Väga palju on hakatud rääkima sellest, et Venemaa sõda Ukrainas võib kesta veel väga pikalt. Et ei ole lootust, et lõpeks sel aastal ja nüüd ilmselt ei ole ka lootust, et järgmisel aastal. On pakutud, et võib isegi kesta 10 aastat. Soome president Sauli Niinistö andis Ameerika ajakirjandusele intervjuu, kus hoiatas ka selle eest, et ega tuumaoht ole ka kuhugi kadunud. Mis sinu hinnang on, kui pikalt see sõda venida võiks?

Sõda tavaliselt kestab nii kaua, kui on mõlemal poolel motiiv võidelda ja võitlust jätkata. Seda ei saa ette planeerida. Selle aasta raames oli lootus, et kui Ukraina suudab korrata sellist pealetungi nagu eelmise aasta sügisel, et siis võib tekkida olukord, kus Vene armee kaotab võitlusvõime väga suures osas. Ja seda nüüd juhtunud ei ole. Aga juhtunud on siiski väga palju. Jah, Ukraina ilmselt ei suuda selle aasta sees vabastada märkimisväärset osa okupeeritud aladest, aga mis on juhtunud Vene armeega – nad läksid vallutama Kiievit ja võtma kontrolli alla kogu Ukrainat, aga nüüd on nad läinud üle täielikule kaitsetaktikale või -strateegiale isegi. Ja initsiatiiv on täielikult ukrainlaste käes.

Ja see on väga suur ja põhimõtteline muutus. Vaatame kasvõi seda, kuidas Venemaa president üritab oma sõnavõttude ja ja tegevustega seda initsiatiivi tagasi saada. Aga Venemaa on küll mitte täielikus poliitilises isolatsioonis, aga suhteliselt suures poliitilises isolatsioonis. Venemaa president ei julge riigist lahkuda ja see on väga suur kvalitatiivne muutus, mis on toimunud. Nii et olukord ei ole lootusetu Ukraina vaatest.

Aga küsimus on selles, et kui Venemaal jätkub poliitilist tahet võitlusega jätkata ja mitte tunnistada kaotust, siis teda sundida rahule on kindlasti keeruline.

Ma juba ammu ei taha rääkida ÜRO-st, sest ÜRO on Ukraina sõja kontekstis muutunud täiesti mõttetuks organisatsiooniks. Aga me peame ÜRO-st rääkima sellepärast, et sel nädalal algas ÜRO peaassamblee istungjärk, kus kõik riigid tulevad kokku ja arutavad maailma sõlmküsimusi. Ja sõda Ukrainas on kahtlemata üks nende seas. Ja selle peaassamblee raames kohtuvad ju ka USA president ja Ukraina president. Kas ÜRO peaassambleelt on oodata mingit tummisemat sõnumit sõja kohta või läheb kõik nii, nagu on lappama läinud kõik need eelmised kuud ja juba varsti kaks aastat?

ÜRO-s toimuv on pealtnäha väga vastuoluline, aga siiski on seal just suures saalis toimunud kaks olulist hääletust. Ja kuigi julgeolekunõukogu on olnud impotentne tänu vetoõigusele, mis on antud kõikidele alalistele liikmetele, siis tõepoolest, julgeolekunõukogu mehhanismi kaudu ei ole suudetud ühtegi konflikti reguleerida. Ja selles mõttes ta tundub tõesti nagu kasutu organisatsioon.

Aga nüüd on Ukraina jaoks peaassambleel toimunud kaks korda hääletus küsimuses, kuidas defineerida sõda Ukraina vastu. Ja see on defineeritud Ukraina-vastaseks agressiooniks, mitte küll sajaprotsendiliste häältega, aga masendava ülekaaluga Venemaa jaoks. Ja see on ikkagi Venemaa jaoks väga tõsine probleem, sest on pannud Venemaa olukorda, kus teda avalikult toetada on väga-väga keeruline. Seda saavadki teha ainult paariariigi staatuses süsteemid või need riigid, kes on Venemaast totaalses sõltuvuses. Praegu me näeme, et isegi Armeenia üritab sellest staatusest eemale tõmbuda. Aga ma ei usu, et see neil õnnestub. Põhimõtteliselt tänu nendele hääletustele on Ukrainal väga tugev moraalne alus tegutseda. Ja isegi need riigid, kes ei taha Venemaad näha kaotajana, ei saa hakata Venemaad toetama. Nad ei ühine küll sanktsioonidega, aga nad ei saa hakata Venemaad avalikult toetama.

Ma ei usu, et seekord tuleb peaassambleelt tummisemaid sõnumeid. Aga me näeme seda, et Ukraina president, sõdiva agressiooni ohvri president peab seal kõne. See on Venemaa jaoks tohutu poliitiline kaotus. Nende poolt tuleb tõenäoliselt välisminister või keegi teine ja peab mõttetu kõne. See ei lähe kellelegi korda. Nii et, see on nüüd see seis, mis tuleb reljeefselt peaassambleel esile ja see on Ukrainale väike edu tuleviku vaates.

Niisugust maailmaorganisatsiooni ei olegi võimalik praeguses maailmas moodustada, mis suudaks kõik need konfliktid eos ära hoida või kuidagi ära vormistada. Selleks on riikidevahelised vastuolud liiga sügavad. Me ignoreerisime seda 1990-ndatel, see vajus kuidagi tagaplaanile.

ÜRO puhul oli ju üks piinlikumaid seiku alles hiljuti, kui ÜRO peasekretär António Guterres saatis Venemaa presidendile kirja, kus ta pakkus välja, et kui Venemaa ühineb viljaveo leppega, siis ta lubab Venemaalt võtta osa sanktsioone maha. Ma küll ei saa aru, kuidas saab ÜRO peasekretär Venemaalt sanktsioone maha võtta, sest tema ei ole neid kehtestanud. Ta on sisuliselt ÜRO kantseleijuht ehk administraator. Aga piinlik lugu ikkagi?!

ÜRO peasekretäril oli silmapaistev roll maailmas 1950-ndatel ja 1960-ndatel ja võibolla veel ka 1970-ndatel. Seda näeme ka selle perioodi filmides, kus matkiti geopoliitikat. ÜRO-l oli mingi roll täita seal, aga nüüd ei ole see täiesti ära kadunud. Ja see kiri on üsna kõnekas tõesti, sest ÜRO peasekretär ei ole kehtestanud Venemaa suhtes mitte ühtegi sanktsiooni ja ta ei saa neid ka maha võtta. See ei tule kasuks selle organisatsiooni reputatsioonile.

Siin on öeldud ka seda, et tegelikult tuleks see peasekretär ametist tagasi kutsuda.

Kui vaadata ÜRO kodukorda, siis praegu oleks pidanud olema Ida-Euroopa grupi kord omada peasekretäri positsiooni. Mingil põhjusel seda kandidaati ei õnnestunud leida ja António Guterres on kompromisskandidaat. Aga kas on üldse võimalik ette kujutada, et Venemaa, Hiina, USA ja Suurbritannia lepivad kokku sellises kandidaadis, kes vastaks kõigi ootustele? Ta ei vastaks vist tõenäoliselt mitte kellegi ootustele. Sinna saab sobida ainult see inimene, kes ei vasta tegelikult mitte ühegi osapoole täielikele ootustele. Ja see muudabki selle maailmaorganisatsiooni naeruväärseks.

ÜRO-l on võimalik oma autoriteet automaatselt taastada, kui ta suudab leida mehhanismi, kuidas ÜRO julgeolekunõukogust Venemaa välja visata.

See on meie vaatest niimoodi. Aga mis minu arvates on olulisem praeguses maailmas, siis mitte ÜRO-s toimuv, vaid see, mis toimub selliste formaatide kui BRICS-i jt ümber. Need on üles ehitatud lääne formaatide vastukaaluks. Shanghai Koostööorganisatsioon jne. Ja kui nende osalejate vahel on ka väga tõsised vastuolud, siis nad ikkagi püsivad neis organisatsioonides kuidagi koos. Jah, need on jututoad ja neil ei ole sellist implementeerimise mehhanismi, nagu on USA domineeritud globaalsetes struktuurides. Aga sellele vaatamata on tung nendesse organisatsioonidesse liikmeks astuda.

Tahaks ÜRO teema lõpetuseks küsida, kas on oodata pärast Zelenski ja Bideni kohtumist mingit teadet ka USA poolt? Ukrainlased on spekuleerinud, et äkki teatatakse, et antakse pikamaarakette?

Ukraina president plaanib külastada Washingtoni ja esineda ka senaatorite ees USA kongressis. Ta teeb seda nüüd live'is kohapeal ja siis on tal kohtumine presidendiga. Ma arvan, et Zelenskil on vaja näidata ja ka Bidenil endal on seda võib-olla veelgi rohkem vaja, et USA kongress toetaks pikaajaliselt Ukrainat. Mitte ei jupitaks seda. Ja saaks Venemaale näidata, et USA pühendumus Ukraina pikaajaliseks toetamiseks on olemas.

Ja selles plaanis võib-olla need uued raketid ei ole kõige tähtsam otsus, aga on kindlasti oluline, sest see murrab just lääneriikide psühholoogilist barjääri, mis on siiani püsinud. Ja kui see barjäär on murtud, siis on Ukrainal ka edaspidi lihtsam saada teistelt riikidelt analoogseid relvi.

Üks väga huvitav sündmus oli vahepeal veel, mis tõestab, et kui on üks ülirikas ettevõtja, kelle käes on tehnoloogiliselt kõrgelt arenenud struktuurid, siis võib ta korda saata väga palju halba. Aga ka väga palju head. Jutt on Elon Muskist ja Starlinkist. Ehk kui ukrainlased kavandasid rünnakut Venemaa laevadele Krimmis, siis nad palusid Muski, et ta lülitaks sisse Starlinki. Musk seda ei teinud. Musk ei julgenud seda teha, sest ta kartis sõjalist eskalatsiooni. Väidetavalt olevat Venemaa suursaadik hoiatanud Muski, et kui ta seda teeb, siis venelased võivad kasutada tuumarelva. Ja Musk olevat ära ehmunud ja ei tulnud ukrainlaste palvele vastu. Mis näitab seda, kuidas üks ärimees võib väga palju maailma poliitikat mõjutada.

See versioon on tõesti meedias levinud ja ainus, mis Ukraina pool on selle kohta öelnud, et nad ametlikult ei kinnita seda versiooni. Ja selle tõttu ei saa seda ka lõpuni kontrollida, aga mis on selge, et Musk ise hämab selle ümber. Et tal on kuidagi piinlik või ta ei taha lõpuni seletada. See on natuke selline uus olukord maailma poliitikas küll, kus globaalne mõju on mingisugusel kriitiliselt tähtsal elemendil. Side ja kommunikatsioon olid vanasti ikkagi need, mida on peetud riigikontrolli all olevaks. Aga see ei ole ammu enam seda.

Ma arvan, et USA on natuke teises olukorras. Ühtepidi ta suudab kontrollida seda teenust, kui ta seda peaks kasutama ja olema sellest sõltuvuses. Aga võib-olla on USA-l endal võimalus seda teenust ka niimoodi tarnida, et ta ei ole sellest sõltuvuses, mistõttu ta ei pruugi ka sellele liiga palju tähelepanu pöörata.

Kuuldavasti olevat Musk andnud nüüd osa volitusi Pentagonile

Jah. Tegemist on ju laias laastus satelliitsidega ja sellega, kui hästi sa suudad seda piirkonda katta. Ukrainal oli see võime mingil määral endal ka enne seda olemas. Aga ma ei tea, mis seal täpselt on juhtunud, Venemaa kindlasti ründas neid satelliite elektrooniliselt. Ja Ukraina on öelnud, et mingi osa nendest satelliitidest ta kaotas. Ja see on teinud selle sõltuvuse Ukraina jaoks ebameeldivaks.

Ja seal on ka teine probleem. Kui esialgu tundus, et see ei kesta kaua ja see anti ukrainlastele nii-öelda abina ning Musk oli Ukrainas väga populaarne. Nüüd on asi jäänud venima ja on küsimus, kes selle Ukraina jaoks väga kalli teenuse eest maksab. Õpetlik lugu igal juhul ja tasub mõelda, kui oma kriitilisi süsteeme üles ehitada – kuidas saab olla üles ehitatud nii, et sul ei teki sõltuvust ühe inimese otsusest.

Me lubasime rääkida ÜRO kontekstis nendest alternatiivsetest ühendustest, mis järjest rohkem tuult tiibadesse saavad. Sa mainisid siin BRICS-i ja Shanghai koostööorganisatsiooni. Üks väga oluline sündmus oli ka Indias, kus toimus tööstusriikide G20 tippkohtumine ja kus võeti ühenduse liikmeks Aafrika Liit. G20-s mängivad esimest viiulit USA ja India. Hiina ja Venemaa sellel ei osalenud. Mis tähendab, et ameeriklased jõudsid juba kiita väga seda kohtumist. Et see on mõeldud vastukaaluks BRICS-ile, kus esimest viiulit mängib Hiina ja kus on ka Venemaa sees. Ja mis kõige olulisem, nad leppisid kokku, et rajavad uue kaubandustee Indiast Euroopasse. See on konkureeriv kaubatee Hiina suurele projektile ehk siiditeele. Kas ÜRO varsti kukubki ära ja maailma hakkavad paika panema sellised riikide ühendused?

Jah, eks maailm muutub. ÜRO on loodud ikkagi selle arusaamise järgi, nagu ta oli aastal 1945–1946 või 1940-ndate aastate lõpus. ÜRO-d reformida ei ole õnnestunud juba pikki aastaid ja see näitab stagnatsiooni. USA president Biden tuleb väidetavalt välja initsiatiiviga võtta ÜRO julgeolekunõukogusse veel juurde alalisi liikmeid. Aga sellest räägitakse ka juba pikemat aega, üks paarkümmend aastat. Ma ei tea, kas ÜRO reanimeerimisest sellisel kujul üldse kasu on. ÜRO-le jääb teatud roll. Olla foorum, kus kõik riigid on kohal ja kõigil on üks hääl ja olla teatud mõttes nagu võrdne.

G20 ei saa laiendada lõpmatuseni. Et päriselt ei lähe nii, et need uued organisatsioonid hakkavad asendama totaalselt teisi. Hiina tegi suure vea, et ta ei läinud kohale G20 tippkohtumisele. Aga võibolla olnuks ka natukene palju oodata, et Hiina president tuleb kaks korda järjest kohtuma samasse ruumi India presidendiga ja on India võõrustada.

Kahe riigi suhted ei ole pehmelt öeldes head?

Ei ole head, aga nad käituvad teistmoodi. See ei ole nii mustvalge, aga nad otsivad siiski mingeid võimalusi, et need sidemed täiesti ei katkeks. Et see ei läheks kontrollimatuks eskalatsiooniks.

Ma arvan, et laias plaanis ei ole probleem ÜRO-s. Probleem on selles, et väga paljud riigid tajuvad seda USA poolt kontrollitud maailma majandussüsteemi, mis põhineb ka väga palju sellel valuutasüsteemil, dollaripõhisel maksesüsteemil. Seda tajutakse ebaõiglasena, väljakutsena, ahistavana, millena iganes. See võib olla emotsionaalne, seal võib-olla ka mingeid ratsionaalseid põhjendusi ja seda üritatakse murda.

Maailma majandus kasvab sõltumata sellest, kuidas USA seda ise suudab kujundada. Et me näeme Aasia kasvu, me näeme nüüd India ookeani piirkonnas suuremat kasvu. Ida-Aafrika, India. Ja kõik need riigid tahavad mingisugust oma kaubandussüsteemi. Nad ei taha olla sõltuvad sellest, mida siis Ameerika pakub. Ja kuna Ameerikal on selline domineeriv sõjaline jõud siiamaani maailmas, siis see on võimendanud ka Ameerika domineeritud majandussüsteemi.

Väljakutse esitamine Ameerikale on tegelikult see, mis on põhiline sisu nendes uutes formaatides. Ja olgem ausad, see käib ju ka eurooplastele närvidele. Mitmele Euroopa riigile. Nad ju sõltuvad sellisest dollarimajandusest.

Tuleme nüüd eelmise nädala kõige kirkama sündmuse juurde, vähemalt väljamängitud sündmusena ehk siis Põhja-Korea liidri Kim Jong-uni külaskäik Venemaale. Täpsemini Vladivostokki, kuhu ta sõitis soomusrongiga ja kuhu oli pakitud ka tema luksusauto. Tõepoolest, Putin on nüüd nii suur ja mõjukas riigitegelane, kelle ainsaks sõbraks on jäänud paariariigi liider. Sest kellegi teisega ta enam kohtuda ei saa, sest ta võetakse kohe kinni ja pannakse trellide taha. Vähemalt teoorias. Piinlik lugu.

See on olnud Venemaale väga suur strateegiline kaotus. Ei tasu võib-olla nüüd liiga irooniline olla selle kohtumise osas, sest see oli teatud mõttes väljakutse. Väljakutse ka Hiinale. Et kas Venemaa võiks Põhja-Koreaga üles ehitada sellise partnerluse, mis hakkab häirima Hiina poliitikat? Aga esialgu ei ole põhjust öelda, et see nii kaugele veel läheb, me räägime hüpoteetilistest ohtudest.

No Kim ei oleks saanud Venemaale tulla, kui Hiina poleks seda heaks kiitnud.

Jah, ma olen sinuga nõus, aga siin on alati see küsimus, kas Hiina tegelikult ikka kontrollib täielikult Põhja-Koread. Hiinlased ise on väitnud, et nad ei suuda Põhja-Koread nii palju kontrollida, et nad suudaksid teda ohjeldada. Seda on peetud ka taktika mänguks, et Ameerika teeks rohkem järeleandmisi, et küll siis Hiina suudab mõjutada. Põhja-Korea on üsna autonoomne süsteem. Ta üritab vältida sõltuvusi teistest riikidest, kannatab ise selle tõttu. Aga see on niisugune omapärane nähtus, mis näitab seda, kui kaugele on võimalik viia üks rahvas, kui ta on väga suletud keskkonnas. Panna tööle süsteemi jaoks, et inimesed on näljas ja õnnelikud, kui tuumarelv valmis saab. See ei ole päris analoogne poliitiline süsteem nõukogude ühiskonnaga, kuigi Stalini ajal oldi ju sellele kohati päris lähedal.

Venemaa vaatest on kaks olulist asja. Ametlikult ühtegi lepingut alla ei kirjutatud. Ühtegi deklaratsiooni ei tehtud. Võib olla ka kindel, et kõige kaasaegsemat tehnoloogiat Venemaa Põhja-Koreale ei kibele andma. Ja teine asi, mis nüüd tegelikult on Venemaa jaoks veelgi olulisem, kui nüüd tõepoolest Venemaa president ei suuda aasta lõpuni korraldada ühtegi teist sõltumatut tippkohtumist mõne teise liidriga, siis see asi näeb ikka väga halb välja. Siin spekuleeritakse, et ta võiks minna külastama Pekingis Hiina rahvavabariigi presidenti. See on võimalik, sest seal teda arreteerimise ja kinnipaneku oht ei ähvarda.

Aga ma ei tea, kas Hiina president on huvitatud Venemaa presidendi niisama külaskäigust, et ta saaks näidata, et tal on ka mingeid muid väljundeid peale Põhja-Korea liidriga kohtumise. Seal peab olema midagi rohkemat taga. Ja ma usun ka seda, et Hiina päris tingimusteta Venemaa sõda Ukrainas ei toeta. Kui Venemaa presidendil ei teki muud rahvusvahelist suhtlust lähemate kuude jooksul, siis jätab see temast strateegilises plaanis ikka väga kehva mulje.

Kõige rohkem on seoses Kimi ja ja Putini kohtumisega pööratud tähelepanu sellele, et küllap arutasid nad Põhja-Korea mürskude ja suurtükisüsteemide tarnimist Venemaale, mida kasutada Ukraina vastu. Aga see ei ole selline asi, mille pärast liider ise peab Venemaale sõitma. Minu meelest oli Kimi käik Venemaale ja need kohad, mida ta külastas, hoopis otsene ähvardus Ameerika Ühendriikidele. Kui käidi välja mõte, et Venemaa võib toetada Põhja-Korea kosmosesatelliitide süsteemi loomist. See tähendab, et Põhja-Korea võib oma ballistilised raketid paremini suunata Ameerika Ühendriikide peale.

Jah, täiesti nõus, et see oli niisugune klassikaline heidutus. Ja Lõuna-Korea reageeris sellele teravalt. Mitte otseselt kohtumisele, vaid Lõuna-Korea president pidas vajalikuks teha avalduse, et juhul kui järgneb mingisugunegi tuumaagressioon põhja poolt lõunasse, et siis sellele vastatakse režiimi hävitamisega Põhja-Koreas. Ma ei mäleta, et Lõuna-Korea president oleks oleks taolisi avaldusi viimaste kümnendite jooksul teinud. Välditakse selliseid avaldusi.

Nii et jah, olen täiesti nõus, et see selle kohtumise põhivisuaal oli heidutus. See oli ähvardus Ameerikale. Ma ei usu, et nende mürskude pärast oleks pidanud Kim veetma terve pika nädala Venemaal. Pigem lepiti need asjad kokku varem. Mis puudutab relvasaadetisi Põhja-Koreast Venemaale, siis väiksemates kogustes on relvastust ja laskemoona juba viidud. Ukraina sõdurid väidavad, et ühest konfiskeeritud partiist pärit Põhja-Korea laskemoon on osutunud halvakvaliteediliseks, kuid...

Oli ilmselt ohuks hoopis nendele, kes seda välja tulistasid...

Jah, ei vaidle vastu. Sest selles riigis on hästi palju asju vaid paberi peal. Et see teeb kindlasti Venemaale hoopis suure peavalu, kui hakkab tulema suurtes kogustes kasutut moona. Aga võib-olla tegid ukrainlased hoopis infooperatsiooni. Ega me ei saa ka raudkindlalt väita, et kõik see moon, mis on Põhja-Korea kasutuses, on vähese kvaliteediga.

Venemaa jaoks on kindlasti väga oluline täiendavat laskemoona saada. Kasvõi juba see sellepärast, et töötada sisse mingisugune kaubavahetuskanal Põhja-Koreaga, mida saab kasutada vajadusel ka mingite muude asjade tarnimiseks. Et kui hakkavad tulema laevad laskemoonaga, siis sinna saadetisse on võimalik veel midagi peita. Mida siis saadakse kas Hiinast või mõnest teisest riigist. Selles mõttes on see mäng siiski päris ohtlik. Ja Venemaa jaoks kindlasti väga-väga tähtis.

Nojah, võib-olla positiivne asi selle juures on see, et kui need Põhja-Korea relvatarned teoks saavad, siis avanevad ka rohkem Lõuna-Korea relvatoodangu kraanid Ukraina jaoks. Teatavasti on Lõuna-Korea praegu üks maailma üks juhtivaid relvatootjaid ja tema toodangut tahavad endale väga paljud riigid, näiteks Poola.  

Aga tuleme nüüd viimase aja kõige kirkamate sündmuste juurde. Need on seotud sellega, et riik, kel puudub oma laevastik, sõjalaevastik Mustal merel ehk Ukraina, on sisuliselt peksnud Mustalt merelt välja Vene sõjalaevastiku. Ma pean silmas neid rünnakuid, mis on tehtud Vene sõjalaevadele viimasel ajal, kus kõige olulisem sündmus oli Sevastopoli kuivdoki tabamine, kus lasti ribadeks üks dessantlaev ja üks allveelaev. Mis on kõva sõna. Ja nüüd on asi nii kaugel, et kui sõja alguses kaotati Musta mere lipulaev ristleja Moskva, siis nüüd on terve laevastik sunnitud põgenema Ukraina väikeste paatide eest Aasovi mere äärde. Venemaa on jäänud ootamatult ilma oma laevastikust Mustal merel.

Esialgu viidi sinna Aasovi merele ära needsamad suured dessantlaevad, mis seal Musta mere laevastiku käsutuses olid, aga teised alused veel vist ei ole paigutatud sinna Aasovile ümber. Aga juhin tähelepanu sellele, et need rünnakud sattusid kas sihilikult või mitte samadele päevadele, mil Põhja-Korea liider oli Venemaal visiidil. See kindlasti rikkus väga palju Venemaa presidendi tuju. Ma ei arva, et see nüüd muutis väga otseselt selle visiidi agendat, aga mõjus ikka.

Ukrainal oli mäletatavasti ka oma väike sõjalaevastik. Kusjuures seal oli ka üks lahinglaev, mis paiknes alguses Sevastopolis. Neil oli jagatud sadam Venemaaga kuni 2014. aastani ja hiljem toodi see ära Odessasse. Aga Ukraina loobus sõja alguses suurte laevade kasutamisest teadlikult. Ta sai aru, et need lastakse sodiks nagunii. Ja nendega suurt midagi ei suuda ette võtta. Ja mida Ukraina on saavutanud, siis kui sõja alguses käis pidevalt paanikahoog meedias, et on nähtud Vene laevastikku, et kohe tuleb dessant Odessale. Siis paanikahood lõppesid, kui lasti põhjas ristleja Moskva ja hiljem võeti tagasi kontroll Ussisaare üle Mustas meres.

Ja nüüd on käes järgmine etapp, kus surutakse seda laevastikku tõesti sinna Aasovi mere poole ja rünnatakse Kertši silda. Ja see näitab, et Ukraina relvastus on jõudnud mingile uuele kvalitatiivsele tasemele, mis muudab nende rünnakute läbiviimise võimalikuks. Ja tegelikult siin ongi selle kogu loo moraal. Venemaal on kaks väga suurt strateegilist võimekust, mida Ukrainal ei ole ja tõenäoliselt ei saa lähiajal ka olema. Üks ongi need laevastikualused, millelt saab lasta kaliibreid, saab toetada jalaväe tegevust ja saab blokeerida Ukraina mereteid. Ja on strateegilised pommitajad, millelt saab lasta täppisrelvi ja mida Ukrainal ka olema ei saa. Ja mida nüüd Ukraina teeb – ta kasutab nende hävitamiseks neid asümmeetrilisi vahendeid, et droonidega rünnates lennuvälju kui ka rünnates laevastikku. Ja mõlemate väeliikide puhul mõjub igasugune kaotus väga demoraliseerivalt. Just Venemaa juhtkonnale.

Ja siin on ju tegelikult mingist hetkest alates oht, et Venemaa hakkab kaotama oma strateegilist võimet pidada tuumasõda. Kuidas see kõik välja paistab? See paistab välja väga halb Venemaa jaoks. Ja nüüd üritatakse saada seda strateegiliselt kuidagi tasakaalu. Ja selleks Venemaa korraldab raketirünnakuid. Pommitab linnasid ja uudis jookseb, et rünnak oli edukas, kuigi sisuliselt raisatakse rakette ja Ukraina võimeid sellega otseselt ei hävitata.

Kirss tordil on, et ukrainlased on suutnud hävitada nüüd juba kokku kolm ülikallist ja ülimoodsat Venemaa õhutõrjesüsteemi S 400. Küsimus on ainult selles, et nii rünnakud Sevastopoli dokile kui ka nendele S 400-le – millega need sooritati? Siin on olnud juttu, et tegelikult oli tegemist brittide antud tiibrakettidega. Ukrainlased ise on öelnud, et neil olid ka endal olemas sellise võimekusega raketid, mille nimeks on Neptun. Nüüd ongi segadus, et kas tõesti britid andsid loa neid rakette kasutada või mitte?

Jah, eks see on ka nagu väike reklaam relvatööstuses. Aga see rünnak oli kindlasti palju keerulisem ja ukrainlased on ka ise maininud, et nad valmistasid seda poolteist kuud ette. See ei olnud päris automatism. See oli ikkagi rätsepatöö konkreetsete sihtmärkide vastu. Ja kindlasti oli see Ukrainale pöörane edu, selles ei ole põhjust kahelda. Venemaa neid süsteeme asendada väga ei saa. Ja me näeme ka neid droonirünnakud Venemaal, mida viiakse läbi ju väga vähese arvu droonidega ja küllaltki lihtsate droonidega. Ka need põhjustavad Venemaale tõsist probleemi.

Kui Ukrainal on ikkagi mingit objekti vaja rünnata, mis omab mingisugust tähendust, nad jõuavad selle rünnakuga sihile. Vaadates ka seda paari tehase rünnakut Venemaal, siis need droonid jõuavad pärale, kui vaja on. Jah, neid lastakse ka päris suurel hulgal Venemaa linnade kohal alla. Aga see jätab mulje, et see ongi tehtud selleks, et neil oleks Venemaal tunne, et droonid ründavad.

Ja Krimmis on need rünnakud järjest hävitavamad. Ma ei kahtle selles, et on olnud ka ebaõnnestunud rünnakuid ja kindlasti on Venemaa suutnud nii droone kui ka rakette alla võtta oma õhutõrjega. Aga loeb see, mis on lõpptulemus. Ja see kahandab Venemaa võimet Krimmi kaitsta märkimisväärselt. Miiniväljad ja muud sellised asjad ei aita.

Üheski sõjas ei ole õnnestunud kellelgi Krimmi kaitsta. Kui Krimmi rünnatakse, siis ka ukrainlaste puhul kehtib see tore ütlus, et Kartaago tuleb hävitada. Ehk varem või hiljem see Kertši sild puruks lastakse.

Aga tuleme natuke kodule lähemale. Kuidagi vinduma on jäänud Rootsi astumine NATO-sse. Alles hiljuti teatas Türgi president, et Rootsi endiselt ei ole täitnud neid tingimusi, mida Türgi on esitanud seoses väidetavate kurdi terroristidega Rootsis. Oli ju lootust või isegi lubadusi, et sügisel ratifitseerivad nii Türgi kui ka Ungari Rootsi astumisse NATO-sse, aga ka ungarlased on vibutanud näppu Stockholmi suunas. Miks see toppama on jäänud?

Mingisuguste avalduste pildumine siin edasi ei aita. Ainuke võimalus, kuidas Rootsi saab sellest olukorrast väljuda, on see, kui ta suudab Türgiga läbi rääkida. Ja tegelikult ei tasu arvata, et Ungari on nüüd ainult kellegi kiiluvees toimetav. Kui selline eeldus võtta, siis ei õnnestugi see protsess. Tuleb mõlemaga edasi töötada. Ja see on nüüd nüüd küll tõesti selline teema, kus ma olen täiesti kindel, et Türgile ei meeldigi see, et Rootsi ühineb NATO-ga.

Erdogan on nüüd ametisse tagasi valitud ja tal ei ole ka seda probleemi enam. Ta võib teha, mis tahab.

Kas tal nüüd seda probleemi väga oligi. See valimistulemus Rootsi protsessist niivõrd ei sõltunud. Aga Türgi on teinud sellest küsimusest väga põhimõttelise küsimuse ja tegelikult see, mida nad väljendavad lausega, et me ei saa võtta riiki NATO-sse, meil on kollektiivkaitse artikkel viis jne, et me võtame siis sisse riigi, kelle ohuhinnang on sootuks teistsugune.

Ja me saame kõik väga hästi aru, mida Türgi silmas peab. Ta peab kurdi küsimust silmas. Ja selle küsimuse lahendamine tähendaks Rootsi jaoks küll väga põhimõttelisi muudatusi. Rootsil on väga võimekas diplomaatiline struktuur, kes on tegutsenud pikki aastaid ja ma ei mataks veel maha lootust, et nad suudavad selle olukorra lahendada.

Midagi täiesti hämmastavalt on toimunud Soomes. Soome, kes veel aasta tagasi imes näppu ja mõtles, et mis NATO... Nüüd on Soome NATO liige ja enamgi veel! Nüüd on Soomes puhkenud tõsine diskussioon selle üle, kas mitte lubada Soome pinnale Ameerika tuumarelvi. Et see on ikka täiesti uskumatu lugu, millised pöörded on toimunud Soome välispoliitikas. Meheks on nad kätte läinud!

Soome muutus ei ole mitte strateegilise planeerimise muudatus, vaid see on reageeriv. Ja see on tingitud olukorra muutustest. Ja Soome reageerib sellele just täpselt nii, nagu ta on reageerinud. Ja selle tõttu ma selle üle ei imesta. Ma võib-olla natuke imestan selle üle, et 2014 nad üritasid oma senist poliitikat jätkata. Aga põhimõtteliselt sai Soome astuda NATO-sse sellisel kujul ainult tänu sellele, et Venemaa ei suutnud seda takistada. Soome eliit ja rahvas tajus selle olukorra ära. Ta sai aru, miks see olukord on muutunud niivõrd ohtlikuks ja ta astus selle sammu nüüd kiiresti.

Eelmine võimalus oli ju 1990-ndate alguses. Siis tehti see teistmoodi, astuti Euroopa Liitu, aga NATO-t ei puututud. Üldine poliitika jäi samaks. Nii et Soome puhul võime öelda, et see protsess, mis algas nüüd Jätkusõja lõpust 1944. aasta septembris, et see jõudis nüüd väga pika teekonnana lõpule.

Ja kõik ei oleks olnud võimalik ainult tänu sellele, et Venemaa alustas sõda Ukrainas, vaid ikkagi tänu sellele, mida Soome on varem teinud. Ümberrelvastumine nõukogude standardilt lääne standardile on toimunud pika aja jooksul. Liitumine Euroopa Liidu ja eurotsooniga. Ühesõnaga kõik need sammud on olnud mõnes mõttes loogilised ja kui me paneme nüüd selle ajateljele ja ütleme, et see kiirenes 1990-ndate alguses Nõukogude liidu kokkukukkumisega, siis see 30 aastat ei olegi nii hoomamatult pikk aeg.

Ja lõpetuseks tahaksin tähelepanu juhtida veel ühele asjale, mis on meie ajakirjanduse radari alt välja jäänud. 13. septembril esines USA välisminister Antony Blinken programmilise kõnega Johns Hopkinsi instituudis. Seal oli põhiliselt juttu Ameerika Ühendriikide rollist muutunud globaalses maailmas. Ja põhitees oli, et Ameerika Ühendriigid peavad ennast sisemiselt kokku võtma, et vabariiklased ja demokraadid leiaks ühise liini, mis annab võimaluse USA-l ajada välispoliitiliselt korralikku asja. Mind tegi aga ettevaatlikuks lõik, mis oli pühendatud Ukrainale, kus oli väga nõrga häälega öeldud, et USA eesmärk Ukrainas on see, kuidas oleks võimalik Ukraina ellu jätta. Ja pärast kuidagi arendada tema võimekust. Seal ei olnud juttu, et USA välispoliitika eesmärk on Ukraina võit selles sõjas.

Kas ei olnud mitte nagu vastupidises konstruktsioonis, et eesmärk on see, et Venemaa ei saavutaks strateegilist edu või võitu? See eesmärk on ju peaaegu saavutatud! Jah, siin võis olla väike lõks selles, et kui nad deklareeriks, et nende eesmärk on viia Ukraina võiduni, siis võib seda mõista ka sellena, et nad sõdivad koos Ukrainaga Venemaa vastu. Võib olla siin on mingi niisugune sõnade otsimine.

Aga põhimõtteliselt see kõne oli väga oluline ja ta on jäänud millegipärast laiemalt käsitlemata ajakirjanduses. Kui ma seda kõnet vaatasin, siis oli mul tunne, et keegi pole nii strateegilist sõnumit tükk aega üritanud ühte kõnesse kokku pakkida. Et kõik on tegelenud mingisuguste üksikhuvigruppide teemade ja küsimustega. Kuna USA-s on valimised niivõrd lähedal, siis võib-olla peetakse seda ka juba valimisprotsessi osaks. Aga minu arust olid seal väga arusaadavad sõnumid.