Avaliku teabe seadust rakendavad võimuasutused paraku liiga kitsalt ja endale "mugavalt". Selle viimaseid näiteid on riigi keeldumine enda tellitud analüüside avaldamisest. Eelkõige on probleem see, et riik ei paista teadvustavat, et on terve loetelu andmetest, mida ei tohigi asutusesiseseks tunnistada. Nii peaksid olema avalikud kõik riigi tellitud analüüsid, iseäranis need, millest selgub, et riik ei ole käitunud õigesti või konkreetne ametnik on teinud vea.

Riigi tellitud analüüside avalikkus

Avaliku teabe seadus pärineb aastast 2000. Ometi tundub, et mitte kõigile võimuasutustele ei ole seaduse eesmärk kohale jõudnud. Pigem vastupidi: viimasel ajal on meediast aina sagedamini kostnud, et algsest eesmärgist – tagada võimu suurem läbipaistvus – on hakatud kaugenema. Eriti ilmekalt on see väljendunud riigiasutustelt nende tellitud analüüside küsimisel ja joonistubki välja sarnane tegutsemismuster.

Viimati kerkis see teema üles siis, kui ERR soovis saada justiitsministeeriumilt analüüsi Vene kodanike valimisõiguse piiramise kohta. Ministeerium keeldus seda avaldamast, viidates, et tegu ei ole lõpliku dokumendiga. ERR ministeeriumiga ei nõustunud – minu hinnangul õigustatult – ja pöördus andmekaitse inspektsiooni poole, mis seda juhtumit menetleb.

Sarnane probleem on tekkinud varem seoses advokaadibüroo analüüsiga, mille maaeluministeerium tellis Euroopa Komisjoni otsuse kohta riigiabi osas. Kui väidetavalt riigiabi saanud ettevõtja Tartu Agro küsis analüüsi väljastamist, tuli ministeeriumilt ja andmekaitse inspektsioonilt vastuseks, et analüüsi avalikustamine ohustavat välissuhtlust ja analüüs on seotud poolelioleva kohtuvaidlusega.

Ettevõtja vaidlustas keeldumise kohtus. Riigikohus andis Tartu Argole õiguse ning leidis, et välissuhtlusega tegu ei ole ning kohtuvaidluste jaoks ette nähtud erand kohaldub sõnastuse järgi vaid tsiviil-, mitte halduskohtu vaidluste puhul.

Milline on seaduse loogika teabe avalikustamisel?

Hästi lihtsustatult saab kontrollida, kas dokument peab olema avalik või saab selle asutusesiseseks tunnistada, kolme sammuga.

1. Üldine reegel on, et kogu teave, mis puudutab riigi või kohaliku omavalitsuse ülesannete täitmist, on avalik. Teatud juhtudel on avalik ka mõne eraettevõtja valduses olev teave, näiteks kui sellele ettevõtjale on delegeeritud avalik ülesanne (nt haigla või vangla) või on tegu turgu valitseva ettevõtjaga.
2. Avaliku teabe seaduse § 35 loetleb erandid, mil avaliku teabe väljastamisest saab keelduda ehk tunnistada dokumendid asutusesiseseks. Neist kõige levinumad on ärisaladus ja eraelulised andmed.
   Sealjuures, kui osadel alustel on teabe asutusesiseseks tunnistamine kohustuslik, siis mõned alused annavad võimuorganile kaalutlusõiguse – nende hulka kuulub ka justiitsministeeriumi kasutatud alus dokumendi kavandi ja selle juurde kuuluvate dokumentide kohta. Erandeid tuleb, nagu mujalgi, tõlgendada kitsalt. Seda on kinnitanud ka riigikohus seoses kohtumenetlust puudutava erandiga Tartu Agro vaidluses.
3. Avaliku teabe seaduse paragrahvile 35 loob omakorda erandid § 36, milles on loetelu juhtumitest, mil teavet asutusesiseseks tunnistada ei tohi isegi siis, kui see vastab mõnele paragrahvis 35 toodud alusele.
   Nii peavad igal juhul olema avalikud ka riigi või kohaliku omavalitsuse üksuse või nende tellimisel tehtud uuringud ja analüüsid, kui nende avalikustamine just ei ohusta riigikaitset või riiklikku julgeolekut. § 36 loetelust leiab veel nii mõnegi huvitava aluse, mil dokumenti ei tohi salastada, näiteks, kui see puudutab riigi ülesannete täitmise kvaliteeti ja juhtimisvigu või kahjustab ametniku mainet.
   Jah, just nimelt: kui teave kahjustab konkreetse ametniku mainet, siis tuleb see kohustuslikus korras avaldada.

Ka õiguskantsler on leidnud, et avaliku teabe seaduse § 36 on erireegel § 35 osas, ehk toetanud teabe laiemat avaldamist. Ometi tundub, et praktikas ei ole selline arusaam üldse juurdunud ning asutusesiseseks tunnistamisel tavaliselt ei kontrollitagi, kas esineb mõni paragrahvis 36 toodud alustest või mitte. Teisisõnu: ametnikud tõlgendavad seadust kitsamalt, endale mugavamas suunas, mis on aga vastuolus seaduse mõttega.

Kui on poliitiline tahe salastada suurem hulk dokumente, siis tuleb selleks muuta seadust, mitte kasutada otsitud tõlgendusi. Siis tuleb aga ausalt tunnistada, et avaliku teabe algne kontseptsioon on ajale jalgu jäänud ning toimumas on paradigma muutus konservatiivsema (loe: rohkem salastatud) avaliku teabe suunas.