President Alar Karise sõnul on ÜRO üritanud luua maailma, mis põhineb vabadusel, õiglusel ja reeglitel, kuid see on praegu ohus. President mainis peaassamblee ees inimõiguste nigelat olukorda erinevates riikides ja jagas Eestisse jõudnud Ukraina sõjapõgeniku lugu.

"Venemaa poliitiline ja sõjaline juhtkond peaks kandma individuaalset kriminaalset vastutust Ukraina sõja plaanimise, alustamise ja pidamise eest. See on rahuvastane kuritegu," ütles Karis.

Karis rõhutas, et Venemaa on korduvalt rikkunud ÜRO põhikirja ja kasutab julgeolekunõukogu, et musta valgeks rääkida. Seetõttu tuleks pikalt räägitud maailmaorganisatsiooni reformiga edasi liikuda. Presidendi arvates võiks näiteks uuendada julgeolekunõukogu koosseisu ja piirata nende riikide vetoõigust, kes on toime pannud sõja- ja inimsusevastaseid kuritegusid.

"Julgeolekunõukogu on praegu halvatud. See mõjub negatiivselt kogu maailmale. Olgu selleks siis suutmatus konflikte lahendada või pakkuda abi seoses rände ja toidukindlusega."

President lisas, et ÜRO liikmed on inimeste, riikide ja ühiskondadena küll erinevad, kuid otsida tuleks ühiseid jooni.

"Meie väljakutsed on põhimõtteliselt samad: kindlustada püsiv rahu ja julgeolek, kaotada vaesus, tegeleda kliimamuutusega ja leida jätkusuutlik kasutus uuele tehnoloogiale," sõnas Eesti president.

Karise sõnul suudavad tänapäeva väljakutsetega silmitsi seista vaid riigid, kes teevad koostööd ja on valmis kompromissiks.

President Alar Karise kõne ÜRO Peaassamblee 78. istungjärgul

Alustuseks avaldan sügavat kaastunnet maavärinas lähedasi kaotanud Maroko rahvale ja katastroofiliste üleujutuste tõttu kannatavale Liibüa rahvale.

Maailm muutub pidevalt. Inimeste, riikide ja ühiskondadena, samuti inimkonna ning üleilmse vennas- ja sõsarkonnana elame ikka ja jälle läbi raskeid aegu ja ülevaid hetki. Sel ajalooteel oleme õppinud, et need hetked ja olukorrad ei kordu kunagi täielikult. Need riimuvad. Edasimineku pant on võime minevikust õppida ning tajuda ajaloost tuttavate nähtuste rütmi ja kulgu. See annab lootust, et tulevikuriimid tulevad helgemad. Et need ei korda juba tehtud vigu.

Oleme inimeste, riikide ja ühiskondadena igaüks eri nägu. Ometi olen ma kindel, et mõned asjad on universaalsed. Näiteks soov, et homne tuleks parem kui eilne. Või siiras rõõm heateost. Lootus, kui keegi ulatab meile kibedas hädas abistava käe ja lubab, et kõik saab korda. Meil kõigil on õigus elada väärikalt. Me kõik oleme võrdsed. Selle põhimõtte tunnustamine ja omaksvõtmine on vabaduse, õigluse ja rahu alus terves maailmas, nagu on kirjas inimõiguste ülddeklaratsioonis.

Need on asjad, mis meid kõiki ühendavad. Just nendele väärtustele tuleb rajada tulevik.

Ka meie proovikivid on suuresti samad: kestliku rahu ja julgeoleku tagamine, võitlus vaesuse vastu, kliimamuutuste lahendamine, uutele tehnoloogialahendustele parima ja jätkusuutlikuma kasutuse leidmine. Meie aja suurimatele probleemidele suudavad vastu astuda üksnes need riigid, kes tegutsevad üheskoos, kellel on ühine visioon, kes tahavad üksteise erinevusi mõista ja on valmis tegema kompromisse.

Teadupärast seisame praegu silmitsi mitme omavahel seotud kriisiga, mis on nullimas kestliku arengu vallas aastate jooksul tehtud edusamme. See mõjub rusuvalt. Kuna mul oli au esineda esmaspäeval kestliku arengu eesmärkide tippkohtumisel, tahan keskenduda teistele, ent samavõrd olulistele teemadele.

Me oleme minevikus tehtud vigadest õppinud. Me oleme kogenud õudusi ja ränkraskeid kannatusi. Me ei taha leida end olukorrast, mis riimub ajaloost tuttava vägivalla ja julmusega. Inimkond ei vääri sõda, surma, agressiooni ega rõhumist. See on ka põhjus, miks suveräänsed riigid otsustasid 78 aastat tagasi asutada Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni.

Ühinenud Rahvaste Organisatsioon tõesti ühendab rahvaid. Me oleme püüdnud ehitada maailma, kus hädasolijaid märgatakse ja aidatakse. Me oleme õppinud kuulama ning aktsepteerima erinevaid arvamusi. Oleme kujundanud vabadusel, õiglusel ja reeglitel põhineva maailma.

Aga see maailm on ohus. Paraku oleme tunnistajaks katsetele neid reegleid väänata. Või neid sootuks ignoreerida ja unustada.

Oleme näinud Lääne-Tigrays tigrinjade vastu suunatud etnilist puhastust, mille tulemusena on paljud kaotanud elu, kannatanud seksuaalvägivalla all, neid on massiliselt kinni peetud ja tuhandeid inimesi on sunniviisiliselt ümber asustatud. Me oleme kuulnud painavaid lugusid jeziidi tüdrukute orjastamisest ja mõrvamisest. Sajad tuhanded on hukkunud Jeemeni sõjas. Laastavat humanitaarkriisi saadab nälg ja haiguste kontrollimatu levik. Maailmas esineb arvukalt inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumisi. Afganistanis jäetakse tüdrukud ilma õigusest haridusele.

Kas teie sooviksite seda saatust oma tütrele? Iraani elanikkond on aastakümneid pidanud taluma rangeid piiranguid oma põhiõigustele. ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo teatas eelmisel aastal, et Xinjiangi piirkonnas rikutakse raskelt moslemivähemuste inimõigusi. Samuti kehtivad Korea Rahvademokraatlikus Vabariigis massilised piirangud inimeste põhiõigustele.

See ei ole pelk statistika. Tegemist pole väljavõtetega aruannetest, vaid need on vägagi reaalsed tragöödiad, mis leiavad aset meie kaaskodanikega, inimestega nagu meie siin saalis.

Võtame näiteks Kiievis kaupluses töötanud Anna. Ta mäletab sõja algusest pidevat ruttu jõuda erinevatesse varjumiskohtadesse. Koolidesse, kirikutesse, lähedalasuvatesse hoonetesse. Pommid langesid vahetpidamata ja oli vaid lootus, et plahvatused kord lõpevad. Varjendid olid pilgeni täis väikelapsi, eakaid mehi ja naisi, kasse ja koeri. Kõik olid närvilised ning kauplused jäid tühjaks. Anna otsustas leekidesse mattunud kodulinnast Kiievist koos tütre ja kassiga lahkuda.

Nagu tuhanded teised põgenikud võttis Anna ette raske teekonna ning jõudis Eestisse. Ta on iseäranis kiindunud Eesti päikeseloojangutesse ja imestab endiselt, kui vaikne seal on. Mõnikord, kui müristab, palvetab ta endamisi, et see oleks ikka tõesti ainult müristamine.

Venemaa eskaleeris agressiooni Ukraina vastu täiemahuliseks sõjaks juba rohkem kui poolteist aastat tagasi. ÜRO Julgeolekunõukogu alaline liige Venemaa Föderatsioon hävitab praegu, selle kõne ajal, häbematult haiglaid, lasteaedu, teraviljaladusid ja koole.

Me peame selgelt välja ütlema, et Venemaa ründas fabritseeritud ettekäände alusel teist suveräänset riiki. Tegelikkuses on Ukraina vastu suunatud agressiooni põhjuseks Venemaa neoimperiaalsed ja uuskolonialistlikud ambitsioonid. Venemaa tahab Ukraina hävitada, okupeerida ja ammendada selle ressursid, et õhutada ideoloogiat Venemaa vägevusest. Kuidas saab teise rahva koloniseerimises olla midagi vägevat?

Selle sõja tulemusest sõltub suuresti, millises maailmas me tulevikus oma lastega elame. Kas peale jääb kurjategijate ja hävitajate jõhker vägivald? Või ootab meid õiglane maailm, kus järgitakse seadust, korda ja üldtunnustatud reegleid? Mida on meil Venemaa agressioonist õppida? Kuidas näidata järeltulevatele põlvkondadele, et agressioon on jõhker viis oma riiklike eesmärkide elluviimiseks?

Venemaa poliitiline ja sõjaline juhtkond peab individuaalselt kriminaalkorras vastutama Ukraina vastu suunatud agressioonisõja kavandamise, algatamise ja pidamise eest. See on kuritegu rahu vastu, see on agressioonikuritegu, see on liidritekuritegu. Venemaa kuritarvitab oma kohta julgeolekunõukogus ja püüab kogu maailma ees musta valgeks rääkida, kui see ometi nii ei ole. Vale jääb alati valeks, ükskõik kui magusalt see ka ei kõla. ÜRO Peaassamblee hääletused on tõestanud, et aina vähem riike usub Venemaa valesid.

ÜRO põhikirja kohaselt on ÜRO eesmärk vältida ja kõrvaldada rahu ähvardavaid ohte ning suruda maha agressiooniakte. Venemaa on järjepidevalt seda põhiprintsiipi rikkunud. Venemaa liikmesus julgeolekunõukogus ei õigusta tema tegevust. Kuritegu jääb kuriteoks. Seetõttu tuleks luua eraldi tribunal ja kui seda teha Peaassamblee ettepanekul, oleks sel ka soovitud rahvusvaheline legitiimsus.

Kui me lubame karistamatusel võidutseda, siis seame sellega kahtluse alla omaenda voorused, väärtused ja moraalinormid. See ohustab kogu rahvusvahelise kohtumõistmise ja arbitraaži kontseptsiooni ning õõnestab tugevalt rahvusvahelist õigust. Just seetõttu on rahvusvaheline reaktsioon ja vastus Venemaa kuritegudele määrava tähtsusega meie kõigi jaoks.

Oleme jõudnud olukorda, kus meie kohus on kasutada meie käsutuses olevaid vahendeid, et kaitsta ÜRO põhikirjal põhinevat rahvusvahelist õigust.

Me peame ÜRO Julgeolekunõukogu reformima! Aeg selleks on küps, sest maailm on liigestest lahti. See aeg on käes, sest reformivajadus on muutunud teravamaks kui kunagi varem.

Julgeolekunõukogu ei suuda tegutseda ega teha otsuseid, et reageerida suurimale teise maailmasõja järgsele konfliktile otse Euroopa südames. Me oleme tupikus ja see on vastuolus ÜRO põhikirjaga.

Julgeolekunõukogu mõte on tagada rahvusvaheline rahu ja julgeolek. Aga tegutsemise asemel on nõukogu halvatud ja see on toonud kaasa arvukalt negatiivseid tagajärgi üle kogu maailma, olgu selleks siis suutmatus pakkuda lahendusi konfliktidele, rändele või toiduga kindlustatusele. See ohtlik suundumus ei alanud Venemaa agressiooniga Ukraina vastu, küll aga on see selle tõttu kinnistunud.

Maailm vajab julgeolekunõukogu, mis on oma ülesannete kõrgusel ja suudab täita asutajaliikmete ootusi. Veel tähtsam on aga pakkuda lootust paremale tulevikule neile, kes kannatavad hirmu, rõhumise ja vägivalla all. Agressiooni ja konfliktide eest vastutajad tuleb tuua kohtu ette. Ka need, kellel on julgeolekunõukogus vetoõigus.

Selleks, et julgeolekunõukogu oleks võimeline täitma ÜRO põhikirjas sätestatud ülesandeid, ei jää muud üle, kui nõukogu struktuur ja töömeetodid ümber kujundada. Jah, see on võimalik! Meie ülesanne on koondada julgeolekunõukogu reformi taotlevad hääled.

See saab olema kindlasti raske. Meie seisukohad lahknevad. Nõukogu reformimisest on räägitud juba aastakümneid. Aga selle asemel, et kurta reformi teostamatuse üle, peaksime selleks hoopis rohkem vaeva nägema! Me võlgneme selle nälgivatele, vigastatud, traumeeritud ja kodututele poistele ja tüdrukutele Arakanis (Myanmar), Tigrays, Süürias, Jeemenis, Ukrainas. Kelle lapsed on järgmised?

Me peame kokku hoidma ja kaitsma ÜRO põhikirjale tuginevat rahvusvahelist õigust.

Kui me ei jõua kõikides reformi põhimõtetes üksmeelele, siis keskendugem ühisosale, et astuda juba nüüd väikseid samme paremuse poole. Igaüks meist peab olema natukene paindlik.

Nii julgeolekunõukogu koosseis kui ka selle töömeetodid tuleb põhjalikult läbi vaadata. On aeg heita kõrvale üldtuntud ja hästi dokumenteeritud regionaalsete gruppide seisukohad. Peame ühtse maailmakogukonnana uuesti alustama. Pöörakem ette puhas leht ja näidakem üksmeelselt, et mis liig, see liig. Kõrgema eesmärgi nimel on igati mõistlik vanadest seisukohtadest sammu võrra taganeda, et astuda kolm sammu edasi. Ärgem unustagem, mis on kaalul.

Keskne küsimus on muidugi vetoõiguse kasutamine. Riigil ei tohiks olla vetoõigust, kui tekib kahtlus, et vetoõigust kasutav riik võib ise olla tegutsenud rahvusvahelise õiguse vastu. Eesti toetab vastutuse, järjekindluse ja läbipaistvuse töörühma ettepanekut piirata vetoõiguse kasutamist sõjakuritegude, inimsusevastaste kuritegude ja agressioonikuritegude puhul.

ÜRO põhikirja V peatükis on sätestatud, et tülis osalev pool peab julgeolekunõukogus hääletamisest loobuma. Kutsume nõukogu üles seda klauslit alati rakendama, nagu seda tehti ÜRO alguskümnenditel. Me ei tohi leppida olukorraga, kus agressor kasutab vetoõigust ja julgeolekunõukogu ei ole võimeline tegutsema. Tegelikult on ju selge, mida tuleb teha, et julgeolekunõukogu liikmed ei saaks oma vetoõigust kuritarvitada. Asume siis viimaks tegutsema!

Mis aga puutub julgeolekunõukogu tulevasse koosseisu, siis peaks liikmesus alati olema õiglaselt jaotatud maailmajagude ja piirkondade vahel. Väikesed, keskmised ja suured riigid peaksid kõik saama kaasa rääkida. Ainult nii tagame tasakaalus nõukogu, mis suudab lahendada maailmas esile kerkivaid probleeme.

Samuti peaks julgeolekunõukogu olema läbipaistvam ja avatum. See muudaks nõukogu oluliselt tõhusamaks. Tugevneks veendumus, et julgeolekunõukogu on võimeline hoidma rahvusvahelist rahu ja julgeolekut. Rahvusvahelisel kogukonnal on õigus teada, mida nõukogus arutati. Me peame avalikult välja ütlema, kui mõni liikmesriik otsustab ilmselget lahendust arusaamatult blokeerida, suurendades nii inimeste kannatusi.

Olukorras, kus julgeolekunõukogu tegevus ei vasta ootustele, saame vähemalt rõõmustada selle üle, et peaassamblee on saanud selle võrra rohkem tähelepanu ning mõju rahu- ja julgeolekuküsimuste käsitlemisel. Oleme seda näinud näiteks Ukraina resolutsioonide vastuvõtmise või vetoõigust puudutava algatuse rakendamisel. Peaassamblee peaks kollektiivselt olema võimeline seljatama julgeolekunõukogu vetoõiguse, kui olukord seda nõuab.

Arusaam sõjast ja rahust hakkas teisenema juba 19. sajandil. Sõda käsitleti järjest enam arutuse või meelesegadusena. Sai üha selgemaks, et tegelikult ei ole sõjas ühtegi võitjat ega kasusaajat. Riigid hakkasid taipama, et rahu teenib nende huve märksa paremini kui sõda. Rahu tõi kaasa heaolu.

Pärast maailmasõdu otsustas rahvusvaheline üldsus, et see ei tohi enam kunagi korduda. Ühinenud Rahvaste Organisatsioon loodi just sel eesmärgil. Seega peame endalt küsima, kas meil on vaja järjekordset üleilmset hävingut, et luua uus, parem maailmakord, mis on oma ülesannete kõrgusel. Või oleme küllalt targad ning valmis lähtuma konfliktide lahendamisel rahvusvahelisest õigusest, et tagada rahu ja julgeolek? Kas meid ootab ees pimedus või hiilgeaeg?

See sõltub täielikult meist endist. Tulevik on meie kätes. Meie vastutame tuleviku eest.

Siin ja nüüd saame aga alustada julgeolekunõukogu korrastamisest!