Endine metsavend Ruuben Lambur istutas Purtse hiiemäele tamme langenud metsavendade mälestuseks. 1925. aastal sündinud mees sai kokku neli korda haavata 1944. aasta suvelahingus ja hiljem kokkupõrgetes julgeolekuüksustega. 1947-ndal jäi Lambur korraldatud lõksu. Siberist tuli tagasi 1965. aastal.

Ruuben Lambur nentis, et mõistagi polnud metsavennad kogu aeg vaid oma punkrites. "Neil olid kõigil külades oma kodud. Neid toetasid sugulased lähedased, sõbrad. Praktiliselt kogu maaelanikkond. Väljaarvatud üksikud, kes jõudsid juba võõrvõimuga koostööd teha," ütles Lambur. "Võttis kasvõi vanamemm lehma ohelikutpidi, tuli, hoiatas ära ja läks rahulikult tagasi. See ei olnud ainult metsavendade, vaid kogu maarahva võitlus," rääkis Lambur.

1925. aastal sündinud mees on heas vormis. Kunagi pidi ta talvel terve päeva jälituskoera eest ära jooksma. Lambur rammis reedel tähistustahvli ka ühe oma kunagise punkri asemele, mis leiti Alutaguse metsadest alles septembri alguses.

"Kord olin ma punkris, teine mees magas ja kuulsin, et väljas on mingi - lähen välja, kaks saksa sõdurit tulevad. Nad olid Jõhvist ära jooksnud sõjalaagrist ja tahtsid nüüd kodumaa poole minna. Üks oli ohvitser ja teine oli rätsep," kirjeldas ta.

Metsavendade uurija, arheoloog Mauri Kiudsoo ütleb, et metsas varjumine nõudis tugevat moraali ja head füüsilist vormi. Eriti talvel elati nagu mutt urus.

"Reetlikule lumele jalajälgi jätta ei tohtinud. Tihtipeale oli raske ka kütta, suitsu teha. Sest metsade kohal lendasid nö metsavahid, kes peilisid punkri asukohad kohe välja. Metsavendade seas oli ka aktiivseid vastupanuvõitlejaid, kuid enamiku moodustasid ikkagi passiivsed varjajad, kes olid metsasügavustesse läinud pääsemaks nõukogude repressioonid eest," ütles Kiudsoo.

Eesti ja rahvusvahelisest õigusest lähtuvalt peetakse metsavendi tsiviilisikuteks ja nende tapmist aegumatuks inimsusevastaseks kuriteoks.