regulaarselt korralistel suurkogudel erinevate kandidaatide vahel ja nüüd sellel korral lausa kolme kandidaadi vahel.

Kui erakonna liikmed ootasid teie jätkamist, miks te siis ometi kandideerimisest loobusite?

Kindlasti mitte kõik. On ju olnud erinevaid arvamusi ja mõni on ka avalikult väljendanud, et tema arvates võiks keegi teine erakonda juhtida ja samas ta pole ise valmis vastutust võtma. Eks siin on arvamusi ju väga palju.

Need said siis ikkagi määravaks?

Ei saanud määravaks. Määravaks sai minu enda otsus. Ma praegu tõesti arvan, et on õige, kui keegi teine võtab teatepulga üle ja juhib erakonda, anda ka teistele võimalus erakonda juhtida. Nii et ei saanud ühe või teise üksikinimese arvamus
või üks või teine sündmus määravaks.

Seni on uueks esimeheks kandideerimisest teatanud Urmas Reinsalu,
Tõnis Lukas ja Lea Danilson-Järg. Kellel võib kandideerimisel teie hinnangul olla eelis ja keda teie isiklikult nendest kolmest enim toetaksite?

Seda, kes valituks osutub, näeme 10. juunil. Mina ei hakka spekuleerima, kellel võiks olla eelis. Kõigil neil on teatud ühiseid jooni, ühised väärtused,
mida nad on Isamaas kandnud. Kõik nad on samas ka kindlasti juhina veidi erineva käekirjaga. Nii et siin prognoosida, kes nüüd omab kõige suuremat
eelist või kes valituks osutub, on täna küll vara.

Minu isiklik toetus on kõigile kolmele, mina olen innustanud kõiki kolme kandideerima, kui nad sellest on rääkinud ja olen andnud ka toetusallkirja kõigile kolmele ülesseadmiseks, et nad kandideeriks. Isiklikku eelistust, mida ma avalikkuse kaudu enne suurkogu lahkuva esimehena teada annaksin, ei ole.

Milliseid muutusi Isamaa tänasel päeval erakonnana vajab? Millisel viisil peaks uus esimees seda erakonda värskendama?

Kindlasti oleks vajalik paremini viia kohale laia avalikkuseni meie erakonna sõnumit, mida me ei ole siin pikkade aastate jooksul suutnud ja ma ei pea silmas ainult minu juhtimise aega, vaid tunduvalt pikemat perioodi. See on olnud krooniline probleem Isamaal, et me ei ole suutnud oma sõnumit viia piisavalt
avalikkuseni ja sellepärast on ka meie kuvand poliitilise erakonnana teistsugune, kui me seda ise näeme, kui me seda ise tahaksime ja ma julgen öelda,
kui me ka tegelikult ise oleme. Nii et siin töö avalikkusega, töö meediaga,
meie sõnumi viimisel ja meie erakonna kuvandi ja maine kujundamisel on kindlasti üks kõige olulisemaid asju, mida uus esimees peab püüdma intensiivsemalt ja paremini teha. Ja loomulikult erakonna järjepidevusest tähendab siis uute inimeste leidmine, erakonna kandepinna laiendamine. See on kõigi erakondade soov ja probleem, aga Isamaas kindlasti ka.

Ja ma ei arva, et erakond peaks kuidagi oma põhiväärtustest loobuma, et uus esimees muudaks erakonna nüüd kuidagi maailmavaateliselt hoopis teiseks erakonnaks, kui siin isegi on taoline ühiskondlik surve. Eelkõige pean
silmas meedia poolt ja ajakirjanduse poolt, kes ootavad ja leiavad, et selline konservatiivne poliitika on justkui ajalugu, möödanik ja et kaasajal enam sellist adekvaatset ega moodsat maailma arengutega kaasas käivat konservatiivset poliitikat ja maailmavaadet ei olegi enam olemas ja et saavad olla ainult
erinevad liberaalsed varjundid käesoleval ajal. Mina nii ei arva. Ma arvan ka, et enamik Isamaa erakonna inimesi nii ei arva ja Eesti poliitika ei vaja veel nende hulgaliste liberaalsete erakondade kõrvale veel ühte liberaalset erakonda,
jättes siis EKRE ainsana konservatiivse poliitika monopoliks, kusjuures minu isikliku arvamuse kohaselt EKRE niisuguses klassikalises mõttes ei olegi konservatiivne erakond.

Nende olemasolevate põhiväärtuste edasikandmine, sõnumi parem edasiviimine, uute ja noorte liikmete erakonda kaasahaaramine senisest rohkem. Need on need väljakutsed, millega uus erakonna eestseisus ja esimees peavad aktiivselt tegelema.

Kas siis Isamaa valijad on need konservatiivsete vaadetega inimesed, kes peavad EKRE seisukohti ja stiili liiga äärmuslikuks? Kas Isamaa on siis EKRE light, ehk kergem versioon EKRE-st, nagu on öeldud?

Ei ole võimalik ühegi ühiskonna poliitikat ja ka Eesti poliitikat jagada niimoodi
kitsalt kastidesse, nagu meil siin mitmed poliitvaatlejad ja politoloogid ja kommentaatorid jagavad, et on olemas puhtatõulised sotsiaaldemokraadid,
siis on puhtatõulised konservatiivid, siis on puhtatõulised liberaalid, siis on puhtatõulised rohelised. Ei ole. Ei ole poliitikute, erakondade puhul see nii ja ei ole ka valijate puhul. Ja valijate puhul on ka väga palju neid, kellel ei ole mingisugust terviklikku väljakujunenud maailmavaadet või kindlat eelistust erakondade suhtes, vaid kes on valmis valima ühtedel valimisel ühte erakonda,
teistel valimistel teist, sõltuvalt sellest, millised teemad on ühiskonnas
olulised, sõltuvalt sellest, mida üks või teine erakond on teinud nii päevapoliitiliselt kui ka laiemas perspektiivis maailmavaateliselt.

Siin on ruumi palju rohkem ja niisugust lihtsustatud käsitlust, et ühe või teise erakonna baas on ainult ühe või teise erakonna mingi valijaskond või potentsiaalne valijaskond, ei ole. Meie valijaskond on kindlasti need, kellel ka ei ole mingit kindlat eelistust, kuid kellele on meie teatud valik, teatud seaduseelnõude algatuste osas positiivne hoiak või kellele on sümpaatsed
meie mõned poliitikud, keda nad saavad oma valimisringkonnas valida.

Neid võib olla erinevate erakondade taga. Kindlasti EKRE juures on konservatiivseid valijaid, kes ei taha olla nii äärmuslikud ja võib-olla sellist poliitilist käekirja, nagu EKRE harrastab, ei toeta. Neid võib olla Reformierakonna taga, kes on pidanud oluliseks sellist parempoolset majanduspoliitikat, Eesti 200 taga, kus kindlasti on väga palju inimesi, kes läksid valima Eesti
200-t lihtsalt uudsuse pärast, kellel ei ole mitte mingisugust selget varasemat väljakujunenud hoiakut.

Nii et see kandepind ja potentsiaal on ikka palju laiem kui ühe erakonnaga nii-öelda jagatav valijaskond.

Kui rääkida konkreetselt teie erakonna juhtimise ajast, siis selle aja jooksul on Isamaa esindatus riigikogus langenud 14-lt kohalt kaheksale kohale. Milliseid vigu te juhina tegite, et erakond parlamendis, need kohad erinevate valimiste ajal kaotas?

Nii see on faktiliselt tõesti. Aga poliitikat saab ja peabki mõõtma erinevate mõõdikutega. Aga konkreetselt ainult selle mõõdiku alusel hinnata poliitikat on
kindlasti vale ja mina ei ole kunagi teinud poliitikat ainult sellepärast, vaid ikka poliitika sisu pärast.

Kõige olulisem minu jaoks on olnud poliitika sisu ja siin me oleme olnud selle
kuue aasta jooksul väga edukad. Ma julgen öelda – kõige edukam erakond ja sellel ongi olnud oma hind, sellel on teatud omavaheline seos. Et kui sa teed teatud julgeid otsuseid ja teed ka tulevikku vaatavaid otsuseid, olgu see kasvõi
näiteks pensionireform, kus ühiskonnas on ka tugev vastasseis ja kus on erinevaid arvamusi, siis see ei tähenda, et kõik kipuvad toetama sind
ja et sa järgmistel valimistel selle tõttu saad tohutult palju hääli. Julgen öelda, et kindlasti selle üheks põhjuseks on olnud väga õige poliitika, mida ma ka tagantjärgi julgen öelda selle kuue aasta jooksul. Ja teine asi, mida ma sarnase mõõdikuna võtan. Kui mina teatepulga üle võtsin, siis Isamaa jooksev reiting,
mida ikka küsitakse valimiste vahel, oli 4,5 protsenti. Ja kui ma nüüd teatepulga edasi annan, siis ta on stabiliseerunud sinna kaheksa protsendi juurde.

Faktiliselt loomulikult valimistel on olnud erinevad tulemused ja enne seda, kui me saime 12 kohta eelmistel valimistel, prognoosite meile, et ei tea, kas me künnist ületame ja saime oluliselt parema tulemuse.

Ma arvan, et suuri, põhimõttelisi vigu ei ole tehtud Isamaal selle aja jooksul, küll
aga need asjad, mida ma prioriteetidena välja tõin, on küll asjad, mis oleks ka minu juhtimise ajal võinud olla paremad ja mida ma oleks tahtnud näha. See on just nimelt see meie sõnumi parem viimine avalikkuseni, mille kaudu on
meie kuvand kujunenud ja see, et me oleks selle aja jooksul suutnud rohkem kaasata noori oma poliitikasse ja meie valijabaas ja kandepind oleks olnud laiem.

Siin kindlasti on selle kuue aasta jooksul olnud tegematajätmisi. Aga ma ütlen, et need osaliselt tulevad ka sellest poliitikast, mida me ellu viisime ja seda poliitikat,
mida me ellu viisime, pean ma küll väga õigeks.

Kui see poliitika on erakonna vaates õige, aga erakond ei suuda valijaid kõnetada, piisavalt oma toetust kasvatada, et ka oma valijaid esindada, kas siis erakonnal on üldse suurt mõtet?

Seni on olnud erakond poliitika elluviimisel väga edukas ja jätkuvalt parlamendis, kuigi kõikidel nendel valimistel alati räägiti, et me ei ületa künnist. Oleme ületanud ja oleme poliitikas. Aga ma olen sellega väga nõus, et selleks, et oma poliitikat ellu viia, on vaja ka valijate toetust. Päris nii ei saa ju ka asju tõlgendada, et olgu see toetus ükskõik milline, et kui me ikkagi ei suuda parlamenti pääseda
ja olla riigikogus esindatud, siis ei ole võimalik oma häid ideid ellu viia. Nii et siin peab tunnetama seda tasakaalu.

Ma kindlasti ei poolda niisugust lähenemist, et olla väga laiapõhjaline ja laialivalguv rahvaerakond, lihtsalt võimuerakond, kes seirab avalikku arvamust ja siis selle järgi kujundab oma poliitikat, et mida inimesed ootavad, mida soovivad, mis neile meeldib vaatamata kaugemasse tulevikku ja langetamata ka ebameeldivaid, raskeid ja keerulisi otsuseid, mida on poliitikutel vaja teha. Siin peab olema mõistlik tasakaal – üheltpoolt see tagasiside, kuidas ollakse rahul, mida soovitakse, aga teiselt poolt ka pikem vaade, julgus teha ebapopulaarseid otsuseid.

Jah, täna tõepoolest, kaheksa kohta kindlasti ei ole piisav. Kaheksa kohta ei kajasta meie potentsiaali, meie potentsiaal erakonnana on oluliselt suurem ja ma arvan, et võimalus anda uutele inimestele erakonda juhtida, kindlasti on ka uuel juhil uus käekiri tuua sisse muudatusi, et see aitab kaasa Isamaa uuele tõusule,
et sealt kaheksalt protsendilt tõuseme oluliselt kõrgemale ja järgmistel valimistel teeme parema valimistulemuse.

Isamaa toetust on kahtlemata kahandanud ka mitmed pereheitmised,
mille käigus Isamaa on jäänud ilma tuntud nägudest ja hääletoojatest. Kas Isamaa on olnud võib-olla liiga jäik oma seisukohtades ja maailmavaates, et teisitimõtlejaid ei ole suudetud erakonnas hoida?

Isamaa erakonnast on läbi aegade olnud minejaid ja samas Isamaa on läbi aegade olnud ka kõige suurem erinevate erakondade ühendaja. Me sündisime nelja erakonna liitumisel. Hiljem liitusid Isamaaliit ja ERSP üheks erakonnaks,
hiljem liitusid Isamaaliit ja Res Publica üheks erakonnaks. Isamaa on kindlasti erinenud teistest erakondadest tänu sellele, et on toonud väga palju uusi inimesi poliitikasse läbi liitumiste, ühendanud erinevaid erakondasid. Ja samal ajal on see kindlasti olnud ka üks põhjusi, et kui erineva kultuuriajalooga erakonnad ühinevad, siis ta ei ole nii monoliitne, sinna tekib rohkem eriarvamusi ja selle tõttu on ka siit olnud rohkem lahkujaid. Ma pean seda normaalseks arenguprotsessiks.

Ja mis puudutab viimast lahkumist – Parempoolseid –, siis kindlasti kõik on võitnud. On võitnud Parempoolsed, on võitnud Isamaa ja on võitnud Eesti valijad ja poliitiline maastik. Kui poliitikat tehakse selgelt, läbipaistvalt ja arusaadavalt, siis ei ehitata ühe erakonna sisse kahte erinevat erakonda, vaid inimesed, kes kannavad teisi väärtusi ja mõtlevad paljudes küsimustes väga teistmoodi, loovad siis oma erakonna. Eesti poliitiline maastik on avatud selleks, me oleme demokraatlik ühiskond ja valijal on ka nii lihtsam oma
valikut langetada.

Et Isamaa ei ole siis olnud liiga jäik oma seisukohtades?

Oi ei, kindlasti mitte. Kindlasti mitte. Kui me vaatame praegu koalitsiooni tehtavat poliitikat või ka praeguste koalitsioonierakondade seisukohti mõnedes küsimustes. See, kuidas seda läbi surutakse, vaatamata ühiskondlikule
arvamusele ja erinevatele arvamustele. Või siis mõtleme ka näiteks Eesti Konservatiivset Rahvaerakonda, et kui laiapõhjaline või kui jäik või paindlik see on. Kui ma panen Isamaa erinevate erakondade kõrvale Eesti poliitilisel maastikul, siis ma küll kuidagi ei oska sellist järeldust teha, et Isamaa oleks siin nüüd eriliselt jäik võrreldes teiste erakondadega.

Aga oma erakonna liikmete suhtes, kes erakonna üldist liini ei jaga võib-olla mingitel hetkedel?

Oh ei, kaugel sellest. Isamaas on liikmeid, kes väga erinevalt arvavad ka väärtuspõhistes küsimustes. Ja ega meie ei ole neid välja arvanud, kui nad ei hakka süstemaatiliselt erakonna poliitikale teadlikult vastu töötama kõikidel tasemetel. See, et inimestel on võimalus erakonna poliitikat demokraatlikult erakonna sees kujundada, avaldada arvamust, kandideerida erakonna juhtkonda,
kujundada poliitikat, meie programme, seisukohti ja öelda välja oma arvamus, tegutseda – seda kõike on meie erakonna liikmed saanud ja jätkuvalt saavad.

Ma võin näiteks tuua jätkuvalt Priidu Pärna, notar, kes on sõlminud esimese kooselulepingu Eestis üldse, kes on aktiivselt oma seisukohta väljendanud.
Me ei ole kunagi piiranud ei tema sõna-, ega tegutsemisvabadust, alati lülitanud teda valimiste nimekirjadesse, ta on meil ka kandideerinud, ei ole me teda kunagi välja arvanud erakonnast. Ja neid näiteid võib tuua veelgi. Aga see ei tähenda, et kõikide nende üksikute liikmete seisukohad peavad langema kokku erakonna põhiliiniga. Erakond ikkagi kujundab oma põhiliini läbi arutelude, läbi selle,
et me eestseisuses volikogu tasemel, üldkogul kiidame heaks oma põhialused, programmid ja nii kujuneb erakonna põhiliin.

Minul endalgi on olnud erakonna üldistest seisukohtadest mõnes väga olulises küsimuses erinev arvamus. Pikka aega oli see pensionireformi osas, see on olnud Tartu rahu ja Eesti-Vene piirilepingu osas.

Lea Danilson-Järg ütles ERR-ile antud intervjuus, et Isamaa on muutunud ärimees Parvel Pruunsilla toetusi sisuliselt nautides mugavaks, ehk on eksisteerinud pidevalt sellises teadmises, et Pruunsilla rahalise toetusega võib ikka ja jälle arvestada. Kuidas teie hinnangul on nii läinud ja mis on võib-olla sellise olukorra varjupool?

Kindlasti on hea, kui erakonna toetajate baas nii valimistel, hääletajatena kui ka rahastajatena on laiapõhjaline. See on iga erakonna soov ja nii ka meil ja siin ma olen Lea Danilson-Järgiga igati nõus, et oleks hea, kui see on laiapõhjalisem.
Aga samas on ka väga hea, kui erakonna suuremad ja põhitoetajad on ka erakonnaga seotud ja on erakonna liikmed, mitte ei ole annetajad, kes toetavad erakonda ainult mingisugustel kindlatel konkreetsetel kitsatel eesmärkidel.
Eks siingi tuleb leida tasakaalu ja mõlemal olukorral on nii plusse kui miinuseid. On väga hea, kui sul on püsivad toetajad erakonna liikmetena,
kes toetavad sind erakonna põhiväärtustest lähtuvalt, maailmavaatest lähtuvalt ja kellel ei ole mitte mingisugust konkreetset soovi osta ühte või teist eelnõu või poliitika kujundamisel väga kitsast päevapoliitilist hüve saavutada. Selles mõttes on hea, kui toetajad on erakonna liikmed ja nad on püsivad. Aga jah, ma olen nõus, et hea oleks, kui see baas oleks laiem.

Pruunsild neid annetusi tehes ei ole andnud mingeid märke ootustest erakonnale?

Ei ole rohkem kui tavalised erakonna liikmed. Eks temalgi on ju oma maailmavaade ja õnneks läbi aegade on see kattunud ju Isamaa pealiiniga suurel määral. Mingisuguseid konkreetseid hüvesid või mingisugust seadust kõigi nende aastate jooksul ei ole küll Parvel Pruunsild sidunud oma rahastamisega.

Millist rolli te endal tulevikus Isamaas ja ka laiemalt Eesti poliitikas näete?

Aktiivse erakonna liikmena ja aktiivse poliitikuna jätkuvalt. Mul on ideid, mõtteid, energiat, et poliitikas tegutseda. Olen riigikogu liige, jätkan riigikogu liikmena,
olen ka kohaliku omavalitsuse volikogu liige, Viljandi linnavolikogu liige. Jätkan kõikidel tasanditel poliitikaga tegelemist ja poliitika kujundamist.