Milline on Silvio Berlusconi pärand Itaalia poliitikale?

Pärand on päris suur. Tema kujundas Itaalia poliitikat peale suuri skandaale 1990-ndate aastate alguses. Vana poliitilist süsteemi hävitasid korruptsiooniskandaalid. Süsteem oligi läbinisti korrumpeerunud. Peale seda kõik vanad parteid läksid laiali ja Berlusconi astus poliitikasse.

Kogu see periood kuni eelmiste valimisteni kujunes tema tähe all. Huvitav on see, et tema oli ühelt poolt see uus nägu poliitikas. Teisalt saame seda nimetada ka teatud sorti restauratsiooniks, sest tema oligi see, kes oli toetunud oma ärilistes tegevustes kõvasti samale korrumpeerunud süsteemile, mida 90-ndatel laiali saadeti. Berlusconi on saanud lausa süüdistuse altkäemaksu andmises nendele parteidele.

Nii et ühelt poolt oli tegemist uue jõuga, teisalt Berlusconi tundis, et peab isiklikult astuma poliitikasse, sest on vaja oma huve ise kaitsta. See on tõenäoline põhjus, miks ta otsustas astuda poliitikasse.

Kuidas ta poliitikat mõjutas?

Tema kõige suurem pärand nii Itaalias kui ka terves Euroopas on populism. Berlusconi oli esimene puhtavereline populist Euroopas. Võib-olla lisaks sellele kogu see roll, mida meediale omased turundus- ja reklaamistrateegiad hakkasid poliitikas mängima, tulid jällegi esile väga tugevasti just Berlusconiga. Turundus- ja meediasüsteemi tööle panemine enda poliitilise tulemi saamiseks ja samas teistsuguse keele kasutamine poliitikas, mida omistatakse populistidele. See oli see, mida Berlusconi väga osavalt 90-ndate alguses ja keskel Itaalias arendas.

Pluss nii nagu populistidele omane, vaenlase kuju konstrueerimine. Berlusconi tuli poliitikasse väitega, et tahab vältida kommunistide võimule saamist ajal, kui kommuniste enam polnudki Itaalias. Euroopas oli ka Nõukogude Liit kokku varisenud. Ikka need olid need vanad hirmud, mis itaallastel olid. Seal oli olnud suur kommunistlik partei.

Parem tiib hävitati nende korruptsiooniskandaalidega ja siis polnud suurel arvamusel enam poliitilist jõudu, mida toetada. Berlusconi täitis selle augu Itaalia poliitikas.

Kas siis praegune Itaalia poliitika on kujundatud tema nägu ja mõistlikku poliitikategemist on vähemaks jäänud?

Kahjuks küll. Nagu nägime viimastel valimistel, siis populism ikka võidab. Pigem küsimus on, milline populism – paremäärmuslik või vasakpopulism, mida esindab Viie tähe liikumine. Ikkagi ei tohi unustada, et Berlusconi viimane valitsus kukkus sel hetkel, kui ta oli suutnud viia Itaalia pankroti äärele. Selleks, et vältida Kreeka saatust, sunniti Berlusconi tagasi astuma. Näiteks riigivõla kontrollimiseks sellise poliitika puhul mingit lootust pole.

Teine asi, mida võib esile tuua, on see, mida Berlusconi kommertstelevisioonid on teinud Itaalia ühiskonnale tervikuna. Neil on olnud labastav mõju kogu ühiskondlikule poliitilisele diskussioonile. Nad on toonud sellised televisioonimudelid, mida tänapäeval ei tahaks näha. Nad on mõjutanud väga palju ka riiklikku televisiooni sellesse suunda – kerge meelelahutus, suhteliselt arulagedad saated või sellised poliitikasaated, kus tuleb karjuda ja kakelda, muidu ei ole inimestele show'd. Seda tõid Berlusconi kommertstelevisioonid. Nagu mõned vaatlejad on öelnud, siis kui Berlusconi astus poliitikasse, siis oli ta loonud oma valijad televisiooni kaudu.

Mille poolest itaallased teda armastasid ja mida ta head tegi?

Nagu ikka, inimesed identifitseeruvad või tahavad identifitseeruda võitjatega. Inimene, kes on ennast üles töötanud, ta on ehitanud suure äriimpeeriumi nullist. Nii see narratiiv käis. Tegelikult parteide toetus oli talle hästi oluline. Nad lasid tal tekitada sellise monopolistliku olukorra kommertstelevisioonis. Aga inimestele meeldis uskuda, et on võimalik sellisel moel edu saavutada. Ta andis ka selged signaalid, et kõik eelised või teened, mida vana partedeisüsteem oli inimeste jaoks korruptsiooni kaudu loonud - näiteks töökohad parteipileti alusel või võimalused ettevõtetele võita riigihanked mitte kõige seaduslikumal viisil, vaid toetades parteid. Berlusconi andis inimestele märku, et see kõik võib jätkuda. Ta võttis ära inimeste hirmud pärast seda suurt raputust, mis oli 90-ndatel kõikide nende kohtuasjadega.

Mis saab tema Forza Italiast? Mis saab ka Itaalia valitsuskoalitsioonist?

Forza Italia on tegelikult üsna väike partei, kuigi Girorgia Meloni koalitsioonis oluline. Kõige olulisem tegija on seal nüüd Marta Fascina, kes on Berlusconi viimane elukaaslane. Keegi ei tea täpselt, millised on tema poliitilised vaated ja mida ta kavatseb teha. Päris paljud olulised tegijad on laiali jooksnud ja ühinenud teiste parteidega.

Seega üks võimalus on see, et partei variseb kokku, mis võib põhjustada teatud probleeme koalitsioonile. Teine variant on, et Fascina leiab endas jõudu ja tarkust parteid koos hoida.

Aga mida tasub jälgida esmajärjekorras, on see, mis saab tema ärilisest pärandist. See on väga suur, see küündib 3,5 miljardi euroni, äri pluss varad. Mis sellest saab? Kas see jääb laste kätte? Kas seda hakatakse tükeldama ja müüma ning mis mõjud on sellel Itaalia majandusele? Teisalt ka meedia, arvestades kommertstelevisioone, kirjastusi, reklaamifirmasid, filmiproduktsioonifirmasid – see on väga suur meediaimpeerium, mis oli Berlusconi käes. Seega, kas see jääb kokku või tükeldatakse? Mõnes mõttes oleks see päris hea variant, kui see tükkideks teha.