Põim Kama: rohepööre vajab selget kommunikatsiooni
Rohepöördele toetuse kasvatamiseks tuleb esmalt illustreerida võit ja kasu, seda võimalikult individuaalsel ja inimesi vahetult puudutaval tasandil, kirjutab Põim Kama.
Arenguseire hiljutisel rohekonverentsil küsiti panelistidelt, kas nad usuvad rohepöörde puhul pigem tehnoloogiatesse või kasinusse. Et vastuseid oli nii- ja naasuguseid, tõestab küsimuse kaalu: usk on argument.
Mida keerukam ja teadmismahukam on lahendamist vajav probleem, seda enam jäetakse suurte otsuste tegemisel kõrvale kõikvõimalikud emotsionaalsed argumendid. See võib aga olla viga ja protsesse pidurdada, sest laialdane avalik toetus ühele või teisele lahendusele ei tõuku enamasti mitte ratsionaalsetest ja teaduspõhistest argumentidest, vaid emotsioonidest, usaldusest ja usust.
Rohepöörde käigus räägitakse üha enam õiglasest üleminekust ning ühiskonnagruppide kaasatusest või kõrvalejäetusest, kuid praegu veel ennekõike regionaalses, tehnoloogilises ja majanduslikus võtmes. Usun, et peame selle kõrval samavõrd tegelema kõrvalejäetusega infos, teadmistes, usalduses, arusaamises ja omaksvõtus.
Suhtumine ja hoiakud sõltuvad usust, usk omakorda inforuumist, sellest, milline teave on kättesaadav ning kas me usaldame seda. Enamgi veel: kas asi on meie jaoks arusaadav, näib see mõistlik ja kasulik? Info küllusest ja selle samaaegsest kapseldumisest põhjustatud kõlakodade ning tunnelnägemise probleem mõjutab rohepööret täpselt samamoodi, nagu kõiki teisi ühiskondlikke protsesse.
Asjakohane ja teaduspõhine informatsioon on koondunud suhteliselt väikese grupi ekspertide ja otsustajate kätte, kuid ei jõua arusaadaval kujul suurema osani elanikkonnast. Ühiskonnas ei ole laiapindset mõistmist, mida rohepööre endast kujutab, mida selleks teha kavatsetakse ning miks see on vajalik ja kasulik.
Pigem on rohepöördest kujunenud silt või loosung, mida iga huvigrupp oma agendast lähtuvalt sisustab. Nagu Bill Gates on öelnud, ei takerdu muutused mitte hoolimatuse, vaid liigse keerukuse taha. Ning rohepöörde kontseptsioon on lihtsalt liiga keeruline, et inimesed sellest aru saaksid. Info rohkus ja selle sagedane vastukäivus, mõnel puhul koguni sihilik eksitamine ning manipulatsioon, tekitavad segadust ja suurendavad usaldamatust.
Muutuste elluviijad, olgu tegemist poliitikate kujundajate, teadlaste ja arendajate, ettevõtjate või kohalike omavalitsustega, ei tegutse isolatsioonis või laboritingimustes, nende edu sõltub ümbritseva ühiskondliku, poliitilise ja majandusliku ökosüsteemi toest. Toetuse puudumine, negatiivne avalik arvamus või ebapiisav mõistmine pidurdavad arengut ning muudavad oluliste otsuste langetamise keerulisemaks.
Seetõttu on oluline tõsta tehnoloogiate ja poliitikate kõrval rohepöörde fookusesse ka aus, selge ja segadust vähendav kommunikatsioon. Peame tõstma inimeste teadlikkust, varustades neid arusaadava, paikapidava ja küllaldase informatsiooniga ning püüdlema väärinfo asendamise poole. Vastasel juhul takerduvad muutused mõistmatuse või usaldamatuse barjääri taha. Lühidalt, usu puudumisse.
Kuidas hinnata, kas kommunikatsioon on piisav ja toimib? Ennekõike tuleb küsida, kas vajalik info jõuab järjepidevalt ja arusaadavas vormis piisava hulga inimesteni. Või oleme olukorras, kus rohepöördega seotud küsimustest vähegi adekvaatse pildi loomiseks tuleb igaühel omapoolseid pingutusi teha, st sihilikult teavet otsida, hinnata selle usaldusväärsust, võrrelda teiste allikatega jne.
Mõistagi on see teine variant liiga keeruline. Vähe on neid, kes ärkaksid hommikul mõttega, et vot, täna teen selle rohepöörde teema endale viimaks selgeks, ja hakkavad siis infot otsima. Kuni pidevat, piisavat, asjakohast ja arusaadavat teavet napib, tuleb leppida, et valdavalt tuginevad rohepööret puudutavad arvamused ja suhtumine uudistele, mis üldisest infomürast läbi murda suudavad. Ehk siis tunnetus, et rohepööre on midagi, milleks oleme kohustatud, sest EL nõuab. Ning muidugi uudised bürokraatlikest kurioosumitest.
Rohepöördele toetuse kasvatamiseks tuleb esmalt illustreerida võit ja kasu, seda võimalikult individuaalsel ja inimesi vahetult puudutaval tasandil. Pidades seejuures meeles, et kliimamuutustega võitlemine, elurikkuse säilitamine ja taastamine vms argumendid võivad jääda liiga kaugeks ja abstraktseks. Eriti, kui nendega käib kaasas üleskutse kasinusele ehk oma harjumuste muutmisele ja tarbimise piiramisele.
Veenev argument võib peituda hoopis majanduses ja jõukuse kasvatamises. Nagu Arenguseire Keskuse juhataja Tea Danilov selle sõnastas, siis "Laiem ühiskondlik omaksvõtt saab saabuda siis, kui oleme välja mõelnud, kuidas teha rohepööret nii, et Eesti ühiskond ja majandus sellest võidaks, mitte ei kaotaks."
Roheinvesteeringutel on otsene ja mõõdetav positiivne majandusmõju. Raha juba eelistab rohelist, aina enam pakutakse rohelisi pensioni- ja investeerimisfonde, rohelisi laene jms finantsinstrumente. Keskkonnamõjude vähendamine on argumendiks nii tarbijatele, investoritele kui partneritele ning see trend ainult süveneb.
Arenguseire Keskuse hiljutise raporti põhjal peituvad Eesti suurimad võimalused rohetehnoloogiate arendamises ja müügis välisturgudel. Seega sõltub nii Eesti riigi kui ka majanduse konkurentsivõime otseselt meie edust rohepoliitikate ja -tehnoloogiate ellu rakendamisel.
Lisaks avalikule sektorile seisab roheväidete ja kommunikatsiooni korrastamine ees ka ettevõtjatel. Keskkonnasõbralikkus on müügiargument, kuid väited peavad olema tõesed ja tõestatavad. Kuna "EL-is on üle poole väidetest (53,3%) toodete keskkonnaomaduste kohta ebamäärased, eksitavad või alusetud ning 40% väidetest ei ole põhjendatud," on Euroopa Komisjon algatanud roheväidete direktiivi eelnõu, mille rakendamisega soovitakse tõsta keskkonnaväidete usaldusväärsust.
Pole kindel, kas bürokraatia suurendamine ja kavandatavad karistusmeetmed on just see kõige motiveerivam lahendus, aga vajadus suurema selguse ja läbipaistvuse järele on ilmselge.
Riik saab eeskujuks olla ja teed näidata. Kui seni on riigisektori rohekommunikatsioon olnud ebaühtlane ja järjepidevusetu ning ministeeriumite ja asutuste vahel killustunud, annab töös olev kliimaseadus impulsi nii kommunikatsiooni korrastamiseks kui ka kesksete kommunikatsiooniprintsiipide sõnastamiseks.
Ootust, et kliimaseadusega kaasneks selge kommunikatsioon, selgitus põhjustest, eesmärkidest ja mõjudest, on väljendanud ka erasektor. Nagu Tööandjate Keskliidu volikogu esinaine Kai Realo kirjutas, langeb "lõviosa kohustustest ettevõtjaile, kuid tegelikult peab ühiskond tervikuna olema nõus rohepöördeks pingutama.".
Uus kliimaseadus annab nii avalikule kui ka erasektorile võimaluse, mida ei tohi jätta kasutamata. Kliimaeesmärkide saavutamiseks seatud ajaraamid on ülinapid ning ilma laiapindse ühiskondliku toetuseta pole neid võimalik saavutada.
Toimetaja: Kaupo Meiel