Valitsusel on kava kehtestada järgmise aasta juulist automaks, et teenida sellega 120 miljonit eurot aastas ja soodustada rohepööret. Mil moel tuleks teie hinnagul automaks kehtestada? Kas maksustada auto CO2 jalajälge, vanust või luksusfaktorit?

Eesti on ainus ainus riik Euroopa Liidus, kus automaksu ei ole ja kahtlemata on see meede, millega suunata inimesi keskkonnasäästlikumalt ja -sõbralikumalt käituma. Milline mudel täpsemalt tuleb ja missuguseid autosid ja mil määral see mõjutab, siis see arutelu alles algab ja seda veab rahandusministeerium, aga meie ülesanne kliimaministeeriumi poole pealt on ennekõike jälgida seda, et keskkonnasõbralikkuse ja -säästlikkuse aspekt oleks seal nii palju, kui võimalik, esindatud. See tähendab, et CO2 heitmete põhine maksustamine kindlasti on see komponent, mis meile on selles paketis kõige olulisem. Olen ka kunagi ise elanud Prantsusmaal ja seal ka maksnud päris suurt automaksu oma võrdlemisi vana, aga võimsa ja saastava auto eest. Kindlasti Prantsusmaa automaksu mudel toimis päris hästi, just selles mõttes, et et suunas inimesi soetama säästvamaid autosid.

Aga teie ei soetanud säästvamat autot?

Ma olin Prantsusmaal nii vähe aega, mul ei olnud mõtet seda soetada, aga kui oleksin olnud pikema perioodi, siis ma oleksin tõsiselt mõelnud ja isegi ostnud säästvama auto. Kindlasti automaks meetmena, nagu ka erinevate riikide kogemus seda näitab, oma eesmärke täidab, ja toimib, kui ta on õigesti disainitud.

Liigume edasi teistele kuumadele teemadele, milleks on ka raiemaht. Raiemahud vähenevad nüüd umbes 1000 hektari võrra järgmisel viiel aastal. Kuidas teie seda hindate, et kas raiemahu vähendamine on õige suund või peaks hoopis rohkem raiuma?

See on palju kirgi tekitav ja tundlik teema. Kliimaministeeriumil on selles osas plaan võtta see arutelu väga põhjalikult ja pulkadeks lahti ja kõigepealt vaadata need andmed üle. Seal on ka päris palju vaidlusi, et mille põhjal täna neid raiemahu arutelusid üldse peetakse. Tahame hakata kasutama rohkem kaugseiret, et saada parem ülevaade ja muuta kogu see raieprotsess läbipaistvamaks. Digitaliseerida see, et oleks parem ülevaade, kus ja mida on raiutud. Samuti tegeleda ka selle teemaga, et missuguseid metsi ja kui palju siis tohib raiuda.

Üks üldine raiemahu number ei olegi siin võib-olla nii tähtis kui just see, missuguseid metsasid raiume ja kas on võimalik ja kui palju ja missugustel tingimustel looduskaitsealadel raiuda. Kindlasti see saab olema üks hästi olulisi teemasid, mida me ka kliimaseaduse väljatöötamise käigus nüüd laiemalt ja põhjalikult hakkame arutama.

Kui aga vaatame üldist pilti, siis tõesti, kui me võtame selle LULUCEF-i sektori, kus on maakasutus ja metsandus, siis umbes kümne aastaga oleme jõudnud seisu, kus see sektor - ennekõike siis Eesti metsad - sidusid varem umbes neli miljonit tonni süsinikku ja nüüd on umbes sama suur kogus plussmärgiga heidet selles sektoris. See olukord kindlasti on päris palju viimase kümnendi jooksul muutunud kehvemaks. Seal tuleb detailide kaupa vaadata, kuidas seda olukorda parandada, ja teha selge pikaajaline plaan ka, kui palju ja missugust metsa saab raiuda.

Räägime ka puidu väärindamisest natuke. Ehk mäletate veel eelmise kümnendi keskpaigast Tartumaale tselluloositehase rajamise plaani, mis jäi ära ja on kujunenud "Eestisse ei saa tööstust rajada" mõtteviisi sümboliks. Mis on teie hinnang, kas selle tehase oleks igal juhul pidanud tegema, ja kuhu oleks pidanud selle tegema?

Sellest konkreetsest projektist vist enam väga ei ole mõtet rääkida, see ei realiseerunud erinevatel põhjustel, aga laiemalt kindlasti peaks olema üks eesmärk, et puitu ikkagi rohkem väärindada ja puidusektorisse tuua investeeringuid. Teistsuguse tehnoloogiaga, võib olla teises asukohas, hästi läbi mõeldult ja kohalikega põhjalikult läbi arutatult võiks olla üks selliseid investeeringuid. Lisaks paljudele teistele loodetavasti.

Kas tööstust saab rajada Eestis ainult Ida-Virumaale?

Ei, miks? Kindlasti mitte. Erinevaid tehaseid võiks ja peaks saama rajada ikkagi Eestis üle riigi.

VKG on kurtnud tooraine nappust ja soovib avada Uus-Kiviõlis uue kaevanduse. Uue kaevanduse osas on olnud uues valitsuses eri arvamusi, mis on teie seisukoht?

Siin kliimaminister Kristen Michal on ka väga selgelt välja öelnud, et need kaevandused, kus load juba on antud, avatakse ja uusi kaevanduslubasid enam ei anta. Selles küsimuses olen samal seisukohal.

Energeetikast rääkides on üks kuumemaid teemasid tuumajaam, mille puhul riik ei ole veel tegelikult üldse otsust teinud, kas seda rajada või mitte. Kas teie toetate tuumaenergiat ja tuumajaama rajamist Eestisse?

Tuumajaama rajamisega on tõesti tänane tänane seis selline, et analüüsid ja uuringud käivad ja selle aasta jooksul tuleb need analüüsid lõpule viia. See puudutab ka rahvusvahelise tuumaenergiaagentuuri auditit ja siis on rohkem alust ja võimalust tuumajaama otsust teha. Minu enda seisukohast rääkides, siis kindlasti ma ei ole tuumaenergia vastane, paljudes Euroopa riikides ju tuumaenergiat kasutatakse ja siin ka meie lähedal Soomes.

Kas nüüd Eestisse tuumajaama rajada, siis kõik oleneb analüüsitulemustest. Ühelt poolt ka sellest, kas see tehnoloogia, mida soovitakse tuumajaama rajamisel kasutada, kas see on toimiv, kas seda saab enne katsetada,  teiseks, mis on see ajaraam, kuidas lahendada kõik need keskkonnahoiu, turvalisuse ja jäätmetega seotud küsimused ja mis on kogu see kulu ikkagi riigile. Kui saame nendele küsimustele selged vastused, tehtud selged analüüsid, siis saab tuumajaama osas teha kaalutletud otsuse.

Tuumale vastukaaluks toovad taastuvenergiaeksperdid välja, et varsti võib olla on kogu Eesti energiavajadus kaetud tuuleparkidest tuleva rohelise energiaga, veelgi enam - arendajate plaanitavad tuulepargid ületavad Eesti vajaduse mitmekordselt. Kas ja kui palju tuuleparke tuleks Eestisse rajada?

Siin samamoodi - peab vaatama konkreetseid analüüse. Ministeeriumis väga võimekad kolleegid energeetika osakonnas neid analüüse sügiseks praegu koostavad, et mis on kõige parem tuuleparkide rajamise mudel. Ka seal on mitmed teemad, mis on vaja lahendada: kuidas lahendada salvestamise küsimus, kuidas võrkusid arendada ja siis tõesti ka see, et kas ja missuguse toetusskeemiga peaks riik toetama meretuuleparkide rajamist.

Jah, mõned tuulepargid Eestis ikkagi võiksid olla. Kindlasti mõjutavad need Eesti elektriga varustatust ja energiajulgeolekut positiivselt, aga nende rajamisel tuleb ka kõikvõimalikud mõjud läbi analüüsida ja mahu osas, ma arvan, on ennatlik täna konkreetseid mahunumbreid välja öelda.

Ekspresident Kersti Kaljulaid on rääkinud, et Eesti pole teinud poliitilist otsust, kas me tahame olla passiivsed roheenergia tootjad ja kasutajad või tahaksime seda kasutada enda majanduse heaks ehk müüa. Kas Eesti peaks eksportima rohelist energiat ja võtma äririske?

Isegi koalitsioonileping seab eesmärgid, et Eesti võiks olla energiat eksportiv riik, eks oleme seda ka teatud tingimustel olnud ka varem, mitte küll taastuvenergia puhul. Energeetika ekspordis ei ole küll midagi halba, oleme ühisturul Nord Pool Spotil ja see annab meie ettevõtetele päris palju võimalusi energiat eksportida. Tuul meil puhub palju ja päike ka tihtipeale paistab.

Seal on kaks teemat, millega tuleb arvestada. Ühelt poolt keskkonnamõjud, sest ka taastuvenergia investeeringutel - tuuleparkidel, päikeseparkidel - on keskkonnamõjud, millega tuleb arvestada investeeringute tegemisel, ja see uute investeeringute mahtu kindlasti teatud määral piirab. Teine, millega tuleb arvestada, on see, et kas ja milliseid uute võimsuste rajamise toetusskeeme kasutatakse. Meil ei ole ju vaja maksumaksja poolt toetada suures mahus turutingimustel eksporditavat elektrit.

Taastuvenergiat tuleks loomulikult toetada, sest ta tagab ikkagi meile palju parema investeerimiskeskkonna. Ka teistes sektorites, sest kui elektri hind on odav, ja elekter on üks väga oluline sisend kõigi ettevõtete tootmiskuludes, siis hästi toimiv taastuvenergial tuginev elektrivõrk on kindlasti Eesti konkurentsieelis ka laiemalt, mitte mitte ainult elektri kui sellise ekspordi mõttes.

Põlevkivienergiaga peaks Eestis lõpp olema 2035. aastaks. Milline on teie suhtumine põlevkivienergiasse täna?

Põlevkivienergia täna tabab Eestile elektrivarustuskindlust olukorras, kus meil taastuvenergiat piisavalt ei ole. Nagu oleme ka Ukraina sõjas ja energiakriisis näinud, siis põlevkivienergeetikal oli väga suur roll. Täna ta jällegi enam väga turule ei mahu hinna tõttu ja eks see paraku nii ongi, et ta on energialiik, mida edasi arendada on keeruline, sest on keeruline neid arendusi rahastada. Turul ta ikkagi kokkuvõttes konkurentsivõimeline ei ole, aga täna, energiajulgeoleku tagajana, ja veel päris palju aastaid kindlasti, on ta vajalik. Ka tulevikus, kui me põlevkivienergeetikast loobume, siis teatud juhitavaid võimsusi, ja tuumajaama otseselt ei saa pidada juhitavaks võimuseks, on meil kindlasti vaja, aga need ei ole siis enam põlevkivi.

Mis kõige parem juhitav võimsus tulevikus olla võiks?

Juhitavad võimsused peavad olema väga mobiilsed, väikesed, sest eksperdid ütlevad, et see puudujääk energiasüsteemis ei saa olema väga suur. Pigem tavaliselt niisugustel juhtudel kasutatakse, kas gaasi baasil töötavaid elektrijaamasid, näiteks miks mitte ka biogaasiga töötavaid.

Kuidas te suhtute puiduhakke kasutamisse elektrijaamades? Miks keelas valitsus Auveres puiduhakke kasutamise?

Ennekõike selleks, et vähendada raiesurvet metsades, ja tõesti, et niisuguses suures, tööstuslikus energiatootmises ei ole biomassi kasutamine hädavajalik, samas erinevates väikestes tootmisüksustes ta ennast jätkuvalt õigustab.

Siiski toimub Eesti pelleti doteeritud vedamine üle ookeani. Millal see võiks lõppeda?

See on üks teema, millesse me kindlasti proovime sisse vaadata ja ennekõike ka selles osas, mida ka Euroopa Liidu riikide koostöös on võimalik teha, et ikkagi kohapeal väärindaksime puitu rohkem ja ei kasutaks seda suures osas energeetiliste eesmärkidel. Ega siin mingeid väga häid ja lihtsaid lahendusi ei ole seda kaubandust piirata, ja see on ka põhjus, miks see seis ei ole muutunud. See eeldab ikkagi riikide kokkulepet ja koostööd selles osas, mida me kindlasti plaanime ka käivitada.

Elektrist veel - kas Eesti ja Soome vahelist elektrikaablit Estlink 3 on üldse vaja?

Ma arvan, et kindlasti on vaja. Ühendused teiste riikidega on ikkagi väga suur energiajulgeoleku tagaja Eestile. Mäletan veel seda aega, töötasin siis riigikantseleis, kui esimest kaablit hakati rajama. Oli aeg, kus me olime täiesti Euroopa energiasüsteemist ära lõigatud. Kõik energeetikaühendused on kahtlemata meile väga kasulikud ja lisavad turule rohkem konkurentsi ja mõjutavad elektrihinda pigem positiivselt ja ka energiajulgeolekut suurendavad.

Eesti lahtiühendamine Vene elektrivõrgust on planeeritud 2025. aasta lõpuks, aga nüüd soovivad Balti riigipead seda teha juba varem. Kui tõenäoliseks te hindate, et see nüüd lähitulevikus toimub?

Ennekõike selle teemaga tegelevad, ja peavadki tegelema, süsteemioperaatorid, ehk Eesti puhul Elering. Kindlasti see on hästi oluline projekt. Nägin selle projekti rahastamise algust, kui ma Euroopa Komisjoni Eesti esinduse juhina töötasin, ja ma arvan, see on ka juba täna Eesti energiajulgeolekut päris palju suurendanud ja on võimaldanud teha väga palju investeeringuid Eesti Energia võrku. Loomulikult on hea, kui saab lahtiühendamist teha kiiremini, aga ka siis seda tuleb ikkagi teha viisil, mis tagab meie turu tõrgeteta toimimise ja ajal, kui kõik vajalikud ettevalmistused selleks on tehtud. Siin tasub usaldada meie süsteemioperaatori hinnangut nendele võimalustele.

LNG-st - kas nüüd, kui gaasihinnad on madalad, on gaasi kasutamine jälle aktsepteeritav?

Eks gaasiturg seoses Ukraina sõjaga on olnud väga volatiilne, ja eks LNG uusi võimsusi rajatakse Euroopas igal pool. Praegu Lätiga oleme alustamas koostööd ja juba peame läbirääkimisi Paldiskisse ehitatud kai kasutamise osas. Kindlasti see energialiik on oluline. Laias plaanis on aga kindlasti kogu Euroopas trend gaasi kasutamise vähendamisele ja energia kokkuhoiule. See trend ka pikemas plaanis jätkub. Me ei tea ka, kui kõrgeks kujuneb gaasi hind, ehk mitte nii kõrgeks, kui ta oli, aga ikkagi kõrgemaks kui täna.

Teie haldusalas on ka eri keskkonnamõjud, ja üks suurema keskkonnamõjuga projekte Eestis on Nursipalu harjutusvälja rajamine. Kuidas te ministeeriumis hindate harjutusvälja keskkonnamõjusid, kas neid on võimalik maandada ja kas neid peaks üldse maandama?

Neid tuleks maandada nii palju kui võimalik. Loodushoid ja keskkonnamõjudega arvestamine on tohutult tähtsad, kindlasti nendest kuidagi mööda vaadata ei saa, aga teatud olukordades riigi juhtimisel tekivad hetked, kus tuleb panna kaalukausile keskkond ja teised huvid, ja siis sellest lähtuvalt otsuseid teha. Õnneks Eestis elame niisuguses riigis, kus meil on palju metsa, on palju elurikkust ja hea elukeskkond. Tihtipeale ei olegi võimalik rajada uusi rajatisi, näiteks tehaseid, ilma keskkonnamõjudeta.

Olite veel hiljuti kliimaettevõtja, ettevõtte ClimaCash rajaja. Kui palju on teie osalemine kliimaettevõtluses ja teie praegune positsioon vastuolus ja kuidas te neid vastuolusid maandate?

Ei, ma tõesti ei näe seal vastuolu. Kindlasti minu vahepealne tegevus ettevõtluses andis hästi palju kasulikke ja huvitavaid kogemusi. Seda, et inimesed liiguvad eri sektorite vahel, pean pigem pigem positiivseks. Loomulikult seal tuleb vaadata ja läbi mõelda ka võimalike huvide konfliktide teemad ja minu eelneva ettevõtlustegevuse valdkond oli küll selline, kus mingit otsest kokkupuudet riigi tegevusega ei olnud. Oma osalusest selles ettevõttes olen loobunud.