"Tõepoolest, arvasin eelmise aasta põhjal, et seal ei ole mingisugust kollet, sest siis ei olnud seal midagi. Aga tänasel päeval tuli välja, et kõige vanem jalakas on nakatunud ja ka pargi servas olevad jalakad, kõrval krundil umbes paarikümnel on täiesti korralik kolle seda haigust," rääkis Jürisoo ETV saates "Ringvaade suvel".

Jürisoo tõdes, et haiguse levides võib park aastate jooksul jalakatest tühjaks jääda. "Kui seal pargis on 1000 jalakat, siis see tähendab, et umbes viie, kuue, võib-olla ka seitsme aasta jooksul võib-olla me jääme tõepoolest kõikidest nendest jalakatest ilma. See ei juhtu ühe aastaga. Aga me peaksime midagi ette võtma selleks, et neid jalakaid päästa," sõnas ta.

Kui kiiresti haigus pargi jalakad ära võtab, sõltub teadlase sõnul paljudest faktoritest. "See võibki olla, et kümne aasta jooksul võime neist jalakatest ilma olla. Aga see sõltub palju kliimast, mitu põlvkonda tuleb putukaid, kui soe on, kui stressis puud on. See sõltub paljudest faktoritest. Prognoosi anda, et täpselt kümne aasta pärast pole ühtki jalakat, seda ei suuda keegi anda," ütles ta. 

Esimesena tuleks Jürisoo sõnul haiged jalakad võimalikult kiiresti maha võtta ja korralikult utiliseerida. "Neid ei tohi lahtiselt transportida, sest vastasel juhul putukad pääsevad lendu ja levitavad võib-olla terve Tallinna seda haigust täis. See oleks esimene ettevõtmine," ütles teadlane.

Ta tõdes, et Tallinnas on jalakasurma koldeid ka mujal, kuid kui need kolded võimalikult kiiresti maha võtta, siis on võimalik haiguse levikut vähemalt pidurdada.

Jürisoo sõnul on lootus, et osad jalakad on haiguse suhtes resistentsed ja võivad haiguskoldes puutumata jääda. Teadlased soovivad neid puid registreerida ja neid ka paljundada, et edaspidi võimalikult resistentseid jalakaid parkidesse ja ka metsadesse istutada.

Jürisoo sõnul on võimalik jalakaid ka n-ö vaktsineerida. Põhja-Ameerikas kasutatakse selleks kemikaale, aga Hollandis on välja töötatud seenetüvi, mis puule süstides sellele üheks hooajaks immuunsuse annab.

Kadrioru pargis maha võetavate jalakate asemele mujalt Euroopast puude toomist Jürisoo ei poolda. "See on väga suure riskiga selles mõttes, et me ei tea kunagi, mis haiguseid me nende puudega kaasa toome. Kuigi paberid võivad olla puhtad, need võivad olla nii salajas mulla või puude küljes ja sealt võime palju suurema pahanduse kaasa saada. Ma väldiksin seda võimalust. Pigem meil võiksid olla kohalikud liigid ja pigem hoida seda kohalikku genofondi, nad on vastupidavamad meie kliimas ja siin on ka abilised ehk kogu ökosüsteem toetab neid puid," selgitas ta.

Jürisoo selgitas, et jalakasurm on seenhaigus, mis levib putukatega ja see on suur osa probleemist. "Tundub, et puu on täiesti terve, aga putukad eelmisel aastal haige olnud puu pealt lendavad pärast talvitumist terve puu võrasse, üles kõrgele ja nakatavad selle puu oma küpsussööma ajal. See tähendab, et seen hakkab kohe haavandist edasi levima ja kuna ta on tohutult kiire levikuga, umbes nagu pärmseen, siis ta mööda juhtkudesid levib hästi kiiresti edasi," kirjeldas teadlane.

Puu püüab haiguse eest end ise kaitsta, eritades spetsiaalset kemikaali, aga tegelikult blokeerib sellega juhtkoed ära, mistõttu hakkab puu väga kiiresti kuivama. "Puud võivad ära surra ühe või kahe hooaja jooksul," ütles Jürisoo.

Kuigi on teada, et jalakasurm oli Eestis juba 1939. aastal, siis tegemist oli leebema variandiga, mis mingil hetkel ära kadus. 1990. aastatel uuesti märgatud jalakasurmal on Jürisoo sõnul uus tekitaja, mis on varasemast märksa agressiivsem.