"Esiteks, au Ukrainale. See sõda lõpeb kahtlemata Ukraina võiduga. Kahjuks tegi lääs vea 1990. aastatel, kui oli veel võimalik aidata noort Vene demokraatiat, aidata see jalule. Seda oleks olnud võimalik teha ühel lihtsal moel – näidates, kuidas töötab õigusriik," rääkis Šiškin "Välisilmale".

"Ma töötasin tol ajal tõlgina, ma nägin, kuidas käis hiiglaslik räpase raha väljaviimine Venemaalt. Lääs näitas, et kui jutt käib suurest rahast, saab õigusriik otsa ja tänu nendele inimestele, kes väga hästi said läänes aru – advokaatidele –, et nad rikuvad seadust, tänu neile, tänu nendele pankadele, korrumpeerunud poliitikutele läänes, tekkis see kriminaalne diktatuur Venemaal. Aga diktatuur oma olemuselt vajab vaenlaste olemasolu ja sõda. Ja praegu me selles sõjas oleme. Ja seetõttu lääne poliitikud peavad praegu parandama selle vea, mille nad varem tegid ja aitama Ukrainat relvadega, et hävitada seda putinlikku diktatuuri," rääkis Šiškin.

Samas on tema hinnangul kõik sellest sõjast väsimas. "Seda on hästi näha näiteks Šveitsis. Kui sinna tuli 70 000 põgenikku Ukrainast, loomulikult valdavalt naised ja lapsed, oli tohutu solidaarsuselaine, valmisolek aidata. Möödus aasta, kõik on juba väsinud, kõik tahavad jälle rahu, tahavad jälle odavat gaasi, odavat bensiini, pole meile enam mingit sõda vaja. See kõik oli juba kord, kui Hitler tuli võimule. Kui Hitler läks juba sõtta, aga valijad Prantsusmaal ja Inglismaal arvasid, et teeme parem rahusobituse, milleks võidelda Hitleriga. Me teame, millega see lõppes. Hitlerit ja Putinit on võimalik võita ainult jõuga, ainult sõjalise jõuga," ütles Šiškin.

Kõige enam on Venemaa poolelt selles sõjas pildil Wagneri eraarmee juht Jevgeni Prigožin. Kas temast võiks saada järgmine juht Venemaal?

"Venemaa on imedemaa. Seal võib kõike juhtuda. Kõigile on juba arusaadav, et Putin on nõrk tsaar. Ainuke võimu legitimeerija – see pole valimised, vaid võit. Putin lahkub varem või hiljem, kahe nädala, kahe kuu või aasta jooksul, algab võitlus võimu pärast. See, mida praegu teeb Prigožin, on juba võitlus võimu pärast. Kes võidab selle võimuvõitluse, me ei tea," kommenteeris Šiškin.

"Ma prognoosin, et Vene impeerium jätkab lagunemist. Impeeriumi lagunemisprotsess on käimas kiirendatud tempos. Venemaa Föderatsioon on tiine uutest riikidest, nii nagu see oli Nõukogude Liidu lagunemise eel. Selles, et need uued riigid saavad olema lähiaastatel demokraatlikud, ma siiralt kahtlen. Pigem tekivad uued Putinid. Ja lääs annab terekäe, tulevane Macron annab terekäe tulevasele Putinile. Miks? Sest see tulevane Putin lubab tulevasele Macronile kontrollida seda roostetavat tuumarelva. Ja Vene ajalugu hammustab taaskord ennast sabast," lisas ta.

Ja jälle nõuavad anarhia ning kaos kõva kätt. "Millest algab uus diktatuur? Mitte sellest, et tuleb diktaator ja räägib, et ma olen teie uus diktaator, kuulake mind. Diktatuur saab alguse nõudlusest korra järele. Me nägime seda Saksamaal 1920. aastatel, me nägime seda Venemaal 1990. aastatel," ütles Šiškin.

"Välisilm" uuris, kuidas tuleb sellest kõigest välja vene kirjandus ja kultuur.

"Kultuur ja kunst on need valdkonnad, mis on loodud inimesi ühendama. Täna on nad geopoliitilise vastasseisu epitsentris. Nad üritavad tühistada kõike, mis on seotud Venemaaga, kustutada see tsivilisatsiooni pärandist. Sellega karistavad sellised tegelased ennekõike iseennast, võttes oma inimestelt võimaluse saada osa meie meistriteostest," on öelnud Venemaa liider Vladimir Putin.

"Üldse, kuidas saab vene kultuur eksisteerida? Kogu elu olen oma jalge all tundnud väga kindlat pinnast. See oli vene kultuur. Praegu, sel viimasel aastal on mul jalgade all olnud tühjus. Mis kultuurist saab käia jutt, kui kogu rahvas, peaaegu kogu elanikkond toetas seda sõda Sõjakurjategijateks on saanud õpetajad, muuseumide direktorid, teatrite kunstilised juhid, kes kõik kirjutasid alla paberile, et me toetame sõjalist erioperatsiooni," kommenteeris Šiškin.

Šiškini hinnangul on ajalugu vorminud venelastest orjad. "Peamine ellujäämise strateegia on Venemaal olnud alati vaikimine. Puškinil on viimane fraas ajaloolises draamas "Boriss Godunov", ta sõnastas täpselt, et see on vaikiv rahvas ja ainuke, mida saab panna vastu sellele vaikimisele, on sõna. Seetõttu on sõna olnud Venemaal alati rohkem kui sõna, kirjandus rohkem kui kirjandus. Kas vene kultuur võib jääda ellu emigratsioonis? Meil on 100 aasta pikkune kogemus. Pärast revolutsiooni toimunud emigratsioonist me nägime, et esimene põlvkond oli normaalne, Bunin sai Nobeli preemia, teine põlvkond hakkas juba kaduma, kolmas põlvkond kadus vene kultuuri jaoks," rääkis kirjanik.

Kuid Šiškin on siiski optimistlik. Praegustel venelastel emigratsioonis on internet, virtuaalsed võimalused.

"Praegu sa võid Aafrikas rongiga sõita, aga sul on wifi ja sa asud vene kultuuri keskel, oled vene kultuuri tarbija, kandja, looja. Praegu on meil tekkinud võimalus luua vene kultuuri jaoks virtuaalne maa, mis lõpuks vabaneb sellest neetud territooriumist, vene kultuur ilma selle Vene riigita," ütles ta.