Puhta tehnoloogia võidujooks on maailmas täies hoos. Kui Eesti ei taha jääda pealtvaatajaks, siis peame kiiremas korras leidma viisid, kuidas ka Eesti saaks rohelise tööstuse kasvukavadest osa.

Maailma suurimad majandused Ameerika Ühendriikidest Indiani ja Hiinast Jaapanini on kõik hakanud investeerima massiliselt rohelisse innovatsiooni. Võidurelvastumine rohevaldkonnas on juba tekitamas riikidevahelisi pingeid, sest suuremahulisi riigiabimeetmeid pakutakse ainult ettevõtetele, mis tegutsevad peamiselt või täielikult abi andvas riigis.

Ameerika Ühendriikide inflatsiooni vähendamise seadus suunab 2032. aastaks 360 miljardit USA dollarit (ligikaudu 330 miljardit eurot) rohetehnoloogiatesse ja elektrisõidukite kasutusele võtmisse. Seadusepügalate üle on väljendanud muret Prantsusmaa, sest nendega seatakse tingimuseks, et rohelistesse energiatehnoloogiate nagu akud, päikesepaneelid ja tuuleturbiinid maksusoodustusi tuleks anda USA-s valmistatud toodetele. USA meetmetel on juba nähtav ja tugev mõju USA tööstuse renessansile.

Hiina toetused rohetehnoloogiatesse on olnud juba pikka aega kaks korda suuremad kui EL-is. Hiina investeeringud puhastesse tehnoloogiatesse ületavad 280 miljardit USA dollarit (ligikaudu 260 miljardit eurot) järgmisel viisaastakul.

Rahvusvahelise Energiaagentuuri andmetel omab Hiina vähemalt 60 protsenti maailma tootmisvõimsusest sellistes tehnoloogiates nagu päike, tuul ja akud ning 40 protsenti vesiniku tootmiseks vajalike elektrolüüsiseadmete tootmisest. Samuti on Hiinal peaaegu monopol paljude madala süsinikusisaldusega tehnoloogiate jaoks kriitiliste mineraalide tootmisel.

Jaapani roheliste plaanide eesmärk on suunata kuni 20 triljonit jeeni (ligikaudu 140 miljardit eurot) rohelise üleminekusse. India on esitanud tootmisega seotud stiimulite kava konkurentsivõime suurendamiseks sellistes sektorites nagu päikesepaneelid ja akud. Ühendkuningriigid, Kanada ja paljud teised on samuti kavandamas oma tugimeetmeid puhastele tehnoloogiatele.

Euroopa plaan

Euroopa Komisjon on esitanud oma roheleppe tööstuskava. Ettepaneku kohaselt tuleb EL-is seada eesmärgiks toota 2030. aastaks vähemalt 40 protsenti toodetest, mis on vajalikud rohetehnoloogiate (nt päikesepaneelide või kütuseelementide) kasutuselevõtuks. Täpsemalt kehtib see eesmärk kaheksa "strateegilise rohetehnoloogia" kohta, päikesepaneelidest akudeni, soojuspumpadest tuuleturbiinideni.

Kriitiliste toorainete ettepanek, mis on EL-i strateegia teine komponent, sisaldab eesmärke suurendada bloki siseriiklikku suutlikkust, mitmekesistada kaubanduspartnereid, maandada riske ning suurendada kriitilise tooraine kasutamise ringlust ja jätkusuutlikkust.

Tuuletehnoloogia valdkonnas näiteks tähendavad EL-i kliima- ja energiajulgeoleku eesmärgid, et aastani 2030 ehitataks igal aastal 36 GW uusi tuuleparke. Lähiaastate tootmisvõimekus on poole väiksem. Euroopa tarneahel pole piisavalt suur, et neid mahtusid toota. Seega on vaja kiiresti laiendada olemasolevaid tehaseid ja ehitada uusi. See nõuab suuri investeeringuid kogu tuuleenergia väärtusahelasse: tehastesse, võrkudesse, sadamatesse, laevadesse ja oskustöölistesse.

Komisjon kavandab puhta tehnoloogia tarneahelate edendamiseks uut suveräänsusfondi. Vahepealsel ajal suunab komisjon vahendeid Euroopa Liidu innovatsioonifondist ja teistest allikatest. Plaani realiseerimiseks plaanib EL investeerida sadu miljardeid eurosid, millele lisanduvad riiklikud meetmed, nagu näiteks mereparkide rajamiseks kasutavad hinnapõranda oksjonid.

Eesti sammud

Eesti ei tohi mingil juhul jääda selles võidujooksus pealtvaatajaks. Kõnekas on tõsiasi, et per capita tarbivad Balti riigid oma majandussisendina kolm korda vähem energiat kui Soome. Eriti drastiline on vahe tööstuses, kus Soome tarbimine ületab meie oma viiekordselt.

Tugeva tulevikutööstuse arendamine on selgelt Eesti riiklikes huvides. Tööstusettevõtted teevad valdava osa teadus- ja arendusinvesteeringutest ning tööstuse ülekandev mõju teistesse sektoritesse on väga oluline. Riigi huvides on näiteks, et meie suur avameretuuleenergia tootmispotentsiaal leiaks tehnoloogia vallas maksimaalselt rakendust kodumaal ja toodetud energiakogused väärindataks kohapeal.

Viimased kaks valitsust on langetanud targad valikud vesinikuvaldkonnas, kus tärkavat turgu edendatakse nii Euroopa ühishuviprojekti aga ka kohalike tervikahela lahenduste kaudu. Kuid riigina peame küsima, et kui EL suunab sadu miljardeid tööstuse arendamisse, siis mil määral saavad ühisest maksurahast osa riigid nagu Eesti.

Teeksin ka kolm konkreetset ettepanekut uutest võimalustest osasaamiseks.

Esiteks, ametisse astunud valitsuse üks olulisemaid ülesandeid võiks olla jõulise (rohe)tööstuspoliitika välja kujundamine, mille keskmes on roheleppe tööstuskavast osa saamine.

Teiseks tuleks kokku kutsuda nõuandev koda rahvusvahelise haardega edukatest praktikutest, kes oma kogemuse põhjal saaksid valideerida rakendatavate meetmete asjakohasust. Taavi Madiberk, Enn Õunpuu ja mitmed teised edukad tehnoloogiaettevõtjad võivad öelda, millised lahendused tänapäeva maailmas töötavad ja kui kiiresti riik nendest tulu hakkab teenima.

Kolmandaks, kavandatavatel meretuuleparkide arendusalade enampakkumistel tuleb lisaks hinnale kasutada hinnaväliseid kriteeriume nagu kohustab ka uus Euroopa kava. Fookus peaks olema panusel tuuletehnoloogia tarneahelatesse.

Kui me selliseid kriteeriumeid ei sea, magame maha ainulaadse võimaluse ja töökohad ning maksuraha liiguvad Eestist mööda.