Meediat jälgides võib kergesti jääda mulje, et erakonnaliidrid, nagu Kaja Kallas, Jüri Ratas, Martin Helme ja teisedki, on Eesti poliitikat käivitavaks jõuks. Parteijuhtidest näib sõltuvat erakondade ellujäämine ja valimisedu ning üldse kõik, mis Eesti poliitikas toimub.

Arusaam, et erakonnaliidritel on ülisuur mõju, on olnud kerge süvenema just viimastel aastatel, kus mitmete erakondade juhid on kas vahetunud (Isamaal ja SDE-l) või peagi vahetumas (Keskerakonnal). Mõnede parteide osas käivad spekulatsioonid, et muutus leiab aset õige pea: Kaja Kallas siirduvat Euroopa struktuuridesse; Kristina Kallas aga võtvat oma ametiposti Lauri Hussarilt tagasi Eesti 200 juhina.

Tänapäeva poliitikateadus ega ka Eesti poliitika hoolikam ja pikaajalaine jälgimine erakonnajuhtide kõikehõlmavat mõjukust ei kinnita. Poliitikateaduslik tõdemus on, et liidritel on kahtlemata erakondade käekäigule teatud mõju, kuid see jääb reeglina palju piiratumaks, kui me tihti ette kujutame. Nimelt, juba küpsemates ning paikaloksunud demokraatiates, mida Eesti nüüd juba on, sõltub parteide ellujäämine ja edu nende organisatsioonilisest võimekusest ja oskusest end siduda oluliste ühiskondlike konfliktiteemadega palju enam, kui nende juhtide isikuomadusest ja karismast.

Ometi ei taha ma väita, et erakonnajuhtide roll poliitikas ning parteide edus ja ebaedus oleks ka täiesti tähtsusetu. Pigem on sõnum see, et liidritel on oma oluline osa kanda, kuid tihti on nende võimekused lihtsalt ühtedeks mõjuriteks paljude teiste seas.

Me nägime seda aastaid tagasi Keskerakonna puhul, mida peeti ülimalt liidrikeskseks parteiks. Siis arvati ju, et Edgar Savisaare asendamine Jüri Ratasega kahandab partei mõjujõudu ning kaotatakse suurel hulgal valijaid. Tegelikult nii ei juhtunud. Vene valijate osalise kaotuse võib panna pigem paljude teiste tegurite arvele, kui seda ainuüksi Ratase juhivõimed. Tugeva organisatsiooniga Keskerakond elas kenasti üle oma omaaegse asutaja ja ülimalt võimeka liidri lahkumise ning on endiselt Eesti üks suurimaid erakondi.

See kõik näitabki, et meie parteid on täisealiseks saanud ja ei sõltu ainuüksi liidritest ja nende karismast. Liidrid ja nende võimekused on otsustava tähtsusega just noortes demokraatiates, kus erakonnad on äsja asutatud, nende maailmavaade pole veel välja kujunenud ning organisatsioon on nõrk või peaaegu olematu. See oli 1990. aastate ja 2000. aastate alguse Eesti, kus parteiliidrite võimekusest ja võimetusest sõltus palju enam kui täna.

Sellest tulenevalt näemegi, et kui järgmistel aastatel vahetuvad näiteks Keskerakonna, Reformierakonna või Eesti 200 juhid, siis vaevalt see Eesti poliitikasse dramaatilisi muutusi toob. Kui nende erakondade endi eliidid mõistavad, et hoolimata isikutevahelistest vastuoludest on erakonna ühtsus ja kaubamärk palju väärtuslikumad, kui see, et hakatakse erisuunalisi vagusid ajama, elavad need kolm parteid juhivahetuse valutult üle. Eesti 200 puhul on muidugi õhus suuremad kahtlused: siin ei pruugi üldse saatuslikuks saada liidritega seonduv, vaid tüüpiline uute erakondade väljakutse ehk "uudsuse kadumise" efekt.

Liidreidki on erinevat tüüpi. On neid, kes on vägagi populaarsed valijaskonna hulgas, kuid neil on lisaks ka tugev parteisisene mõju ja autoriteet. Andrus Ansip, Edgar Savisaar ja praegu Kaja Kallas on just seda laadi mõjukad ehk nn personaliseeritud liidrid. Mõned parteijuhid on aga halli kardinali tüüpi: mitte eriti säravad avalikkusega suhtlejad ning tagasihoidlikud häältemagnetid valimistel, kuid hoiavad oma erakondi raudses haardes ja on parteisiseselt vägagi respekteeritud. Endine Isamaa juht Helir-Valdor Seeder kuulus just viimaste hulka. Kolmandat tüüpi liidrid on aga vastupidi populaarsed ja väljapaistvad avalikkuse ees, kuid partei sees end nii edukalt kehtestada ei suuda. Seesuguse vähemõjuka rahvamehe tüüpi juhi klassikaliseks näiteks oli Res Publica omaaegne esimees Juhan Parts.

Niisiis, Eesti parteijuhtide galerii on olnud nõnda värvikas, et meie suuremad parteid on oma 20-30-aastase ajaloo jooksul näinud nii personaliseeritud liidreid, halle kardinale kui ka vähemõjukaid rahvamehi ja ometi püsima jäänud. Isegi kui nüüd, lühikese perioodi jooksul vahetatakse välja enamik parteiliidritest, siis vaevalt midagi täiesti ootamatut ja epohhiloovat aset leiab. See ongi küpsemate demokraatiate ja erakonnasüsteemide tunnus – liidrite roll on küll oluline, kuid erakondadest tervikuna kui institutsioonidest, sõltub palju enam.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.