Minu seekordse kommentaari mõte on "rohepöördest elupöördeks". Kliima muutusesse suhtumine on õpikunäide protsessist, kuidas inimesed õpivad uusi ohtusid. Osale on juba selge, et ees on rasked ajad, teised eitavad kategooriliselt, et üldse midagi suurt toimub.

Kommunikatsiooni- ja ärinõustamisagentuuri Miltton värske uuring näitab ettevõtete suhtumist rohepöördesse. Üle 70 protsendi ettevõtetest arvab, et Euroopa rohelepe on vajalik, aga üle 50 protsendi näeb seda mõju siiski eelkõige kulude suurenemisega. Vajalik, aga kallis, arvavad praegu paljud.

Kui võtta n-ö tavainimesed, siis kohtab ka siin väga palju skepsist. Argumendid on umbes sellised, et "kliima soojenemine on tavaline loodustsükkel", "meil pole mõtet ennast piirata, kui Hiina ja India midagi ei tee", "see on Brüsseli plaan" jne. Kõik sellised ütlused annavad hea põhjenduse mitte midagi teha ja loota jumala peale. Milttoni uuringu järgi on kliimateadlikumad noored ja naised, vanemad mehed on pikema juhtmega.

Eesti on eritingimustes, kuna on meil põhjamaadega võrreldes siiani ainsa riigina partei, mis on seadnud rohepöörde vastase võitluse oma strateegiaks. "Rohepööre on hiiglaslik pettus", "hinnatõusude algpõhjus on rohepööre", "rohepööraselt hullunud räkit tuleb peatada", "rohepööre on 21. sajandi kommunism". Need on ainult mõned näited Mart ja Martin Helme selleteemalistest sõnavõttudest. Selline parteiline, mitte põlvkondlik mõtteviis on paljudele meeldiv, sest annab võimaluse mitte midagi muuta.

Asi on siiski hullem, kui arvatakse. Eelmisel nädalal teatati, et maailma 1,5-kraadine temperatuuritõus tuleb kiiremini, see on praeguse aja ja 2027. aasta vahel. Noh, mis see poolteist kraadi ikka teeb, arvab mõni, tomat lihtsalt läheb paar päeva varem punasemaks.

Asi siiski nii lihtne ei ole. Juba poolteist kraadi tõusu toob aja jooksul kaasa miljardite inimeste elustiili muutumise. On kirjutatud sadu artikleid, mis kirjeldavad põudu, torme ja üleujutusi, mida see kõik kaasa toob ja on juba toonud. 1,5 kraadi on muidugi parem kui kaks või kaks ja pool, sest selline tõus teeb põrgu väravad päris lahti ja muudab kõikide elu. Praeguste tempode juures on väga tõenäoline, et kui midagi ette ei võeta, siis praegu sündivatest inimestest näeb suur osa ära vähemalt kahekraadise muutuse.

Juba praegu ei kehti tuntud väljend, et pärast meid tulgu või veeuputus, sest väga paljude jaoks ka Euroopas on veeuputused juba kohal. Ja need muutuvad hullemaks ja katastroofilisemaks. On lihtsalt aja küsimus, millal ka meie pihta saame.

Omaaegne USA presidendikandidaat Jay Inslee ütles ilusasti, et "me oleme esimene põlvkond, kes saab tunda kliimamuutuse tõelist survet ja viimane põlvkond, kes saab selles asjas midagi ette võtta". See on suur vastutus ja maailm ei ole selleks ilmselt valmis. Meie samuti mitte.

Mida teha? Minu ettekujutuse järgi oleme me praegu kommunikatsioonifaasis. Veendakse skeptikuid, et asi on tõsisem, kui arvatakse. Kõiki ära veenda niikuinii ei ole võimalik, sest umbes 20 protsenti inimestest on kõigele ja igal ajal vastu, nagu ütles Robert Kennedy. Teooria järgi muudavad nad oma arvamust alles siis, kui suur häda reaalselt käes. Meil olid ju ka koroona ja Ukraina sõja võimalikkuse eitajad.

Iga tuhande lii pikkune teekond algab esimesest sammust, ütlevad hiinlased, ja esimene samm selles võiks olla, et nimetame rohepöörde oma mõtetes ümber elupöördeks. Seda see just on. Mitte võitlus rikkuse kaotamise vastu, vaid elu säilitamise eest. Ellu jääb see, kes näeb ohtusid kaugemalt ja praegu on nende nägemiseks viimane aeg. Sõna rohepööre annab praeguses kontekstis võimaluse süüdistada kedagi teist, elu eest võitlemise vastutus tuleb võtta endal. See on sõnade tunnetuslik vahe.

Teiselt poolt on käes praktiliste sammude aeg. See on kodanikele soovituste ja juhendite andmine, kuidas oma loodusele tehtavat jalajälge vähendada. Ka uuring näitas, et paljud tahaksid midagi muuta, aga täpselt ei tea, mida.

Arvan, et kuulun isegi nende hulka, kellel oleks vaja rohkem täpseid õpetussõnu. Vaja oleks omamoodi kliimapiiblit ja sealt kümmet käsku. Kui päris Piibli eesmärk on hoida vaim terve, siis kliimapiibli eesmärk oleks elus hoida meie keha, et see tulevase kuuma käes ära ei küpseks. Ja kui paljusid enda saatus ei huvita, siis lastelaste peale võiks ju ikka mõelda.

Albert Einstein ütles, et maailma ei hävita mitte need, kes teevad kurja, vaid need, kes vaatavad kurja midagi tegemata. Mitte midagi tegemise aeg on läbi.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.