Kas Tanel Kiik või Mihhail Kõlvart? Keskerakonna kongressi eel valitseb selline selgelt piiritletud ja sügav vastasseis, mida pole ammu olnud, kui üldse on olnud. Mõningal määral võib seda võrrelda 2015. aastaga, kui konkureerisid Edgar Savisaar ja Kadri Simson. Aga ka siis käis võitlus üksnes esimehekandidaatide vahel, enam mitte.

Nüüd on mõlemad pooled määranud, milline on õige juhatuse koosseis ja esitanud omapoolsed nimed ning nagu kokkulepitult mõlemalt poolt üheksa. Kongressil valitakse neid 14, nii et kaotaja saab ka midagi. Rohkem kandidaate õieti polegi, kuigi tavaliselt on neid kaks korda rohkem.

Eraldi võitlus käib nende pärast, kes valima hakkavad. Kuigi hääletamine on salajane, püütakse valija meelsus ära arvata ja kui see ei sobi, siis ei ole tema koht pühapäeval Paides.

Kui piirkonnajuhid on ennast selgelt määratlenud, püüavad nad panna enda järgi tantsima ka piirkonna delegaadid. Nii toetavad Tanel Kiike üksmeelselt Jaak Aabi juhitud Viljandimaa, Kersti Sarapuu juhitud Järvamaa, Jaanus Karilaid ning Läänemaa ja nii edasi. Kõlvartile avaldavad üksmeelset ja jäägitut toetust Saaremaa piirkond Mihkel Undrestiga eesotsas, Jaan Tootsi juhitud Tartu ja muidugi rõhuvalt Tallinna piirkonnad.

Lappama läks olukord Andrei Korobeiniku juhitud Pärnumaal, kus toetatakse hoopis Kiike, aga ei tasu unustada, et see piirkond oli enne nii-öelda Kadri Simsoni oma. Ka Lääne-Virumaal ei suutnud Siret Kotka Kõlvartile üksmeelset toetust tagada.

Kui vaadata neid, kes oma eelistuse on välja öelnud, siis jaguneb kõik üsna võrdselt: kolmandik Kiigele, kolmandik Kõlvartile, kolmandik on veel vait. Üha enam kõlavad hääled, et ülekaal on Kõlvartil ja Kiige võit oleks üllatus. See ei pruugi siiski nii olla. Nagu öeldud, on oma toetuse välja öelnud jõud sisuliselt tasakaalus. Seejuures kuulub nende hulka ka Kõlvarti põhikants Tallinn. Niinimetatud soo on üle Eesti laiali ja pole üldse kindel, et nende hulgas Kiige toetajaid rohkem ei ole. Kõik on üksmeelel, et vahe ei saa olema suur.

Tegelikult pole ju oluline mitte see, kes uueks esimeheks valitakse, vaid see, mida see valik endaga kaasa toob. Seda ühest küljest erakonnas ja teisest küljest valimistulemustes. Muidugi on need omavahel seotud.

Ühed ütlevad, et Kõlvarti võit oleks seetõttu parem, et kui Kiik võidab, siis vene valijad jooksevad ära, kui Kõlvart võidab, siis nii hull ei ole. Neile vastatakse, et miks nad peaksid ära jooksma, kui vene poliitikud Keskerakonda alles jäävad, sest pole neil kuhugi minna. Kui aga Kõlvart võidab, siis jooksevad minema mitmed Eesti poliitikud ja koos nendega ka valijad.

Kogu see vägikaikavedu on loonud meeleolu, mille puhul poleks üldse võimatu, et kui Jüri Ratas ootamatult teataks, et ta kandideerib ikka ise ka, valitaks ta tagasi ja saaks rohkem hääli, kui Kiik või Kõlvart. Aga päriselus on nii, et keskerakondlased saavad kahe aasta pärast kohalikel valimistel teada, kas nad tegid õige valiku.