Väga lihtne on olla neutraalne, kui oled ümbritsetud NATO-st, ütles Ilves intervjuus Šveitsi ringhäälingu koosseisu kuuluvale uudisteväljaandele SWI swissinfo.ch. Ilves ei varjanud oma pettumust, et Šveitsi võimud säilitavad Ukraina suhtes neutraalsuspoliitika. Ta ütles, et ei saa aru, mis loogikast lähtub Šveitsi valitsus, kui keeldub tühistamast kolmandatele riikidele kehtivat keeldu reeksportida neile müüdud relvastust. "See on nagu tankitõrjerelva müümine, et seda kasutada kaunistusena," ütles ta.

Šveits on traditsiooniliselt võtnud ülemaailmsete konfliktide suhtes neutraalse positsiooni. Kuidas te suhtute Šveitsi võetud positsiooni Ukraina sõja suhtes ja milline on selle mõju diplomaatilistele jõupingutustele, kui üldse?

Mulle tundus üsna veider, kui [Šveitsi] president [Alain Berset] ütles: "Me ei saa eksportida relvi, et neid kasutataks sõjas." Miks te siis relvi üldse toodate? Kas te toodate muuseumieksponaate? Mis mõte sellel on? Pange siis oma relvatööstus kinni. Ta muutis Šveitsi lihtsalt naeruväärseks.

Tuumarelvi toodetakse ka, ehkki neid ei kasutata…

Tuumarelvad vananevad, nagu ka neis olev tehnoloogia.

Nii et te arvate siis, et Šveits võiks ikkagi anda oma panuse Ukraina sõja lõpetamisse?

Esiteks, olgem ausad – on väga lihtne olla neutraalne, kui oled NATO-st ümbritsetud. Ja teiseks, ma ei usu, et Šveitsi valitsus pälvib palju mõistmist sellistelt riikidelt, mida on rünnatud, nagu minu oma. Eesti oli neutraalne riik ja aastatel 1939–1940 tungisid siia esmalt venelased, seejärel natsid ja siis veel kord venelased. Neutraalsus on hea asi, mida omada, kui sind ümbritseb NATO. Aga see ei tööta.

Kuidas te endise Eesti presidendina hindate Venemaa presidendi Vladimir Putini juhtimisstiili ja selle mõju Venemaa välispoliitikale?

Ta on suutnud Venemaal põhimõtteliselt hävitada viimasedki demokraatia jäänused ja kõrvaldanud igasuguse opositsiooni kas vangistamiste või tapmistega. Nii et selline on tema mõju. Meil on tegemist peaaegu totalitaarse diktatuuriga.

Kuidas on teie arvates Venemaa-vastased rahvusvahelised sanktsioonid mõjutanud Venemaa käitumist seoses Ukrainaga? Kas sanktsioonid võivad agressiooni peatada?

Tehniliselt kindlasti. Miks nad [Vene sõdurid Ukrainas] peavad importima [tagasi koju] tohutul hulgal külmikuid ja pesumasinaid? Põhjus on selles, et nad ei saa kiipe, mida oma rakettide juhtimissüsteemidesse panna. Nii et selles mõttes jah, tehnoloogilised sanktsioonid tunduvad seal olevat mõju avaldanud. Ja tundub, et Venemaa teeb väga palju tööd, et naftasanktsioonidest mööda hiilida. Sanktsioonide mõju avaldumiseks kulub veidi aega. Samal ajal käib Türgi, Kasahstani ja Armeenia kaudu laiaulatuslik sanktsioonidest möödahiilimine. See on alati probleem. Euroopa Liit, USA, Kanada, Jaapan, Lõuna-Korea ja nii edasi võivad omavahel kokkuleppe sõlmida, kuid sellised riigid nagu Türgi, Armeenia, Kasahstan püüavad sellest kasu saada.

Milline saab üldse olla rahvusvahelise üldsuse roll Ukraina konflikti lahendamisel, arvestades jätkuvaid pingeid Venemaa ja lääne vahel?

Ainus, mida [Vladimir] Putin austab, on jõud ja võim. Mida me tõesti peame tegema, on lõpetada otsustamatus. Oleme käinud pika tee alates eelmise aasta veebruarist, mil Saksamaa andis [Ukrainale] 5000 kiivrit. Kuid on täiesti selge, et ilma tõsise sõjalise toetuseta ei saa ukrainlased võita. Me oleksime näinud Kiievis suurt hävitustööd, kui ukrainlastel poleks olnud Patrioti õhutõrjet, mis nende pihta suunatud rakette alla tulistas. Vajame läänelt kindlat toetust.

Aga siin on lääs jällegi mänginud eneseheidutuse kaarti. Putin ähvardab tuumarelva kasutamisega ja siis kõik ütlevad: "Oh ei, me ei saa lasta ukrainlastel hankida rohkem varustust." Siis aga jõuab läänele aeglaselt kohale, et kui anname neile tanki- ja õhutõrjerakette, siis ei alga sellest Kolmas maailmasõda. Ja mis veelgi olulisem, lääs ei mõista piisavalt, et kui me Ukrainat ei aita, võime viimase 80 aasta rahvusvahelise õiguse kõrvale heita, sest Putin ütleb põhimõtteliselt tsiviliseeritud maailmale: "Ma võin teise riiki tungida ja sellel pole mingeid tagajärgi."

Võttes arvesse teie kogemusi rahvusvahelises diplomaatias, siis mis oleks teie arvates kõige tõhusam viis olukorra viivitamatuks leevendamiseks?

Ma arvan, et praegu pole mõtet deeskaleerida. Sest see tähendaks, et me lubame Venemaal hoida ja tugevdada selle territooriumi kaitset, mille ta on ebaseaduslikult okupeerinud. Ma ütleksin, et meil on praegu vaja vastupidist – väga tugevat tõuget okupeeritud Ukraina alade vabastamiseks, eriti kuna teame, et kõikjal, kus nad okupeerivad territooriumi, panevad nad toime kõige kohutavamaid sõjakuritegusid. Nii et kui ma kuulen inimesi ütlemas: "Me peaksime deeskaleerima ja sõlmima relvarahu", tähendab see põhimõtteliselt: "Venemaa, jätka – vägista, tapa, piina". Nii et deeskaleerimine on midagi, mida saad öelda, kui istud vannis ja võtad rosé'd. Kuid meie räägime piinamise ja vägistamise ohvritest.

Enamik Nõukogude okupatsiooni all kannatanud riike, nagu ka Eesti ja teised Balti riigid, on jäänud Venemaa agressiooni vastu ühtseks. Kas teie arvates peaksid teised Euroopa riigid nende eeskuju järgima?

See, mida me Euroopas näeme, on jagunemine riikide vahel, kes on kogenud Nõukogude okupatsiooni, ja nende riikide vahel, kes pole seda kogenud. Siin riigis on igaühel sugulane või vanavanem, keegi, kes on kannatanud Nõukogude Vene võimu all. Eesti peaministrit [Kaja Kallast] kutsutakse pistrikuks. Aga tema ema oli kuuekuune, kui ta [1940. aastal] loomavagunis Siberisse küüditati ja oli Siberis kuni seitsmeaastaseks saamiseni ning alles siis sai Eestisse tagasi tulla. Nii et meil on kogemusi ja selline patroneeriv suhtumine inimeste poolt, kes pole seda kunagi läbi elanud, öeldes meile, et meie ei tea, kuidas Venemaaga hakkama saada, on ebameeldiv. See on vastik.

Tahate öelda, et see juhtub seepärast, et kui mõned poliitikud räägivad sõjast, räägivad nad ainult üldistavalt ega suuda näha nende arvude taga olevaid reaalsete inimeste tragöödiaid?

Ma pean silmas eriti läänlaste, Euroopa poliitikute suutmatust aru saada, mis toimub, ja idapoolsete rahvaste kogemuste ignoreerimist. See on mind häirinud sellest ajast peale, kui lugesin ajakirjast The Times Literary Supplement arvustust Aleksandr Solženitsõni "Gulagi arhipelaagile". Arvustuse autor ütles: "Solženitsõn ei tea, millest ta räägib." See on inimeste veider võimetus juhtunut näha. Lääne poliitikud võivad teile aastaid lugeda loenguid, kuidas nad teavad, kuidas venelastega läbi saada, kuigi neil pole venelastega mingeid kogemusi.

Mõned väidavad, et Venemaa-vastased karmimad sanktsioonid võivad avaldada negatiivset majanduslikku mõju riikidele, mis neid kehtestavad. Miks arvate, et rangematest sanktsioonidest saadav pikaajaline kasu kaalub üles lühiajalised majanduslikud väljakutsed?

Me oleme sõjas. Me kõik toome sõjas ohvreid. Maksame kõrgemaid energiakulusid, sest me ei kasuta Venemaa naftat ja gaasi. See mõjutab kõiki. Siinsete inimeste lühiajalistel probleemidel lihtsalt ei ole tähtsust, kui rääkida praegu Ukrainas toimepandud sõjakuritegudest.

Kas peaks olema konkreetsemaid sätteid või kaalutlusi tagamaks, et Vene rahva heaolu, eriti seoses juurdepääsuga olulisele humanitaarabile ja -teenustele, ei kahjustataks?

Need erandid on juba olemas. See ei ole probleem. Nagu te teate, ei ole humanitaarabi andmisel mingeid piiranguid. Ja see on alati olnud, isegi Iraani sanktsioonide ajal.

Mida arvate mõttest, et neid Venemaa kodanikke, kes sõjaga otseselt seotud ei ole, ei peaks selle majanduslikud ja sotsiaalsed tagajärjed tabama?

Ma arvan, et ka Ukrainas elavad ukrainlased ei peaks kannatama Venemaa sõjakuritegude tõttu. Mind ei huvita inimesed, kellele sanktsioonid võivad ebamugavust tekitada, kui Ukrainas on käimas sõjakuriteod. Ja ma ei näe neid inimesi ka protestimas. Nii et minge protestima, võib-olla see muudab mu meelt.

Mõned neist meeleavaldajatest on nüüd Venemaal 25 aastaks vangi mõistetud...

Jah, mõned inimesed on vangis, aga Levada keskuse uuring paistab näitavat, et toetus sõjale on [Venemaal] kasvanud. Endiselt on [Vladimir Putini pressiesindaja Dmitri] Peskovi tütar praktikal Euroopa Parlamendis, Venemaa on riik, mis ähvardab Londonit tuumalöökidega või selle asekaitseministri abikaasa käib Pariisis poetuuril, ostes kümnete tuhandete eurode eest asju, sest ta on sinna riiki sisse lastud. Selliseid asju ei tohiks juhtuda.

Mõned inimesed usuvad, et sanktsioonid ei ole Šveitsis Vene oligarhe ega nende varasid kohalikes pankades kahjustanud. Mis on teie seisukoht?

Ma tõesti ei tea midagi Šveitsi pankade Venemaaga äri ajamisest. Aga ma tean, et Raiffeiseni pank Austrias annab laenu Vene sõjaväelastele. Mina kehtestaksin Venemaad abistavatele pankadele sanktsioonid.