Rohepöörde elluviimine on koalitsioonileppes tähtsuselt kõrgel kolmandal kohal. Ambitsiooni paberile panemine on aga lihtsam kui ees ootavad muudatused. Kliimavaldkonnas pole veel lihtsaid lahendusi. Soovitud eesmärkide saavutamine tähendab tõsiseid muudatusi majanduses ning see mõjutab riigi, kohalike omavalitsuste, eraisikute ja ettevõtjate elu. Kuna sellel on nii võitjaid kui ka kaotajaid, saavad kokkuleppedki olema keerulised sündima.

Kokkulepetest me siiski ei pääse. Ühelt poolt surub takka see, et Euroopa Liidu liikmena pole meil võimalust enam kauem venitada ja eesmärkide elluviimiseks tuleb hakata teistmoodi käituma. Seetõttu tuleb paari aastaga ära teha asjad, mida teised riigid on saanud rahulikult kümmekond aastat teha.

Muudatuste elluviimise juures on oht teha viga ja rääkida, et peaksime nii tegema Euroopa nõudmisel. See ei ole aga tõde. Me peame end kokku võtma, sest rohepööre on Eestile paratamatus. Meil lihtsalt pole loodusressursse ega inimesi, kellega siin ressursimahukat ettevõtlust edasi teha. Edasine suund peab olema tootlikum, taaskasutamisele orienteeritud ja keskkonnale sõbralikum tegutsemine.

Sellise mõtteviisiga on rohkem kokku puutunud näiteks eksportivad ettevõtted, kellelt nõutakse nii head juhtimist, tarneahelate läbipaistvust kui jätkusuutlikkust. Eksportiv tööstus ehk riigi majanduse mootor ei püsi konkurentsis, kui ei huvituta mõistetest nagu ESG või rohepööre. Samal ajal ei saa konkurentsivõimelise majanduseta riigis rohepööret teha.

Seetõttu peabki pöörde keskmes olema majanduse konkurentsivõime kasvatamine, sest siis on võimalik mitte üksnes säilitada praegust, vaid kasvatada kogu ühiskonna heaolu. Nii ei mõju see ettevõtjaile karistusena, ehkki üksikud ärid muutusest pihta võivad saada.

Rohepööre vajab selget plaani ja võimekat eestvedajat. Arvukaid kliimat või majandusarengut puudutavaid arengukavasid on meil küll, kuid investeerimiskindluse andmiseks ja kohustuste panemiseks need ei sobi, vaid tekitavad pigem segadust ja killustatust. Äris tehakse otsuseid, mis mõjutavad ettevõtet järgmised 5–20 aastat. Edukas ettevõtlus vajab stabiilsust ja majanduskeskkonna ettearvatavust, kindlust, et reegleid ei muudeta järsult.

Kliimaseadus võiks näiteks koondada peamiseid eesmärke ja tegevusplaane ning seeläbi võtta ära ka poliitilise riski ehk mõne partei soovi eesmärke muuta või pehmendada. Isegi kui eesmärgid nõuavad pingutust, on stabiilne liikumine selle suunas parem, kui pidev valmisolek selleks, mis kord on lubatud ja siis jälle ei ole.

Parim, mida teha saame, on leida oma riigile sobiv rohepöörde elluviimise plaan. Seda meile keegi ette kirjutama ei tule. Selleks peame maha pidama teaduspõhise arutelu, huvirühmasid ja üldsust kaasates. Avalikkus peaks saama täieliku informatsiooni ja oma hirmud välja elada.

Samuti peab kliimaseadusega kaasnema selge kommunikatsioon, selgitus põhjustest, eesmärkidest ja mõjudest. Praegu langeb lõviosa kohustustest ettevõtjaile, kuid tegelikult peab ühiskond tervikuna olema nõus rohepöördeks pingutama.

Ettevõtjatele on kasu üksnes sellisest kliimaseadusest, mis loob õigusselgust ja -kindlust. Milliseid investeeringuid on mõtet teha, mida peab tegema ja mida varsti enam ei tohi teha, millised on konkreetsed verstapostid ning mida lisaks kodanikele ja ettevõtjatele riik nende eesmärkide täitmiseks teeb. Kuna kestlikumale majandusele üleminek riivab ka kodanike ja ettevõtjate põhiõiguseid, siis on kliimaseadust vaja ka piirangute kehtestamiseks ja nende kahjude kompenseerimiseks.

Õnneks pole vaja päriselt jalgratast leiutama hakata. Olles tutvunud teiste riikide, näiteks Põhjamaade kliimaseaduste ja roheplaanidega, on selge, et nende riikide heaolu pole muutuste järel kuhugi kadunud, kuigi osad valjuhäälsed Eestis seda teekonda sellisena maalida püüavad. Riskide maandamiseks ja eesmärkide saavutamiseks on oluline tegutseda läbi korrektse õigusloome ja teadmuspõhiselt, panna paika eesmärgid ja vahe-eesmärgid, vastutajad ja eesmärkide mittetäitmise tagajärjed.

Lisaks eesootavatele väljakutsetele on vaja lahendada ka vanu probleeme. Näiteks on vaja majandusmudeli muutmiseks ka õigete oskustega töötajaid, kuid neid ei suuda haridussüsteem pakkuda. Ainuüksi 2/3 inseneridest on tööstusest puudu ja seda kõike võimendab veel töötajate puudus laiemalt. Vajalike oskustega inimesteta pööret aga ära ei tee.