Sel nädalal valitakse Keskerakonnale uut juhti. Kas ka uus juht saadakse, pole sugugi kindel. See väide põhineb veendumisel, et erakonda juhib jätkuvalt Edgar Savisaar või õigemini tema ideoloogia. Keskerakonna rong sõidab Savisaare maha pandud relssidel ja veab erakonna suurimat varandust, venekeelsete valijate hääli.

Kas uued kandidaadid on võimelised pakkuma välja uut ideoloogiat, pole teada. Kui ei, siis on nad lihtsalt Savisaare loodud ooperi esitamise abidirigendid. Ainult neil tuleb dirigeerida uutes oludes ja väga muutunud on ka publiku meeleolu.

Enne Ukraina sõda oli erakonna kullavaru, vene hääled edukas strateegia. See andis kümnenditeks absoluutse võimu Tallinnas – mis jätkuvalt kestab –, suure hääleõiguse riigis ja Jüri Ratasele tükiks ajaks ka peaministrikoha. Paljudele tunduski see normaalne ja õige. Aga enam ei ole. Endine, Savisaare itta suunatud strateegia on uutes rahvusvahelistes tingimustes suurele osale Eesti kodanikele kõlbmatu. Selle tagajärg oli kümne koha kaotus riigikogu 2023. aasta valimistel ja kõik muud praegused probleemid erakonnas.

See tähendab, et erakonnas ei ole juhikriis, Keskerakonnal on ideoloogia kriis. Savisaarlus on ajale ja inimestele jalgu jäänud. 

Savisaare ideoloogiast

Edgar Savisaar elab paljude vanemate inimeste mälus noore lokkispäise energilise "vabaduse toojana", kes astus teletorni juures paljakäsi vastu Vene tankidele. Venekeelsete valijate jaoks oli ja on ta nende õiguste kaitsja ja lootus, et äkki saab Eestis muutused edasi lükata.

Savisaare teenete hindajate väide on, et Eestisse ei tekkinud tänu tema kompromissidele tugevat vene parteid, mis oleks destabiliseerinud olukorda riigis. On lihtne näha, et kõik need väited on lihtsalt subjektiivsed oletused.

Kus on tõde ja kes Savisaar tegelikult oli, on praeguseni lahti arutamata, sest tema isiku ja rolli analüüs Eesti poliitikas pole õieti veel alanudki.

On huvitav näha, kuidas Savisaare kujund ajas muutub. Viimase aja üks põhjalikumaid analüüse tema tegevusest pärineb Rein Ruutsoolt ja ilmus Sirbis pealkirjaga "Vene maailma kollaps ja Keskerakonna tulevik". See on Savisaare suhtes väga kriitiline.

Veel 2015. aastal oli Ruutsoo diametraalselt vastupidisel seisukohal, pahandades ajalehes Pealinn vägagi värvikalt meediaga artiklis "Kui palju võib Savisaare demoniseerimiseks riiki õõnestada?". Ruutsoo pole ainuke, kes on Savisaare tegevuse enda jaoks ümber mõtestanud.

Kui vaadata Keskerakonna valimisnimekirja kohalikel valimistel aastal 2009 ja 2013, siis torkab silma eelkõige kultuuriinimeste järsk vähenemine. 2009. aastal oli kultuuristaare üle 40 ja nendest oleks saanud moodustada laulukoore ning spordivõistkondi. Juba 2013. aastal oli neid üle poole vähem, veel hiljem olid alles vaid mõned. Tõsi, nad ei kogunud ka märkimisväärselt hääli, kokku umbes viis protsenti sellest, mida Savisaar üksinda sai. Nende roll oli anda usaldusväärsus Savisaare aktsioonidele ja seda ka nad tegid.

Millal ja miks tegi Savisaar enda ja Eesti jaoks saatusliku otsuse hakata ennast igas mõttes soojendama idapäikese käes, on ebaselge. On pakutud nii kauget aega kui 1990. aasta aprill pärast ühte reisi Moskvasse. On neid, kes väidavad, et ta pööras ennast Vene suunda lõplikult 2000. aastate alguses, kui sai aru, et eesti häältega ta kunagi peaministriks ei saa.

See jääb uurijate analüüsida, aga et talle meeldis Vene impeerium rohkem kui Euroopa Liit, on selge. Järgnevalt vaid lühikene loetelu Savisaare aktsioonidest ja idasuundumustest.

1. Savisaare juhitud erakond tegi lepingu Vladimir Putini parteiga Ühtne Venemaa.
2. Savisaar ja tema erakond olid vastu Eesti astumisele Euroopa Liitu.
3. Savisaar ei mõistnud hukka Venemaa agressiooni Gruusias.
4. Savisaare erakond pidurdas paljudeks aastateks ülemineku eestikeelsele haridusele, leides järjest uusi põhjendusi ja võimalusi üleminekust kõrvale hiilida.
5. Savisaar lõi Tallinnasse ja Tallinna elanike rahadega meediasüsteemi, mis kuni Ukraina sõjani ostis Vene propagandakanalitelt linnarahva raha eest eetriaega. Ostetud saated tegid tema erakonnale reklaami.
6. Savisaare initsiatiivil ja Moskva toel ehitati Lasnamäele nn Putini kirik.
7. Savisaar küsis KGB kindralilt Vladimir Jakuninilt oma erakonna jaoks Eesti poliitilise süsteemi enda kasuks muutmiseks "kolmandik sulas" ehk seega kaks kolmandikku "mitte sulas".
8. Ukraina revolutsiooni viisid 2014. aastal tema ütluse järel läbi "Maidani kaikamehed".
9. Savisaar oli Krimmi annekteerimise järel vastu Venemaa-vastastele sanktsioonidele ja "mõistis" Krimmi referendumit.

Soomes käib praegu arutelu järelsoometumise mõjudest ja sellega seotud isikutest. Seda teemat käsitlev Pekka Virkki raamat "Jälkisuomettumisen ruuminavaus" on eesti keelde tõlkimisel. See raamat näitab, kuidas osa põhjanaabrite tipp-poliitikuid oli Venemaa huvide edendamisel aktiivsed.

Soomest terminit laenates saab öelda, et Savisaar oli Eesti juhtivatest poliitikutest üheselt Eesti järelvenetumise ideoloogia looja ja eestvedaja. Tema päike ei tõusnud Venemaalt mitte ainult füüsiliselt ja vaimselt, vaid taotlusi silmas pidades ka finantsiliselt.

Meie ja Savisaar

Savisaare poliitiline pikaealisus oli hämmastav. Ta püsis riigijuhtimise lähedal hoolimata sellest, et teda saatsid oma karjääri ajal väga suured skandaalid, kõigil on lausa oma nimi. Tuntumad on näiteks lindiskandaal, idarahaskandaal või altkäemaksuskandaal.

Eelöeldu sunnib küsima, et mis meil viga on. Suur osa Savisaare tegevustest ja aktsioonidest olid sellised, mis normaaltingimustes oleks pidanud tähendama automaatset poliitilise karjääri lõppu, aga meil mitte. Vastus sellele küsimusele ütleb praeguse aja Eesti kohta palju rohkem kui mõned valimised. Mis on meis teistmoodi, et arvestatav osa meist lepib rahulikult suundumuste ja tegevustega, mis peaksid iseseisvas demokraatlikus riigis olema mõeldamatud?

Poliitikas tuntakse terminit "tefloninimene". See on poliitiku tüüp, kellel on nii ustav toetajaskond, et talle skandaalid ei mõju. Neid ei ole palju ning eelkõige saavad nad kaua tegutseda autoritaarsetes riikides. Putin võib teha mida tahes, sest tema austajad võtavad automaatselt kaitsepositsiooni.

Samalaadset kriitikata austamist võis kaua aega märgata ka Savisaare puhul. Erinevus on ainult selles, et kui Putin tegutseb kontrollitud meedia ajal, siis Savisaar sai olla tipu lähedal demokraatliku infovälja tingimustes, mis teeb tema karjääri veelgi erakordsemaks.

Kahtlemata oli tema "hierarhilise dominantsi vajadus", kui tarvitada vene psühholoogia professori Anatoli Zimitševi terminit, peaaegu absoluutne. Eesti keeles tähendab see võimuiha ja ilmselt see sisemine vajadus määraski suuresti ära tema käitumismudelid. See ei tähenda, et Eesti ühiskond sellega leppima pidi, aga leppis.

Tegelikult lõime Savisaare meie ise oma kriitikavaba ja lepliku käitumisega.

Mis edasi?

Kui meie riigikogulased astuvad välja oma tööhoonest Toompeal, siis kõrguvad nende peade kohal Aleksander Nevski katedraali sibultornid. 1900. aastal valminud kirik ehitati sinna just Venemaa sümboolse võimu kinnistamiseks. Eestimaa tolleaegne kuberner vürst Sergei Šahhovskoi sõnastas selle täpselt: "et merelt ja maalt säraks kõrgel üle Tallinna vene peakiriku rist kui õigeusu võidu tunnus". Ajal, kui see kirik Toompeale ehitati, oli Eesti Vene impeeriumi osa.

Mis olid Savisaare motiivid ja eesmärgid, et ta iseseisvas Eestis ehitas Vene raha toel Lasnamäe kiriku, me ei tea. Välja tuli aga täpselt nagu Šahhovskoi. Kõrgelt paekaldalt paistab see igale poole ja annab väga tugeva sümboolse sõnumi, kuhu me kuulume või vähemalt kuhu kuulub Lasnamäe.

See kirik on ka esimene asi, mida sisekaitseakadeemia tudengid ja õppejõud oma majast väljudes ja sinna sisenedes näevad. Kui Savisaar ei saanud aru, millise sümboolse sõnumi ta sellega paljudele põlvkondadele annab, siis oli ta rumal. Kui sai aru, siis on asi veel hullem.

Edgar Savisaare ajastu ja austamine peaks lõppema Ukraina sõjaga. On tõestanud, et taktikaliselt võis ta kedagi üle mängida, strateegiliselt oli ta nõrk, mille eest tuleb tasuda hinnanguga ajaloos.

Kas Keskerakonna uue juhi valimisel sel nädalavahetusel tuleb tema teema esile, ei ole teada. Väga pikalt seda venitada ka ei saa.

Jüri Ratasel oli ehk veel eelmise aasta sügisel võimalus lasta Savisaarest lahti ja positsioneerida erakonna tulevik valimiste eel Ukrainat toetavaks, kuid häältekaotuse hirmus ta seda ei teinud. Selle asemel üritati Eesti rahva peamiseks mureks kõnelda toimetulek ja välditi Ukraina teemasid. See oli strateegiline viga ja rahva enamiku meeleolude mittemõistmine. Muide, sedasama meetodit (pensionid, maksud, kartulid) rakendas korduvalt ka Savisaar. Aga praegu käib sõda...

Keskerakonna kongress ja seal peetavad kõned, Savisaare teema puudutamine või vältimine, saavad olema kõrgendatud tähelepanu all.