Suur osa meie turvalisusega seotud infost on kaetud kas "asutusesiseseks kasutamiseks" templi või riigisaladuse templiga. Kui meie kuulajad ja lugejad saaks teada kõiki neid asju, mida teate teie, kas nende usk riigi julgeolekusse tugevneks või lööks kõikuma?

Kui võtta kõikidelt informatsioonidelt templid maha ja asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teave oleks kõigile kättesaadav... Pean viimase puhul ütlema, et palju sellest ongi kättesaadav. Omal ajal omas kohas nendest asjadest räägitakse. Võib-olla igat uitmõtet või ideed, mis ei ole küps, ei ole mõistlik kohe kõigiga jagada. Ja kui see on küps, siis üldiselt saab avalikkus sellest kõigest ka teada.

Mis puudutab riigisaladusega kaitstud asju, siis loomulikult on teatud tundlikku informatsiooni, mis on otsuste tegemisel oluline ja kättesaadav neile, kes neid otsuseid teevad. Julgen küll väita, et selle info omamine kindlasti ei too kaasa endaga turvatunde langust. Pigem kindlust, et asju tehakse õigesti, õiges järjekorras ja inimestel on turvaline.

Kas praegu see balanss on paigas? Kas kõik, mis peab olema avalik, on avalik ja kõik, mis peab olema kättesaadav vaid mõnele inimestele, on seal, kus peab?

Ma ise usun sellesse, et võimalikult palju informatsiooni, mis on jagatav, oleks tegelikult kättesaadav. Kindlasti on kohti, kus info ei vanane nii kiiresti – teatud meetodid või taktikad, mis on asutusesiseseks kasutamiseks, et kuidas täpselt seda suppi keedetakse.

Selle informatsiooni vastu tunnevad huvi ka need inimesed, kes midagi soovivad korraldada. Ja teatud meetodite ja taktikate kohta võiks olla asutusesisese kasutamise võimalused pikemad. See annaks tegelikult võimaluse hoopis riigisaladuse hulka vähendada.

Mulle tundub, et inimesed ise tahavad ka oma saladusi hoida. Et kuskil võiks olla see koht, kus rääkida salajuttu nii, et mitte keegi teada ei saa. Panna asju kirja, mida ainult endal ja enda valitud inimestel on võimalik lugeda. Kas teie tahate või vajate sellist kohta?

Inimesena?

Jah.

Ma arvan, et loomulikult inimesena me tahame jääda oma mõtetega, oma kirjatükkidega, oma sõnumitega täpselt sellele tasapinnale, kuhu nad mõeldud on. See on täiesti loomulik, inimlik ja nii need asjad olema ka peaksid. Ja siinkohal julgen ka väita, et suur osa inimesi õiguskaitseorganite huviorbiiti selle tegevusega kunagi ei satu.

Küll aga on meil ühiskonnas osa inimesi, kes neid vabadusi ära kasutades soovivad ju kurja teha. Ega siis kurjategija huvi on ju jääda võimalikult anonüümseks. Ja paratamatult nemad on ohuks kõigile teistele.

Küsimus on tasakaalus, kas me oleme valmis midagi selleks ära andma, et meie ühine turvatunne kõikuma ei lööks ja me igapäevaselt suudaks normaalselt toimida.

Teie isiklikult olete valmis ära andma?

Jah olen.

Umbes kolm aastat tagasi rääkisime me teiega siseministeeriumi ettepanekust, mis oleks pannud näiteks Skype'i, Whatsappi või Signali omanikele kohustuse anda uurimisorganitele ligipääs platvormil vahetatud sõnumite sisule. Seda kriminaalmenetluse käigus ja kohtu loal. Justiitsministeerium blokeeris selle mõtte toona ära ja ütles, et asja tuleb veel arutada. Kas siseministeerium on sellega edasi liikunud?

Neid rakendusi, mis omavahel sõnumeid vahetavad, on väga palju. Oma olemuselt ei tee need midagi teistsugust, kui keegi võtab lauatelefoni ja helistab sellega. Küsimus on pigem rakenduste võrdses kohtlemises. Ühed on justkui eelistatud seisundis. Tegelikult me peaksime neid kohtlema võrdselt.

Seda enam, et sisu küsimine käib väga rangete reeglite järgi. Kui igaüks võib meist anda enda õigused viieprotsendilise soodustuse eest mõnes kaubanduskeskuses ühe klikiga ära, siis siin on prokuratuuri järelevalve, kohtulik järelevalve ja muud järelevalved.

Aga tõepoolest niinimetatud kõnekaartide isikustamise eelnõu, mis on üks osa sellest lahendusest, on meil mõnda aega juba valmis olnud. Me tuunime seda praegu paremaks ja lähiajal saadame me selle kooskõlastusele. Ja küsimus ei ole, et me tahaksime kelleltki kõnekaarte ära võtta. Aga kõnekaardi külge tekiks nimi, kelle oma see on.

Kuidas see toimima võiks hakata? Kas inimene, kes ostab kõnekaardi, peab enne selle kasutamist ennast kuskil e-keskkonnas registreerima?

Lihtsustatud kujul täpselt nii. Kui ma kõnekaarti ostan, siis selleks, et teda kasutada, olen ma vastaval teenusepakkuja veebilehel ennast aktiveerinud ja siis on teada, et selle numbri taga on selline inimene. Euroopa Liidu kontekstis ei ole see midagi ainulaadset. Me oleme üks väheseid riike, kelle kõnekaardid on isikustamata.

Kuidas saavad seda tarvitada kolmandate riikide kodanikud, kes tulevad siia reisile ja kasutavad neid kõnekaarte, et odavamalt helistada?

Ka nemad peaksid ennast rakendusse kirja panema. Nüüd on küsimus, kuidas nemad ennast sinna saaks registreerida.

Aga just kolmandatest riikidest rääkides, et miks see kõnekaartide isikustamine oluline on, siis meil on suur osa petukõnedest... me anname ise töövahendi kätte, millega meie inimesi petma tullakse. Ja teise käega on riigile seatud ootus otsida üles need, kes meie inimesi vaeseks helistavad.

Kolm aastat tagasi toodi välja terve rida probleeme, miks seda pole hea teha. Ja toona võeti see mõte ka tagasi. Siseministeerium ütles siis, et nad praegu asjaga enam edasi ei tegele. Kuidas te toonaseid muresid maandate või nüüd on tekkinud lihtsalt momentum, kus seesama mõte võiks ikkagi läbi minna?

Loomulikult selleks, et sedalaadi muudatusi ühiskonnas ellu kutsuda, on vaja ka poliitilist tahet. Vabariigi valitsus oma tööplaaniga sellise ülesande seadnud on.

Signali ja Whatsappiga praegu edasiminekut ei ole?

Seal hetkel edasiminekut ei ole. Sinna tuleb kindlasti otsida tasakaalukaid lahendusi, kuidas võrdselt kohelda tavateenuse pakkujaid ja rakenduse pakkujaid. Aga selliselt, et me krüpteerimise põhimõtete vastu ei läheks. Selles mõttes, et rakendused oleks kaitstud. Pigem oleks vaja lahendusi rakendustes endas, et millistel tingimustel oleks meil võimalik vaadata.

Need rakendused töötavad ju nii, et sõnum krüpteeritakse minu telefonis ja kui mul on puhas telefon, siis keegi seda ei näe. Ning sõnum dekrüpteeritakse juba teises telefonis. Kuidas kujutab siseministeerium ette, et ilma krüptot lõhkumata, ilma rakendust ära lõhkumata jõuaks see teave uurimisorganiteni?

Edasi aitaks juba see, kui sideseansse logitaks ja see informatsioon oleks kättesaadav. See aitaks juba õige juhtlõnga juurest edasi otsida.

Et kui teaks sedagi, et omavahel räägiti?

Just.

Signal on selles mõttes vahva näide, et seda kasutavad nii narkodiilerid kui ka Eesti kaitsevägi. Kui luua õiguslik regulatsioon, mis sunnib Signali omanikku infot välja andma, ega meie kaitsevägi ka seda ju enam kasutada ei julgeks?

Ma ei näe põhjust, miks nad ei julgeks seda kasutada. Seal ei ole ühtegi loogilist põhjust.

Sest kui Eesti küsib ja Eestile antakse, siis tõenäoliselt küsivad ka kõik teised riigid.

Aga valdavas osas vähemalt Euroopa Liidu liikmesriikides käib informatsiooni küsimine teatud reglementide ja regulatsioonide järgi. Kui raske kuritegevuse või narkokuritegevuse vaatest pole vaja kaitseväkke sisse vaadata, siis ei ole ka põhjust neid andmeid küsida ja ei ole ka põhjust neid andmeid saada.

Te kirjutasite hiljuti arvamusloo pealkirjaga "Inimeste pidevat jälgimist ei hakka toimuma". Seal te lükkasite tagasi riigikogu liikme Toomas Uibo väited, otsekui sooviks siseministeeriumi ametnikud uurida, kes riigisisestel bussiliinidel reisivad. Tõesti, siseministeerium ei maininud kuskil dokumentides riigisisest bussiliiklust. Aga kust pärineb mõte, et riik võiks koguda infot, kes sõidab bussiga Tallinnast Riiga või laevaga Sockholmi?

Meil on Schengenis vaba liikumine. Me kõik naudime igapäevaselt seda hüve, et meil ei ole riigipiiridel piirikontrolli. Võiks mõelda, et see on üks vaba liikumise tagamise põhimõte, kus enamik inimesi ei satu kunagi kontrolliobjektiks. Aga paratamatult liiguvad ka kurjategijad, liiguvad need inimesed, kes soovivad teha halba Barcelonas, Berliinis ja ka Tallinnas.

Toome paralleeli lennureisijate andmetest, kus see teema tegelikult ei ole uus. Lennureisijate andmeid on juba mõnda aega raske kuritegevuse kontrollimiseks võimalik saada.

Aga minu dokumenti ju ei kontrollita, kui ma lendan Tallinnast Hollandisse. Kust te teada saate, et ma reisin?

Igaüks, kes lennukisse astub, ostab endale pileti ja peab ennast lennuettevõtja juures registreerima, check in'i tegema. Ja paljudes lennujaamades on jätkuvalt mingis etapis see kontroll, et kas isik, kes lennupileti ostis, vastab sellele.

Aga mitte igal pool.

Mitte igal pool. Aga lennuettevõtetel Euroopa Liidu direktiivi järgi on kohustus seda informatsiooni jagada liikmesriikidega. Küll on seal väga palju mööndusi, millal seda küsida tohib. Ja see puudutab raske organiseeritud kuritegevuse võtmes ainult neid inimesi, kes on mingis kuriteos kahtlustatavad. Või kui see informatsiooni kogumine näitab midagi sellist, et inimene võib ühe või teise teo toime panna. Kui keegi lihtsalt sõidab Barcelonasse ja tal halbu kavatsusi ei ole, siis nendele andmetele meil juurdepääsu pole.

Nii et teie võite küsida ainult seda, kas Mart sõitis Tallinnast Barcelonasse, te ei või küsida endale välja nimekirja ja sealt ise vaadata, kas Mart sõitis?

Tõepoolest, andmete kasutamine on võimalik ainult teatud juhtudel.

Ja seda võiks siis teie hinnangul kaaluda, et teha ka liikmesriikide vahelistel bussi- ja laevaliinidel?

See ettepanek, mis puudutab riigipiiri ületamist, ei ole tegelikult uus. Eesti tegi oma eesistumise ajal selle ettepaneku ja sellest on juba kuus aastat möödas.

Miks see ei lenda?

Euroopa Liidus on vaja neid asju arutada ja liikmesriikide vahel kindlasti konsensust leida. Aga tulles selle põhiküsimuse juurde tagasi, siis ega lennukiga lendamine ei ole midagi teistsugust kui laevaga reisimine.

Ja meil loodetavasti on lähiajal valmimas ka Rail Baltic, kus rongiga saab põhimõtteliselt Tallinnast Varssavisse. Ka seal tuleb see küsimus tegelikult vähemalt läbi arutada, et kas siin on õigustatud sama süsteemi sisseviimine kui lennureisijate puhul või tegelikult ei ole.

Aga pätid hakkavad siis ju autoga sõitma. See tõstab emissiooni.

Pätid kindlasti sõidavad ka täna autoga.

Aga miks ainult Tallinna-Riia liinist mõelda. Tegelikult oleks ju hea teada, kui keegi kurjade kavatsustega Põlvast Käinasse läheb.

Pigem on küsimus piiriülese infovahetuse kiiruses. Kui keegi sõidab Käinasse, siis ma arvan, et selle teadasaamine on siseriiklikult ka ilma täiendavate meetmeteta võimalik, kui see juhuslikult vajalik on.

Euroopa Parlament ütles hiljutisel hääletusel oma arvamuse, et õiguskaitseorganid ei tohiks reaalajas biomeetrilist kaugtuvastust kasutada. Mis olukordades võiks sedasama reaalajas biomeetrilist kaugtuvastust Eestis kasutada?

AI-d oleks tark kasutada siis, kui meil on mõni inimene näiteks tagaotsitav.

Seda tehakse maailmas üsna eri moel. Ka näiteks britid kasutavad sellist kaugtuvastust. Kirjeldage, kuidas see võiks meil praktikas töötada?

Potentsiaalselt selle süsteemi ülesehituses midagi keerulist ei ole. Kui näiteks keegi on tagaotsitav, siis kui patrull ta tänaval kinni peab, näeb ta ka oma infosüsteemis, et Veiko on tagaotsitav ja temaga on vaja midagi ette võtta.

Tegemist võib olla näiteks inimesega, kes on kellegi ära tapnud või on jooksus või ähvardab midagi sellelaadset teha. Arvestades kaameravõrgustiku suurust, kui see inimene kaameravõrgust biomeetriaga üles otsida, siis me selle ohu oleme võimelised kiiremini likvideerima ja selle võrra jääb tagajärg väiksemaks.

See ei tähenda seda, et kõiki kogu aeg massiliselt biomeetriaga kontrollitakse. Küsimus on selles, millistes gruppides ja millistes tingimustes me oleme valmis seda ühiskonnas tolereerima. Ja ma näen selles pigem kasu kui kahju ühiskonna turvatunde vaates.

Ma lihtsustan veel. Me näitame süsteemile ära, milline Veiko välja näeb ja siis see süsteem vaatab juba mingi piirkonna kaamerapildid päeva jooksul üle. Ja kui Veiko kõnnib linnaplatsil, jäätis käes, siis süsteem ütleb, et seal ta on.

Põhimõtteliselt kaamerasüsteemist, mis on riigis kasutuses, võiks Veiko üles küll leida.

Liikmesriigid oleks valmis sellega edasi minema, Euroopa Komisjon samuti, Euroopa Parlament erinevatel põhjustel mitte. Britid on seda teinud, prantslased tahavad teha Pariisi olümpiamängude ajaks. Kui me saaks regulatsiooni paika, siis kui kaua võib minna hetkeni, et Eestil niisugune võime oleks? Mis meie puhul ajaline perspektiiv on?

Mis puudutab Euroopas rääkimisi, siis need võivad võtta kauem, kui arvame.

Aga komisjon tahab aasta lõpuks lukku saada!

Järgmisel aastal on europarlament ja -komisjon vahetumas. Ehk seda võib olla keeruline saavutada, aga siseturvalisuse vaates oleks muidugi hea, kui see saavutus tuleks. Siis üldiselt lepitakse kokku, mis tähtaegade jooksul ollakse valmis seda rakendama ja tavapärased on sellised 2–3-aastased rakendustähtajad.

Kui õiguslikult peaks selline võimalus tekkima, siis loomulikult seisab meil endal ees väljakutse, kuidas me oma süsteemid oleme võimelised üles ehitama, et sedalaadi võimalust saaks kasutada. Ja ühiskonnale ka selgitama, mis asi see siis on, mida ta täpselt teeb ja mida ta täpselt ei tee.

Tehniliselt, kui palju see aega võib võtta? Kas 2030. aastaks saaksime valmis?

Ma usun, et varem.

Tegelikult on ju terve rida võimalusi, mida me ei kasuta. Näiteks prantslased võtsid hiljuti vastu seadusemuudatuse, mis lubab kriminaalmenetluses inimese varjatud jälgimiseks kasutada tema enda seadme kaameraid ja mikrofone. Olgu need telefonis, arvutis või auto armatuurlaual. See on ju tohutult odavam kui kuhugi pistikupessa mikrofone peita. Miks me seda ei tee?

Milliseid komponente kasutatakse varjatud tegevuse käigus, las need jäävad nende inimeste töömaale, kellel on õigus seda teha.

Mulle jäi siiralt nüüd mulje, et Eestis praegu ongi õigus teha nii, et keegi logib mu telefoni sisse ja vaatab, mis ma teen. Või seda ikkagi ei tohi teha?

Eestis ikkagi ilma vastavate lubadeta ei tohi midagi teha.

Aga vastava loaga? Kas see on üldse kuidagi reguleeritud?

Kui luba on nende asjade tegemiseks olemas, siis see, kuidas seda tehniliselt tehakse või ei tehta, jääb sinna, kes neid asju teevad.

Üsna hiljuti oli suur vaidlus, kui selgus, et kõik sõrmejäljed ja näopildid, mis me oleme politseile näiteks passi taotledes andnud, lähevad automaatse biomeetrilise isikutuvastuse süsteemi andmekogusse. Ja et neid võib kohtu loal kasutada kriminaalmenetluses.

Millal saabub see päev, kui me saame ABIS-t kriminaalmenetluses täies mahus kasutama hakata? Näiteks niimoodi, et paned sündmuspaigalt leitud sõrmejälje või videopildist saadud näokujutise süsteemi sisse, et teada saada, kellega tegu on. Ja siis süsteem käib kõik oma pildid läbi ja ütleb, et Urmasel on samasugune nägu või sõrm.

Biomeetria andmekogu on ennekõike mõeldud selleks, et meil oleks need andmed kõik ühes kohas olemas. Et need ei oleks riigis eri kohtades laiali. Ja oleks koht, kus need oleks hästi kaitstud ja modernsel kujul. ABIS selles funktsionaalsuses, milleni me oleme mõelnud jõuda, peaks saama selle aasta jooksul valmis.

Ehk kui praegu me suudame võrrelda üks ühele andmeid nii, et kas Urmasest äsja tehtud pilt ja ABIS-es olev pilt on sarnased, siis aasta lõpus võiks olla nii, et süsteem ütleb äsja tehtud pildi põhjal, et see on Urmas.

See on ikkagi põhjendatud juhtudel. Kui Urmas tõepoolest on millegagi hakkama saanud või ohver. Või midagi traagilist on Urmasega juhtunud ja me ei teagi, et tema nimi on Urmas. Siis tõepoolest saab hakata neid asju tegema.

Toon ka teise näite. Lähiajal on tulemas uued infosüsteemid nagu Entry/Exit või ETIAS [Euroopa reisiinfo ja -lubade süsteem - toim]. Entry/Exit hakkab lugema kõiki, kes Euroopa Liidu piire ületavad ja välja lähevad. Ka sealt võetud andmeid on ühel päeval võimalik kasutada sellisena, et kui Eestis on mingi tegu toime pandud ja me oma üks-ühele päringutega ei ole leidnud seda inimest üles, siis järgnevate võimalustena on meil võimalik sinna jõuda, et teada saada, et tegija oli hoopis kolmandast riigist.

Kui Euroopa Parlament arutas biomeetrilist reaalajas kaugtuvastust, kõlas läbivalt argument, et pelk teadmine, et jõustruktuurid taolist süsteemi kasutavad, võib tekitada inimestel pideva jälgimise tunde. Kuidas seda tunnet kaotada nii, et jõuametid oma asju ikkagi teha saaks?

Loomulikult tuleb inimestele selgitada, mis see on ja mida ta lubab teha. Lihtsalt tunde pealt, et mind kogu aeg jälgitakse ja vaadatakse... Enamikul riikidel sellist ressurssi ei ole ja pole ka põhjust. Miks ma peaksin oma ühiskonna liikmeid 24/7 jälgima? Sellele ei ole ju mingit põhjendust. Ja seda kindlasti Eestis ei tehta.

Teine küsimus on, milliste juhtumite puhul ma võiksin seda andmepaketti kasutada ja seda tuleb väga lihtsalt selgitada. Võtame sellesama raske tapmise toime pannud tagaotsitava. On kriitilise tähtsusega ta kiiresti üles leida, sest me ei tea, millised on ta järgmised sammud. Või terroristi liikumise, tema asukoha kiire väljaselgitamine, et hoida ära suurem kahju, on kindlasti valdkond, kus see on õigustatud.

Aga kui keegi lihtsalt tänaval jalutab, läheb tööle või poodi, siis teema jälgimiseks ei ole kindlasti sellise süsteemi kasutamine õigustatud.

Meil kauplustes on vargused suur probleem. Ma tean, et paar aastat tagasi üks kauplus või turvafirma pöördus majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi poole ja rääkis, et tahaks sarnast näotuvastust kasutada. Vargad on ju teada ja hästi mugav oleks, kui turvaruumis läheks tuli põlema, kui see inimene sisse astub. Kas võiks seda süsteemi kasutada, et inimesel ennetavalt silma peal hoida, nii et kuritegu üldse ei sünniks?

Kahtlemata see on huvitav küsimus kasutusalade kohta. Kui me oleme ühiskonnana valmis seda lubama, et kui tuntud varas sisse astub, siis lähevad tuled-viled põlema. Aga teisipidi võib ju küsida, et ta tuli poodi piima ostma, võib-olla pole ta midagi ka teinud.

Millises kohas see on põhjendatud ja kui palju peab tegema, et ma oleks pideva jälgimise all, ma arvan, et see on debati küsimus ühiskonnas. Et kui kaugele me sedalaadi vaatamisega peaksime minema.

Teeme hullu valitseja testi ka ära. Kui me oleme üles ehitanud kõikvõimalikud võimalused ja muutume täiesti demokraatlikult ühel hetkel Ungariks või Türgiks, kas te siis tahate, et meil oleks selline efektiivne jälgimist võimaldav süsteem?

See, mis puhkudel andmetele ligi saab, on Eestis hästi reguleeritud ja nii õiguskaitseasutuste, kohtute, prokuratuuri, andmekaitseinspektsiooni ja riigikogu poolt kontrollitud. Tegelikult need garantiimehhanismid on sisse loodud.

Et muutuda täisjälgitavaks ühiskonnaks, tuleb minna neid muutma. Ja et neid muuta, on vaja õiguslooja tahet. Ja kui me ühiskonnana nii kaugele oleme jõudnud, siis võib-olla see ei ole meie kõige suurem mure.

Kas teie saate aru, miks on ühiskonnas vastuseis, kui õiguskaitseorganid tahavad endale selliseid tööriistu juurde?

See on võib-olla teadmatus. Või on vähe selgitatud, milleks, milliste õiguste jaoks. Põhiõiguste kontekstist rääkides on riigi kohustus kõiki põhiõigusi võrdselt kohelda. Ja samavõrra tähtis kui andmekaitse, on kaitsta ka kannatanut või seda inimest, kellega on midagi juhtunud.

Mis kaalub mille üles? Väga raske on inimeste õigust elule, vabale eneseteostusele, vabale liikumisele tagada, kui sul ei ole võimalust või meetmeid nende põhiõiguste garanteerimiseks. See on küsimus sellest, kas me ühiskonnana anname midagi ära selleks, et saada suurem hüve tagasi.

Kas te usute, et selgitamine siin aitab?

Loomulikult, selgitada ka tuleb.

Aga kõik ei ole ju nõus. Ka Prantsusmaal on üsna suur vastuseis neile innovaatilistele lahendustele.

Siis võib ju ka oodata, mida me keegi ei taha tegelikult. Keegi meist ei taha, et halvad asjad juhtuksid. Ei ole parem perspektiiv oodata halbade asjade juhtumist ja siis lahendada. Üldiselt oleks tark ette lahendada.

Olukord siseturvalisuses ei ole ju oluliselt halvenenud võrreldes aegadega, kui kõiki neid võimalusi ei olnudki võimalik luua. Mõni ütleb, et üheksakümnendatel saime hakkama nii, et näotuvastust ei olnud ja kaameraid oli palju vähem. Et probleem, mida lahendama hakatakse, on muutunud väiksemaks, aga tööriistad tahavad muutuda üha tugevamaks.

Tööriistad muutuvad ajakohaselt. Kui võrrelda üheksakümnendaid, kus aasta jooksul pea viissada inimest tapeti avalikus ruumis...

Ja kust me tulime välja ilma uue aja moodsate tööriistadeta.

Ühiskonnad muutuvad ja kuritegevus ka ju muutub. Kui me tol ajal nägime tapmisi tänaval, siis täna pannakse kuritegusid toime virtuaalruumi vahendeid kasutades. Ei ole enam niimoodi, et kolm jõmmi saavad tänaval kokku, otsustavad kellegi ära klobida ja pakkuda katust või võtta talt raha ära.

Nüüd käib see hoopis teisi kanaleid kasutades ja vastavalt sellele peavad olema ka meetmed valitud. Meie väljakutse on olla alati seal, kus on kurjategijad ja ideaalis võiks neist olla alati mitu sammu ees.

Möödunud aasta lõpus küsis siseminister Lauri Läänemets kõigilt PPA peadirektori kandidaatidelt, kuidas nad kroonilise kaadripõuaga seotud probleeme lahendaks. Teie polnud algul isegi ametlik kandidaat, aga Läänemetsa sõnul oli teie nägemus kõige selgepiirilisem. Avage meile ka oma mõtteid.

Jah, selline kandideerimine tõesti aset leidis. Ja ma arvan, et PPA on saanud endale väga väärika peadirektori.

Ja teist saab tema asetäitja piirivalve alal.

Jah. Kahtlemata on personaliküsimus väljakutse omaette. Ühtepidi tulla toime palgasurvega ja inimestega, keda meil on vähem valida. Väljakutse on, kuidas suurendada väljaõppe mahtu ja sellele küsimusele tuleb aidata lisarahaga kaasa.

Tuleb mõelda, milliseid haridusmudeleid me pakume noortele, kes meile tulevad. Kas meil on võimalik neile pakkuda moodulite kaupa õpet nii, et nad on vahepeal tööl, aga jõuavad kutseharidusest kõrghariduseni. Ja ümbervaatamist vajab, kas meil oleks pakkuda neile inimestele, kes on varem midagi muud õppinud, uut väljakutset politsei- ja piirivalveametis.

Kõige selle juures tehakse siseministeeriumis ka analüüsi, kuidas tulla toime vähemate politseiametnikega. Sest tööealisi inimesi jääb paratamatult vähemaks.

Küsimus ei olegi vähendamises, sest meil kuhugi enam väheneda ei ole. Arvestades ülesandeid, mida meil lahendada tuleb, allapoole lihvimise ruum puudub.

Teenust ei saa kuskilt kokku tõmmata?

Kui võtta viimased kolm aastat kriiside lahendamise keskmes, siis nende ülesannetega oleme me suutnud toime tulla koos oma partnerite tööjõu ja abiga. See ilmestab, maha sealt midagi lihvida ei ole.

Aga kindlasti on teenuseid, mida me saame ringi disainida sellisena, et vabastada inimesed ühest töölõigust ja õpetada nad ümber sinna, kus on kõige kitsam käes. Neid kahtlemata on.

Tooge mõni näide!

Politseinikud konvoeerivad inimesi kohtumajadesse. Kui toimuvad kohtuistungid, viime me inimesed kinnipidamisasutusest sinna. Päev otsa me valvame, et nad seal püsiksid ja siis viime õigesse kohta tagasi.

Samas oleme me kõikidesse kohtumajadesse, kinnipidamiskeskustesse ja vangimajadesse ehitanud kogu videovõime. Kõikides asukohtades on võimalik läbi viia video teel õiglane kohtupidamine. See on kindlasti koht, kus me riigina tervikuna võiksime seda konvoeerimist ja sõitmist vähendada ning sealt vabanev ressurss on võimalik kasutada nendesse kohtadesse, kus meil kitsam käes on.

Teine näide on, et me liigume digitaalsete teenuste poole. Me võiks kiiremini liikuda, ühiskonnana rohkem valmis olla selleks, et ma oma relvaloa, ID-kaardi, passi oleks valmis veebikeskkonnast taotlema. Loomulikult on siin teatud vaenemaealised grupid, kelle puhul on vaja rohkem abi anda.

Mina oleks väga tänulik, kui ma saaks oma passi ja ID-kaardi kätte nii, et ma ei pea Tammsaare teele minema. See on lahti ainult siis, kui ma olen tööl.

Selle passi või ID-kaardi saab juba Eestis kätte Selverist. Taotlemise osa saab teha internetist. Lähiajal laieneme ka Soome selles küsimuses. Märgatav osa inimesi, kes Eesti dokumente vajavad, elavad Soomes. Olles hiljuti läbinud pojaga selle protseduuri, siis minul võttis taotlemine ja kättesaamine neli minutit.

Siis on ju probleem lahendatud. Või tegelikult veel ei ole, sest meil on kaks paralleelset süsteemi?

Nüüd ongi, et kuidas inimesed selle omaks võtavad. Loomulikult on meil siin ruumi. Aga ma usun, et lähiajal võiks selles küsimuses läbimurre tekkida. Ja see viib selleni, et neid teeninduskeskusi on võib-olla vähem vaja.

Siseministeerium on aastaid rääkinud, et politseiressurssi saaks tõsisematele asjadele suunata siis, kui kohalikud omavalitsused võtaks suurema rolli enda kanda. Valitsuse tegevusprogrammis on mõte anda omavalitsustele õigus purjus inimesi kainerisse vedada. Samal ajal räägivad poliitikud ikka, et jõukasutamise õigust nad omavalitsustele anda ei soovi. Kuidas on võimalik inimest kainerisse vedada, kui sa ei tohi teda sülle võtta?

Tõepoolest, miks me takistame omavalitsusi, kellel on tahe turvalisusesse panustada? Toon näite, et kui laste mänguväljaku juures inimesed ülemeelikult alkoholi tarvitavad ja korrakaitseametnik sellele reageerib, mis ta siis teha saab?

Ühtepidi me ise diskrediteerime korrakaitseametnikku, seda mundrit, seda ülesannet, mida talle on antud, sest ta ei saa seda lõpuni rakendada. Ja siis ta peab kutsuma politsei. Meie ettepaneku järgi ei anna me seda õigust väljaõppimata inimesele. Et kui on ülesanne, peaks olema ka vahendid selle täitmiseks.

Aga kuidas see purjus inimeste kantseldamine ära lahendatakse?

Lähiajal, sügisel läheme me uue eelnõu katsega välja. Oleme seda valitsusele esitamas ja loodetavasti ka riigikokku. Mis puudutab purjus inimeste kantseldamist, siis see vajab meetmeid. See vajab õigust isikuid kinni pidada ja meie näeme, et korrakaitseametnikel võiks see õigus olla. Selleks peaks läbima väljaõppe.

Kui anda ametnikule õigus inimest kinni pidada, ei saa teda jätta alasti tuule kätte. Talle peab andma ka õiguse kasutada erivahendeid.

Jah, erivahendid on asjakohased. Esiteks inimese enda kaitseks, kui nad on agressiivsed ja loomulikult ka ametniku kaitseks. Ja loomulikult ühiskonna kui terviku turvalisuse huvides.

Kui te selle eelnõuga sügisel välja tulete, kas te olete kokku ka lugenud, mitmes kord see on sarnase mõttega välja tulla?

See on kindlasti kolmas. Aga loodame, et kolmandaga õnnestub.

Miks see seni ei ole õnnestunud? Üks pool on juriidiline argument, et riigil peab olema jõumonopol. Kas teine pool on see, et mupoga astuti alguses vale jalaga voodist välja?

Jah, võib-olla see stardipositsioon ei olnud kõige õigem. Ja võib-olla need inimesed, kes korrakaitseametniku ellu kutsusid, nägid mingit teist perspektiivi sellele üksusele.

Aga täna nähes, mida korrakaitseametnikud oskavad teha, kuidas nad on välja õpetatud ja milliseid igapäeva mureküsimusi nad on võimelised lahendama, siis väga selgelt neist on inimestele ja ühiskonnale palju rohkem kasu kui seda negatiivset poolt. Ja seda negatiivset poolt on aastatega ikkagi oluliselt vähemaks jäänud.

See on vist selline ministeeriumiametniku valu musternäidis, kus ministeeriumis on enam-vähem konsensus olemas, kuhu võiks riik liikuda, aga mõte ei lähe ega lähe läbi. Kas see ängi ei tekita, et ühes või teises etapis tuleb sein ette ja peab uue valitsuseni puhkama?

Ega puhata saa. Tööd tuleb järjekindlalt edasi teha selle nimel. Naljaga pooleks võiks öelda, et võib-olla oleme mõtetes või arusaamades natuke ees. Ja siis tuleb selgitada, mis see on ja mida ta ei tee.

Minu enda kõige pikaajalisem muutuse küsimus puudutab tervishoiuteenuse korraldamist kinnipidamisasutuses. See, et tegelikult politseinikud ei ole arstid.  Et nii arestimajades kui ka vanglates on need inimesed, kes on meditsiiniküsimuses välja õppinud, kõige pädevamad seda teenust korraldama.

See on vist 15-aastane lugu, aga õnnestus. Jah, mõned muutused ühiskonnas võtavad aega, aga loodetavasti seda kindlamatele jalgadele nad jäävad.

Kas seda tunnet ei teki, et läheks järgmise või ülejärgmise karjäärihüppega sinna, kus on poliitikud ja hääletaks kõigi enda heade mõtete poolt?

Seda mõtet mul kindlasti täna ei ole. Minu järgmine väljakutse on ootamas ja pühendun täielikult sellele.

Muide, mis väljakutsed on politsei- ja piirivalveameti asetäitjal piirivalve alal? Ressurssi pannakse valdkonda viimastel aastatel ju päris palju. Kaitserajatisi kerkib idapiirile mühinal. Peaaegu keegi ei ütle enam, et sõjaväestatud piirivalve tuleb taastada. Mis probleeme te lahendama lähete?

Väljakutse on kindlasti, et täiusliku või täieliku idapiiri nimel ei ole eelarvevahendid veel sada protsenti olemas. Teeme erinevaid jõupingutusi, et kas Euroopa Liidu vahendite toel või riigieelarvest võimalikke puuduseid katta.

Kas nii, et tara jaoks on raha olemas, aga droonide, andurite ja nende taguste süsteemide jaoks veel täielikult mitte?

Andureid on meil ka. Aga kui piiri ehitama hakati, tehti teadlik valik, et seal, kus on kõige keerulisemad kohad, alustame varem ja nendes kohtades, kus vajadus ei ole nii akuutne ja raha lihtsalt ei jagu, tegeleme hilisemas järjekorras. Ja eks see hilisem järjekord jõuab nüüd järjest lähemale ja sinna on ka katet vaja.

Teine väljakutse on kriisideks valmisolek. Et meil oleks sisekaitse operatiivreservis neid mehi ja naisi, kes kriisiolukordades meid aitaks. Selle süsteemi käivitamine, ülesehitamine, väljaõpe ja varustus on kindlasti väga suur väljakutse. Siinkohal, kui kellelgi on tahe panustada, siis loomulikult võtta PPA-ga ühendust ja leiame sobiliku rolli.

Siis on tulemas uued infosüsteemid. Nende integreerimine meie igapäeva toimetamisse. Et kui Küproselt keegi tuleb üle piiri ja Eestisse jõuab, et siis saaksime me aru, et ta sealt tuli.

Kas me Koidula piiripunkti siis vajame või ei vaja?

Me oleme käivitanud analüüsi, et mõista, kui palju piiripunkte me lõuna regioonis või idapiiril tervikuna vajame. Arvestades seda, mis on keskkond, kus me täna paikneme ja selle keskkonna perspektiivi. Ja mahud on täna võrreldes 2019. aastaga umbes 70 protsenti kukkunud.

Te järjest loete argumente, miks me ei vaja seda Koidula piiripunkti.

Aga teistpidi on kindlasti inimesi, kes seda piiriületust vajavad. Võib-olla me vajame midagi sellist, et inimesed saaksid ise liikuda ABC-väravate näol. Et kui sa elad seal vahetus läheduses ja sul mingil põhjusel peab olema teisele poole asja, siis et sa saaks liikuda, on see kindlasti alternatiiv. Aga ma ei taha sündmustest ette rutata, sest me oleme need analüüsid käivitanud ja tahaks teha faktipõhiseid otsuseid.

Siseministeeriumi nõunik Mati Ombler koostas kevadel mõttepaberi, kus tõstis esile, et PPA peadirektori valimine pole piisavalt avalik ja läbipaistev. Ta märkis, et jõustruktuuride juhte peaks valima samamoodi riigikantselei juures tegutseva komisjoni toel, nagu teisi tippjuhte. Kõigi kolme jõuameti juhid valiti sel korral poliitilise valikuna. Kas nõustute Ombleri mõttega?

Küsimus on tegelikult laiem. Et miks me osa tippjuhte valime riigikantselei komisjonis ja miks me osa ei vali. Neid ametikohti, mille valikud on võimalik ilma sellise konkursita teha, on ju veel. Kuigi siseministeeriumi valitsemisalas on valikukomisjon saanud oma sõna sekka öelda.

Teil on väga isiklik kogemus olemas, kuidas te avastasite ennast poliitilise keeristormi silmas. Ümberringi kõik vaidlesid, kas te peaksite või ei peaks PPA peadirektoriks saama.

Sellega peab iga kandidaat iga kord arvestama. Loomulikult on vabariigi valitsusel siin sõnaõigus ja sellest tulenevalt on ka erakondadel oma sõnaõigus olemas. Küsimus on, millist mudelit eelistada.

Kindlasti järelkasvul põhinev mudel, kus uued juhid kasvavad asutuse seest, ei ole ka halb. Ja kui on valikukomisjon, kes annab oma hinnangu, selles ei ole ka midagi valesti. Ma ei ütleks, et ta täna nii läbipaistmatu on.

Nüansside üle võib ju vaielda, et kuidas nad lõpuks välja paistsid. Aga mulle tundub, et vähemalt siseministeeriumi valitsemisala juhtide valiku juures on olulised komponendid ühel või teisel kujul ikkagi läbitud.

Kas te viie aasta pärast proovite uuesti PPA peadirektori kohale kandideerida?

Viie aasta pärast saan öelda.