Peaminister Kaja Kallase ja Venemaa-suunalise äritegevuse ümber lahvatanud skandaal on pannud mitmeid poliitikuid ning avaliku elu tegelasi analüüsima peaministri senist tegevust. Välja on toodud tema arrogantsus opositsiooni ja rahvaga suhtlemisel, suutmatus oma vigu tunnistada ning ükskõiksus siseriiklikele probleemidele lahenduste otsimisel. Selles osas tuleb kriitikutega nõustuda.

Samal ajal pole peaministri osalemisest Venemaa suunalises äritegevuses Eestile tekkinud korvamatu mainekahju suurim oht, mida Kallase jätkamine peaministrina endast riigile kujutab, vaid inimeste igapäevaelu mõjutab enim negatiivses võtmes praeguse valitsuse mannetu majandus- ja rahanduspoliitika, mille viljadena naudime hüperinflatsiooni jätkumist ning kodumaise majanduse kiirenevat allakäiku.

Kust leida kokkuhoiukohti?

2021. aastal peaministri toolile asudes lubas Kaja Kallas, et riigi rahandusseisu korrastamisel alustatakse valitsemisaparaadi optimeerimisest ning ei minda toetuste kärpimisega tavakodanike rahakoti kallale.

Tsiteerides peaministri toona kirjutatut: "Soov kokku hoida paneb riigiaparaati leidma sünergiat erinevate ministeeriumide vahel ning kaardistama kohti, kus riigi erinevates valdkondades tegeletakse samade teemadega. Seetõttu otsimegi kohti, kust kokku hoida. Kokkuhoid puudutab tööjõu- ja majandamiskulusid, puutumata jäävad toetused (sealhulgas sotsiaaltoetused), investeeringud ja finantskulud."

Kallase mõtted liikusid sel ajal õiges suunas. Pole saladus, et Eesti valitsussektor on paisunud põhjendamatult suureks, kuna ministeeriumide, nende erinevate osakondade ja ametite töötajad tegelevad sageli dubleerivate ülesannetega, olles pigem huvitatud menetlusprotsessi lõputust venitamisest, kui kiirete lahendusteni viivast asjatundlikust tegutsemisest.

Erinevad menetlused on muutunud tippbürokraatia meistriklassile kohaselt lõputuks Kolgata teeks, millele kuluva aja maksab kinni kodanik oma maksudega. Palju on riigiametis ka lihtsalt pöidlakeerutajaid ja muidumehi, kes püüavad oma olemasolu tõestada näiteks elanikele suunatud küsitava teostusega teavitus- ning reklaamikampaaniaid algatades või dubleerimise dubleerimist õigustades.

Olukord tundub enam kui nigel ja just siit tuleks alustada eelarve kokkuhoiuga, ent valitsus on sõnu süües sööstnud hoopis toetuste ja investeeringute kallale.

Valitsusaparaat elab üle jõu.

Riigiaparaadi ülalpidamiseks kulutatakse aastas muljetavaldav summa. Ainuüksi avaliku teenistuse ametnike palkadeks kulus mullu 295 579 443 eurot, millele lisandusid tööjõumaksud. Lisaks veel avaliku teenistuse töölepinguga töötajate palk, mis oli 136 460 930 eurot pluss maksud.

Riigiasutuste keskmine palk ületab 2100 euro piiri ning seda eelkõige tippametnike ulmeliste tasude arvelt. Palgakuludele lisanduvad omakorda valitsushoonete ülalpidamiseks minevad vahendid, kontori- ja lähetuskulud. Samal ajal võiks ministeeriumide ja valitsusasutuste tööd mõistlikult korraldades tulla toime kuni poole väiksema bürokraatide armeega ning samavõrra kasinamate kõrvalkuludega.

Valitsus pole seevastu isegi proovinud ministeeriumide ja allasutuste töö efektiivsust kaardistada, nagu võimule tulles lubas Kaja Kallas. Pole sunnitud riigiaparaati otsima sünergiat erinevate ministeeriumide vahel ning leidma kohti, kus erinevates valdkondades tegeletakse samade teemadega.

Me elame tõesti üle võimete, kuid mitte abivajajatele toetusi makstes, vaid pigem valitsussektoris selgelt üle pakkudes. Meie riigikokku kuulub 101 liiget ehk arvestades elanike arvu, siis üks rahvaesindaja 12 800 kodaniku kohta. Meid elanike arvult enam kui neli korda ületav Soome Vabariik saab hakkama 200 eduskunna liikmega, Eestit rahvaarvult üle kaheksa korda ületava Rootsi riksdagis istub 349 rahvaesindajat. Peaks mõtlema, kas ikka vajame nii suurearvulist rahvaasemike kogu ning kui palju oleks võimalik seda normaalsesse suurusesse kärpides kokku hoida.

Mõtlemisainet jätkub, kui vaid leiaks tahet olukorda analüüsida ning astuda tõsiseid samme riigiaparaadi ülalpidamiskulude optimeerimiseks. Siis vahest poleks tarvis tõsta tulu- ja käibemaksu, nuputada, kuidas autoomanike arvelt lisaks aktsiisile veelgi enam teenida ega ajada kätt paljulapseliste perede niigi kõhnukesse rahakotti.

Ootamatult rahandusministri toolile maandunud geodeedi haridusega Mart Võrklaev on lubanud, et valitsus võtab kaugemas tulevikus eesmärgiks ka riigisektoris oma teenused ja tegevused üle vaadata. "Me peame vaatama kõik teenused ja pakutavad tegevused üle, mida riik teeb, küsima, kas seda on vaja teha, kas seda saab efektiivsemalt teha. Ja siis teeme järgmised otsused. Aga see on pikk protsess," on Võrklaev kinnitanud.

Jääb lootus, et tegemist pole lihtsalt oluliste maksutõusude eel puru silma ajamisega, vaid valitsussektorit ikkagi plaanitakse Eesti inimestele jõukohasemaks muuta. See on võimalus kulude kokkuhoiuks, ilma inimesi vastutustundetult koorimata. Alustada tuleks riigireformist, mitte totra maksukirvega lajatamisest ning riigile kodanikke kasvatavate perede tasalülitamisest.