Kui võinuks arvata, et sõda Ukrainas on Narva-Jõesuusse toonud vaikelu ning uhked hooned on rääma vajumas, siis üks tuntumaid Narva-Jõesuu aktiviste ja kohaliku koduloomuuseumi eestvedaja Tiiu Toom väidab hoopis vastupidist: "Venemaa on siit paarisaja meetri kaugusel teisel pool jõge. Mis viitab piirielule – paadiga sõit ei ole vaba, mobiililevi läheb Venemaale. Aga muidu ei tajugi piiri lähedust. Vene suvitajaid küll ei ole, aga venelastele kuuluv kinnisvara on jätkuvalt korras, nende krunte hooldatakse."

Toomi sõnul on Narva-Jõesuul üsna sarnased mured nagu mujalgi väikekohtades - noori on vähe, tagasipöördujaid napib, töökohti ka. Piiri lähedust eriliselt ei tajuta ja sellega seonduvaid probleeme pole samuti. Ühes asjas on nad aga täiesti erilised - oma emakeeles rääkimine on seal suur luksus.

"Meil on eestlaste selts, sest on suur vajadus eestikeelse suhtluse järele. Riik on pannud integratsiooni paine Ida-Virumaal eestlaste õlule. Venelaste integratsiooni toetatakse igati, samas ei toetata eestlaste jäämist eestlasteks, ei toetata eestikeelseid kultuurimissioone Ida-Virumaale, et siinne eestlane saaks osa Eesti kultuuriloost," oli Toom kriitiline.

Narva veehoidlast allapoole on jõeäärne ala valdavalt inimtühi kõnnumaa, mõne küla ja mitme looduskaitsealaga. Et Eesti ja Venemaa vahel puudub piirileping, puudub ka selge arusaam, kust kontrolljoon täpselt jõe keskelt kulgeb - niisiis on Narva jõel piirangud, millega kohalikud pole sugugi rahul. Neist rääkis igipõline Permisküla elanik Oleg Kuznetsov, kes pärast aastaid Illuka vallavanemana on nüüd Vasknarva sadama administraator. "Jõgi on siinsamas, aga ujuda ei tohi. Võib vees püsti olla ja kõndida, aga ujuda ei tohi – kohe on Piir kohal."

Kuznetsov võttis tabavalt kokku üldise rahvastiku olukorra idapiiril - see on pigem vanemaealine, noored sinna ei trügi ning head plaani, kuidas neid sinna saada, pole. Samas on idapiir täies pikkuses ala, mille inimtühjaks jäämist ei saa riik endale lubada. Miks? Elupõline piirivalvur Vjatšeslav Pertsev vastas: "Tühjad majad ja suvalised elanikud, keda me ei tunne, on meie jaoks probleem. Me ei tea, kes nad on."

Piir kulgeb mööda Peipsi järvistut pea 130 kilomeetri ulatuses. Arvestades aga seda, et Peipsi on suuruselt neljas järv Euroopas, ei pruugi Mustvee ja Kallaste inimesed tajudagi, et elavad piiri läheduses. Hoopis teine lugu on aga Lämmijärve ääres Mehikoormas, kus piir on kalda pealt silmaga näha.

Mehikoorma on paarisaja elanikuga alevik, kus on oma kool, pood ja kalatööstus. Kalandus on seal oluline majandusharu ning mitmendat põlve kalurina tegutsev Margus Narusing selle üks kindel eestvedaja. Kuigi kalureid napib ja noorte kalandusse tulekule pole suurt loota, Narusing ei kurda: vaba kinnisvara Mehikoormas napib, sest noored pöörduvad tagasi, elugi edeneb päris hästi - alles said valmis uued sillad ja parkimisplats, bensiinijaam on ootel. Mehikoormas on oma juuksur, apteek, pood, ühisveevärk, sadam, parkimisplats, 90 protsenti teedest on musta katte all – tõeliselt suurepärane eeskuju.

Kui kontrolljoon jättis Narva jõel teisele kaldale sõbrad ja tuttavad, siis Setomaal lõhestas see perekonnad ja suguvõsad. Inimesed jäid kahe ilma veere pääle, nagu ütlevad laulusõnad. Üks selline ilmaveerel ja tegelikult ka ilmaotsas tegutseja on Saatses toimetav 32-aastane kahe lapse isa Toomas Ojala. Ta on olnud aastaid kaugsõidu autojuht, mis muide piiriäärsel alal on üsna populaarne amet. Nüüdseks ei soovi ta enam iga päev erinevas võõras riigis autokabiinis üles ärgata.

Ojala teab, et ääremaal on keeruline hakkama saada. Oluline on sotsiaalseid hüvesid alles hoida. Värska vallaga on hästi – päästeamet ja kool on olemas. Just kool on väga oluline, et kohalikku elu alles hoida. Riik võiks toetada noorte maale elama asumist näiteks pangakäendusega - nagu Soomes. Ojala on ka kaitseliitlane ning nendib luuletaja Merca sõnadele viidates lihtsat tõsiasja: "Ärge pidage meid lasteks. Meie võitleme esimesena Eesti eest."

Üks suuremaid probleeme piiriala inimestele on tööpuudus ja väikesed palgad, mis on isegi kuni 27 protsenti madalamad kui Eesti keskmine. Kui riigi- või kohaliku omavalitsuse käest leiba ei saa, jääb üle vaid ettevõtlus või siis kaugtöö. Tuleb välja aga, et kodukohta kanna kinnitamine ja ettevõtlusega tegelemine polegi nii lihtne, kui oled kolmest küljest okastraadiga sisse piiratud.

Toomas Ojala on loonud endale metsahooldusettevõtte: "Eks paari aasta pärast näeb, kas saan hakkama. Kui seda ettevõtet poleks, ei saaks ma ka Setomaal olla."

"Siin me oleme" on Eesti Televisioonis eetris esmaspäeval kell 20.