Alles hiljuti ütles Rainer Kattel intervjuus Vikerraadiole¹, et hoolimata kapitalismi loovatest aspektidest lõhub see olemasolevaid tootmisvorme ja "eksisteerivaid sotsiaalseid norme pidevalt, ta kedagi hävitab kogu aeg. Marx oli esimene, kes seda tegelikult kirjeldas. Tänu sellele tasuks ka lugeda "Kommunistliku partei manifesti", mis tegelikult sedasama protsessi, mida me täna näeme, eriti kliima puhul, kirjeldab väga hästi."

Kattel andis hea ja ausa ülevaate sellest, milline on hetke lääne ja ka Eesti vasakteadlase maailmapilt. Selleks on enamasti ka keskseteks isiksuseomadusteks saanud antikapitalism ja Marxist lähtuv ühiskonnateadus.

Ligikaudu 1970. aastatel hakkas aga arenema eelkõige Michel Foucault'st lähtuvalt "poliitilise spirituaalsuse"² mõiste³ ja ka selle nõude levik vasakkogukonnale. Foucault pidas nimelt pea kõiki revolutsioone nagu ka marksistlikku revolutsiooni Venemaal, maoismi ja islamirevolutsiooni Iraanis masside kollektiivse poliitilise spirituaalsuse ilminguks, kus ületati kapitalistlik "mina" või rõhumismehhanismide pealesurutud "subjekt".

See (riigi)võimu poolt vangistatud ja raamidesse surutud isiksus või mina kuulub aga lammutamisele renessansiajast alguse saanud inimest ahelais hoidva lääne võltshumanistliku "teaduse" ja "kultuurilis-ühiskondlike" mehhanismide ehk kapitalismi aktiivse ründamise kaudu.⁴

Varasemast marksistlikust ja selgelt ateistlikust revolutsioonilisest liikumisest kujunes kordades veelgi radikaalsem, irratsionaalsem ja just nüüd meid kõige enam mõjutav olemuslikult juba pigem religioosne vasakradikalismi vorm, mida muide kritiseerivad kaasajal selle kõikehõlmava fanaatilisuse tõttu juba ka mitmed marksistlikud filosoofid ise.⁵

Kui Karl Marxi kui ateistliku usundi Moosese ja Jean-Paul Sartre'i kui selle kultuse Ristija Johannese vahele jäävat kaanonit võime vabalt nimetada revolutsioonilise liikumise Vanaks Testamendiks, siis Foucault andis sellele täiesti uue spirituaalse ning "usulist" lunastust võimaldava raamisiku ja tööriistakasti. Tema enda ja teiste sama koolkonna vähemate pühameeste kirjutiste kaanonit, mis loodi pärast Foucault´d (p.Fc.), võime aga vabalt nimetada maailmarevolutsiooni Uueks Testamendiks.

Sellest spirituaalsest vabanemis- ja virgumismudelist, milles Foucault enda sõnul olid üheks kapitalistlikule ühiskonnale vastuhakkamise meetodiks ja vanast teadvusest vabanemise vahendiks ka narkootikumid, lähtub pärast peaideoloogi surma rajatud terve tänapäevane usukogudus. Sageli aktivistkonnas endale teadvustamata, kelle radadel kõnnitakse ning kelle mõtteid mõeldakse.

*

Olen korduvalt proovinud ilukirjanduslikult ning ka mütoloogiauurija perspektiivist kirjeldada⁶ ja iseloomustada kaasaegset kliimaaktivismi kui marksistliku-revolutsioonilise liikumise uut faasi, millele on viimastel aegadel lisandunud ka spirituaalne-religioosne mõõde.

Kaasaegne kliimaaktivism, mida ei tohi mingil juhul segi ajada ratsionaalse keskkonnakaitsega, on oma iseloomult eelkõige apokalüptiline ja revolutsiooniline kultus või ususekt, mille keskseks kummardamisobjektiks on saanud jumalanna planeet Emakene Maa ja tema tütar Kliima ning kuradiks ja kurjuse jõuks patriarhaalne (valge) toksiliselt maskuliinne püsivalt Emakese Maa tütart Kliimat vägistada ja rõhuda sooviv kapitalistlik lääne Saatan.

Vastava kultuse või uususundi jumalateenistuseks on aga revolutsioon ja sellele eelnev aktivism olgu noortekogukondades või ka kõrgematel tasemetel ülikoolides. Kuid ka kultuurilistes institutsioonides ning isegi rahvusvahelises suurettevõtluses, kus kliimakultuse abil ja selle toetamise kaudu endale kapitali nagu ka poliitilist mõjuvõimu ning aktsepteerimist juurde hangitakse (vt näiteks Jeff Bezos⁷ või ka rohked infotehnoloogiaärimehed meil ja maailmas, kes toetavad kodus läänes kõikvõimalikke woke-initsiatiive ja kliimakavasid, samal ajal aga suuremaid moraalseid probleeme omamata mistahes verise diktaatoriga äri ajades või ka Aasias kliimat saastades tootes).

Kultus vajab alati rahalisi vahendeid ning "vastutustundlikud ärimehed" omakorda indulgentsi ja moraalset heakskiitu ning kriitika vältimist koguduse preesterkonnalt.

Lõpuaegu kujutab kultus endale ette sarnaselt Jehoova tunnistajate Armageddoniga või ka zoroastristliku hea ja kurja sõjana, mis uususundis väljendubki eelkõige valguse ja pimeduse jõudude mõõduvõtmises lõpplahingus Emakese Maa ja Kliima võidu nimel.

Nagu ekstaatilisele kultusele omane, nähakse igas ilmastikusündmuses (sh tsunaamides), pikselöögis või tormis taevalikke märke ja tunnustähti saabuvast kliimakatastroofist ning antakse püsivalt välja daatumeid, millal maailmalõpp peaks taaskord saabuma. Vahel on häving käes juba aastaks 2030, vahel aga paigutatakse see turvaliselt kuhugi aasta 2100 kanti.

Kui aga mõni parempoolse kallakuga inimene nalja viluks paneb sotsiaalmeediasse üles pildi lumehangedega koduhoovis samuti mõista andes, et kliima on päris jahedaks läinud või viitab asjaolule, et peatselt väidetavalt väljasurevate kliimasoojenemise vapiloomade nälgivate jääkarude⁸ populatsioon on hetkel teadaolevalt ametlikel andmetel pigem ligi kaks korda suurem, kui eelmise sajandi keskel (ning väidetav jääkarude populatsiooni langus on planeeritud teadlaste poolt alles aastasse 2050⁹), on tegu kurja vandenõulasest parempopulistiga, kes ei suuda andmeid õigesti tõlgendada.

Alles äsja naersid teadlased aga välja muistsete maiade poolt esitatud maailmalõpuennustuse, mis pidi realiseeruma aastaks 2012.¹⁰ Siiski ei tõtta keegi väga avalikult kuulutama, et ärgem uskugem ka järgmisi maailmalõpu- ja väljasuremise kalkulatsioone täie tõsidusega, vaid lähtugem ikkagi ratsionaalsest ja tõsiseltvõetavast faktidega tõestatavast teadusest.

Pea iga loodusteadlane, kellega antud teemadel vestelda, tunnistab üldjuhul, et ühtegi tõsiseltvõetavat ja tõestatavat kalkulatsiooni või kinnitatavat ennustust "planeedi või kliima hävingust" pole teaduslikult olemas. On ainult erinevad arvamused ja hinnangud, mis tulenevad eri võimalike hüpoteetiliste ja üldjuhtumil mitte eriti kindlal teaduslikul pinnasel seisvate kliimamudelite võimalikest stsenaariumidest. Neid mudeleid ja tõlgendusi on aga niivõrd palju lahknevaid, et kõikidel ei saa lihtsalt korraga õigus olla ning suurem osa neist peab olema selgelt ekslik.

Paljud metsa- ja põlluteadlased kiruvad kliimaaktivistide ja -ennustajate soovmõtlemist ja oma seisukohtade tõestamiseks arvude meelevaldset kasutamist. Seal, kus arvud ja faktid näitavad mittesoovitut, võetakse kasutusele loosungid, nagu kinnitaksid need tõsiasja, mida arvutada justkui polegi vaja.

Tüli lahknevate mõttemallide vahel kui ka selle taustal toimuv grupeerumine eri uurimisrühmadesse eri ülikooliti on üpriski selgelt vähemalt akadeemilise maastikuga kursis olevale inimesele nähtav ja tuntav. Avalikult aga ei olda eriti varmad ka neil teemadel sõna võtma väljaspool pisikest kriitikat, sest teravaid rünnakuid ning süüdistusi "kapitalistide käsilaseks olemises" ja "tumedate jõudude poolt äraostetuses" eriti mistahes loodusressursse ja nende majandamist puudutavas valdkonnas ei soovita omale taas kaela saada.

Olukorras, kus läänemaailmas on nii Hollywood, progressiivne ajakirjandus kui nüüd ka vasakparteid võtnud kliimateema edendamise ja kultuse poolt ketseriteks ja väärusulisteks kuulutatute ründamise enda südameasjaks, nõuab otse välja ütlemine, et ettekuulutatud maailmalõppu lubatud kujul ei saabu ja mitte iga põllumajandustegevus, kõhutuul või ka metsamajandamine pole katse planeeti mõrvata, siiski teatavat vaprust ja paksu nahka.

*

Samal ajal pole mitte ükski rohketest teemat uurivatest või ka kaudselt seotud teadlastest, kellega pikalt vesteldud või kliima teemadel arutletud või kes neil teemadel esseistinagi sõna võtab, kunagi eitanud loodusteaduslikult mõõdetud andmeid kliima soojenemisest või paratamatust inimkonna tegevuse osast antud protsessis.

On üpriski selge, et siiski varsti juba mitu sajandit tihti ressursse äärmuslikult raisates ja ka keskkonnast kasu nimel "üle sõites" toimivatel inimühiskondadel on "looduse" ees nii heastamisele kuuluv "süü" kui loomulikult ka vastutus.

Seda arusaama inimese osalusest muuhulgas kliimasoojenemisegi juures võibki nimetada "konsensuseks", mis on peaaegu kindlasti, kuid mitte veel sajaprotsendiliselt tõestatult kindel. Kuid vahe tulebki sisse justnimelt selles, kuidas ühele loodusteaduslikule faktile reageeritakse.

Teadlasele või ratsionaalselt arutlevale haritud kodanikule peaks olema kohane esmalt olemasolevate faktide baasilt paika panna ja määratleda hetkeolukord, anda ligikaudseid ja numbriliselt tõestatavaid prognoose kaasnevatest tagajärgedest tulevikus ning pakkuda omakorda selle baasilt ka lahendusi. Kuid mitte teostamatuid unelmaid ja ettekuulutusi lõpuaegade lähedalolekust, vaid päris planeedil Maa olemasolevate vahenditega elluviidavaid lahendusi.

Toimub aga tihti meedia ja muu avalikkuse kaudu oma mitte millelgi põhinevate maailmalõpukuulutuste baasilt paanika ja kõmu tekitamine põhimõttel, et avalikkuses peabki liialdama, siis saadakse asja tõsidusest rohkem aru.

Meedia muidugi on alati huvitatud kriiside ja teravate vastanduste nagu ka paanikate pealt loetavuse ja läbimüügi suurendamisest ning kui selliseks paanikaks annab veel alust täiskasvanud inimene, kel tiitliks kas teadur või professor, ei saagi ehk ka ajakirjandust tõestamatute väidete kajastamise eest ju hukka mõista.

1970. aastatest on sellisest paanikatekitamisest peavooluajakirjandusegi kaasabil heaks näiteks tollal levinud ettekuulutused kliimajahenemise või uue jääaja läbi saabuvast maailma hukust, mis juba tollaste teadmiste põhjal olid kaheldavad, kuid mis siiski suutsid avalikkuses tekitada suurt paanikat.

Üheks kõige koomilisemaks tollaseks seisukohaks aga võib pidada vast kuulsa jääaja uurija Cesare Emiliani vastust ajakirjale Time aastast 1972 artiklis pealkirjaga "Jääaeg tulekul?", milles ta väidab, et kui inimene jätkab sekkumist kliimasse metsade maharaiumise, linnastumise ja saastamisega, võime peatselt seista silmitsi kas kiire jäätumise või jää kiire sulamisega, mis mõlemad tooksid kaasa vastuvõetamatuid tagajärgi.¹¹

Põhimõtteliselt on nii toonane kui ka praegune sagedane kliimaloogika selles mõttes sarnane arstiteadlase ettekujutatava diagnoosiga patsiendile, et: "Te surete. Iseasi küll, kuidas ja millal. Kui te just inimeseks olemist maha ei soovi jätta".

Või kes ei mäletaks veel narratiivi lähiajaloostki meile lubatud osooniaugu või ka happevihmade tõttu peatselt saabuvast katastroofist, mis olid avalikkuses keskseteks teemadeks pikka aega. Kes teab, võib-olla olekski lubatud katastroofid osaliselt saabunud, aga miskipärast nii 1980. kui ka 1990. aastatel olid tollased poliitilised jõud võimelised koostama ja ellu viima sääraseid keskkonnaprogramme ja rahvusvahelisi leppeid, mis olid teostatavad, tõenäoliselt ka päris elus toimisid ning mis peamine – olid üles ehitatud vaba turumajanduse mehhanisme arvesse võttes.

*

Tänapäeval näeme eelkõige majanduslikult teostamatuid ja paratamatult hukule määratud plaanimajanduslikke kliimakavasid, mida edendavad nii USA kui EL-i juhtorganid. Selle asemel, et valmistuda ette kliimasoojenemise võimalikeks mõjudeks, mille ärahoidmine eeldusel, et soojenemine ennustatud viisil jätkub, ei ole võimalik ühegi praeguse tegevuskava kohaselt. Või õigemini endale üldse selgeks teha, millised need ohud realistlikult olema saavad, et välja töötada ka kohanemisstrateegiad, tegeletakse aga sageli üle kogu maailma fanaatilise usukultuse poolt edendatava maailmarevolutsiooniga.

Kliimaaktivismist on ühtlasi kujunenud ka omamoodi vandenõude vabrik või ajutrust, mis üritab kõik maailmas aset leidvad ja sageli kliimaolukorraga üldse mitte seotud problemaatilised sündmused asetada ühtse "kliimanarratiivi" sisse.

Üks hea näide väidetavast kliimasoojenemise läbi tekkinud katastroofist on Tigrise ja Eufrati jõgede veehulga vähenemine. Kuigi selle taga on peamiselt Iraaki voolavat vett enda põllumajanduse ja hüdroenergia tarbeks kasutav või ka blokeeriv Türgi riik¹², kuuleb kõikjalt jutte sellest, kuidas olukorras olla süüdi kliimasoojenemine.

Kõige iseloomustavamaks näiteks lähiajast võib tuua eri osavate või kavalate uurijate väited, et nii Araabia kevad kui ka mitmete Lähis-Ida ja Aafrika riikide probleemides olla süüdi kliimasoojenemine ja ka kliimapagulased (mistahes pagulaste riiki lubamise eest seismine, islami õilsa ja rahumeelsena näitamine või väljamõeldud islamofoobia vastu olemine toob alati läänes kuskilt ikka leiva lauale).

Egiptuse sisemisi probleeme või ka Süüria¹³ kodusõda ei põhjustanud¹⁴ mitte kliimasoojenemine ja sellest tulenenud toiduhindade kallinemine või ka väidetavalt kõrbestunud aladelt linnadesse lahkuvad tegevuseta inimesed, vaid esmalt kõiki ühiskonna aspekte endasse haarav riiklik korruptsioon koostoimes islamiäärmusluse levikuga.

Kõige olulisemaks faktoriks olgu Egiptuses, Somaalias või Iraagis ja mujal on siiski lääne meditsiini leviku, kuid ka kapitalismi teiste teadussaavutuste poolt pakutav heaolu kasv, mistõttu üha enam lapsi sünnib elusalt ja jõuab ka täiskasvanuikka panustades rahvastiku kasvu omakorda topelt vastavalt kohalikele mõttemallidele ja rasestumisvastaste vahendite just mitte suurimale populaarsusele.

Egiptuseski on rahvastik eelmise sajandi keskpaigast peale rohkem kui neljakordistunud ning kõigest viimase kolme aastakümne jooksul saanud poole suuremaks. Egiptus, paljud teised Aafrika riigid ning ka Iraak ja Süüria pole kunagi olnud oma territooriumi võimalustelt ja ka võimelt ennast "ise ära toita" olnud niivõrd meeletu koguse rahvastiku jaoks mõeldud.

Rahvastiku säärase kasvuga toimetulekuks peaksid vastavad riigid esmalt moderniseeruma, muutuma haritud ühiskondadeks ja loobuma ka praegusesse maailma totra igandina allesjäänud islamivooludest, milline ideoloogia sobiks ehk kuhugi arhailisse hõimukultuuri. See on täielikult ühildamatu maailmaga, kus Maa on ümmargune, taevas lendavad lennukid ning ka naist peetakse juba ammugi täieõiguslikuks inimeseks.

Nende riikide ainus pääsetee ühelt poolt riigile olemuslikust korruptsioonisüsteemist ning teisalt inimvaenulikust usuideoloogiast saabki olla ainult vaba turumajanduse kaudu vaba ühiskonna ja harituse arendamine ehk jõukuse üleüldine kasv, mis toob lahendused ka rahvastikuprobleemidele.

Vaja on justnimelt vabalt arenevat kapitalismi, mitte vaesusse viivaid ja olukorda veelgi halvendavaid täiesti utoopilisi kommunistlikke kliimakavasid, mis muudavad kogu piirkonna olukorra veelgi lootusetumaks potentsiaalseks sõjakoldeks ning eelkõige sõltuvaks läänemaailma majandusabist.

Pea ainsad päris kliimapagulased, kes väljaspool mingi pisema territooriumi tihti ka majandustegevuse tõttu (sh biokütused) elamiskõlbmatuks muutumise tõttu peavad tavaliselt ühe riigi sees elukohta vahetama, on aga kahtlemata just muuhulgas eestlased ja teised põhjapoolsemad rahvad ise, kes külmematel ja mudastel sügis- ja talvekuudel soojale maale päikese kätte paremasse kliimasse maapakku lendavad.

Suurem osa ülejäänutest on eelkõige majanduspagulased, kes otsivad omale jõukamat keskkonda ja kliimat elamiseks, kui on nende koduriikidel hetkel pakkuda.

*

Lõpetuseks esitakski aga küsimuse ja üleskutse just teemaga süvitsi tegevatele loodusteadlastele.

Nimelt, kas keegi on võimeline või tahteline ka otse ja selgelt kirjeldama ja faktide ning arvude baasilt ette ennustama, mis ikkagi juhtub, kui ähvardatud tasemel soojenemine ka aset leiab. Praegu nõutakse meilt "usku" ja "vanast usust lahtiütlemist". Aga millesse ja millal toimuvasse "sündmusse" me õigupoolest siis uskuma peaksime oleks justkui usumüsteerium – mysterium fidei –, mida ei saagi sõnades või arvudes ratsionaalselt kirjeldada, vaid mida peab vaimus transtsendentselt tunnetama.

Stsenaariume ja "teaduslikke" maailmalõpu kuulutusi on juba kuhjunud niivõrd meeletus koguses, et neis kõikides lihtsalt pole enam võimalik orienteeruda ega otsustada, milline neist on tõesem. Kus on see "punkt, kust tagasipöördumist ei ole" ning milline hakkab olema see uuelaadne maailm, kuhu me nagunii siseneme, sest kõik hetkel ette võetud kliimakavad on oma teostamatuse tõttu paratamatult läbikukkumisele määratud?

Hiina, India ja Venemaa ning suur hulk teisi riike ei liitu vastavate kavadega nagunii ja pole kunagi kavatsenud ka liituda väljaspool läänemaailma lollitamist ja ärakasutamist ning jätkub täiesti kindel CO₂ emissioonide tõus.

Läänemaailma kavandatav on aga ainult pisike ning nagunii mitterealiseeruv piisk meres. Ehk oleks midagi võidud ette võtta realistlikult juba paar aastakümmet tagasi, kui teadusrahastust oleks enam investeeritud tehnoloogilisse arengusse ja päris teadustesse nii "pehmelt" kui ka "kõvalt" poolelt.

Selle asemel muudeti aga vastavasisulise teaduse keskpunktiks absoluutselt igas lääne ülikoolis vegeteerivate ökoideoloogide või poliitökoloogide kogukondade ülalpidamine, kes ei mõtle välja uusi akusid, mootoreid või paremaid reaktoreid, vaid tegelevad teaduse asemel tihti ise pigem konverentsilt konverentsile lennates CO₂ emiteerimisega meeldivas sümbioosis sotsiaalia ja humanitaaria valdkondades tegutsevate "kliimasoojenemise semiootikute", soo- ja sallivusteadlaste ja "populismi=parempoolsuse uurijatega", kes igal aastal paar uut mitteeksisteerivat sugu, mittebinaarse inimese ning kapitalistliku rõhumise senitundmatut vormi meile juurde leiutavad.

Millist ülikooli ka ei vaata, humanitaaria ja sotsiaalia valdkonnad on üle ujutatud vasakteadusajaloolaste, -teadusfilosoofide, vähemuse(mälu)uurijate, võitlevate eetikute, soosotsioloogide ja erinevate foobiate vastu võitlejatega. Ainult bio- ja ökoorinentalistid on vist veel puudu.

Samal ajal kurdavad tuttavad füüsikud, et Tartu sai küll kena uue füüsikahoone, kuid kabinetid on pooltühjad, sest füüsikute jaoks pole riigil raha. Umbes sama kurdavad sageli nii meil kui üle läänemaailma olgu matemaatikud, arvutiteadlased, põllumajandusteadlased või insenerid – kõik need inimesed ja teadlased, kellelt just peaks ja võiks tulla lahendusi ka kliimaprobleemidele päris elus.

Filolooge ega ajaloolasi pole meil samuti peatselt enam piisavalt võtta, kes tulevase aktivistkonna kirjutama õpetaks ja neile selgitaks, mis maailmas enne meid on toimunud. Erialad, mis nõuvad põhjalikku süvenemist ning tööd, ajamahukat teadmiste omandamist ning enesekriitilisust ei ole enam lihtsamate ja vähest pingutust nõudvate uusalternatiivide tõttu sageli populaarsed.

Ülikoolide ja ühiskondlike aktivistide viljastava töö tulemusena olema aga koolitanud omale läänemaailma kõikidesse ühiskondadesse suure kogukonna noori ilma igasuguse tööperspektiivita väljaspool ülikooli või riigi poolt rahastatud seltsinguid, kes kasutavad vabandusena logelemiseks kliimakriisi kuvandit, on sageli vaimselt täiesti sassis, hüsteerias ja paanikas. Sageli ka vastava kogukonna elustiiliga kaasnevate ainete liigtarvitamise tõttu. Tihti on neilt noortelt neist maailmarevolutsionääre tehes varastatud nii lapsepõlv, unistused kui ka tulevik.

Kas uute sugude ja mittebinaarsete inimeste leiutamine, kapitalismi vastane võitlus, islamofiilia, äärmusfeminism ja pime fanatism koos marksistliku revolutsiooniga ja sinna juurde kuuluvate viisaastakuplaanidega ongi "teadusliku maailmapildi kava meie planeedi päästmiseks"?

Kui kliima soojenemine on teaduslik fakt, siis vähim, mida selle fakti tõekspidamise eest vastuteenena paluda, olekski ka selle teadusliku fakti aktsepteerimise palumine, et marksistlik ja kommunistlik majandusmudel on teaduslikult tõestatult ja faktiliselt kinnitatult mittetoimiv ja destruktiivne.

Äkki päästab inimkonna edaspidi hullemast ikkagi see, kui jätkame ilma kogu maailma ühiskondi ja majandusi kaosesse paiskamata renessansiajastust alguse saanud ratsionaalsel ja humanistlikul kursil, kus probleemidele leitakse lahendused teaduse, majanduse ning eelkõige vaba ühiskonna arengu kaudu.