Me leppisime NATO Vilniuse tippkohtumisel kokku uutes kaitseplaanides. Mulle meenub midagi, mida mulle ajateenistuse ajal ülem ütles. Plaanid on kasutud, kuid planeerimine ise on ülimalt väärtuslik. Me pole seda planeerimist veel päris lõpetanud, kõik üksused peavad olema valmis neid ellu viima. Neile on vaja varustust ja nad peavad ka neid plaane harjutama. Kui kaugel me nende plaanidega praegu päriselt oleme?

Esmalt, Venemaa sõda, mis algas 24. veebruaril eelmisel aastal ja NATO reaktsioon sellele, et me oleme juba uue kaitseplaanid välja mõelnud praeguse ohu vastu, näitab selgelt, et me oleme juba valmis. Me ei leiuta midagi uut, see on pigem sammsammuline protsess, millega me püüame olemasolevaid plaane täiustada.

Me valmistume kasvavaks ohuks, mida võib Venemaalt oodata. Teisalt see on sõjaväe loomuses, et me peame pidevalt oma plaane üle vaatama. Me peame pidevalt hindama vastast ning kohanduma, et olla kriisi korral võimeline vastama. Seepärast see sammsammuline protsess – väljaõpe, harjutamine, hindamine, selle kõige kordamine on osa sõjakunstist nii, nagu see oli külma sõja ajal ja on ka nüüd samamoodi.

Uus dimensioon on see, et kahjuks on olukord arenenud nii, et me ei räägi ühisest missioonist Afganistanis, Iraagis või Põhja-Aafrikas. Nüüd on meil oht kogu meie maapiiri ulatuses. Meil on vastane, kes on valmis kasutama sõjalist jõudu, et saavutada poliitilisi eesmärke. See tähendab, et me peame teatud piirides oma pingutusi suurendama, et meil oleks ühine eelkaitse. Selleks, et see oleks valmis kaitsma iga tolli meie territooriumist.

Ma olen saksa kindral. Minu jaoks on Eesti põllu peal nagu kodumaa. Kui ma ütlen meie, siis ma mõtlen ka Eestit, Lätit, Leedut, Poolat ja teisi riike. Me oleme koos valmis nii, et ükskõik kes meid ründab, me oleme valmis neid võitma ja neid tagasi lööma kõige esimesest päevast.

Uued plaanid on siiski mastaabilt suuremad. Kas te saate anda ülevaate, mida tuleb veel teha, et need oleks valmis. Kas peab ostma uut varustust, moodustama uusi üksusi – näiteks Saksa brigaad läheb Leetu, kui see on valmis. Kas me korraldame ka lõpuks õppuse, kus me proovime läbi, kas me oleme valmis ennast kaitsma?

Tähtis on mõista, et kõige tähtsam otsus tehti Vilniuse tippkohtumisel. 31 riiki on nõustunud ideega, et me loome eelkaitse. Ideega, et meil on kaitse, mis lööb efektiivselt tagasi iga rünnaku iga tolli vastu meie territooriumist. Riigid on nõustunud, et nad peavad panustama ressurssi, vägesid ning sõjaväelist, majanduslikku ja ühiskondlikku jõudu sellele kaitsele. Seda vastutustundlikult, nii et ma saan seda arvestades planeerida.

Nüüd on trikk selles, et see ülalt alla lähenemine, mis algas poliitiliselt tasandilt ja on saavutanud oma eesmärgid Vilniuses, kus allkirjastati piirkondlikud kaitseplaanid, on jõudnud ajast ette. Meie kaitseplaanide raamis on kokku lepitud. Nüüd on vaja alt üles lähenemist: taktikalist planeerimist, mis täidab selle kõrgema taseme idee nii, et meil on kaitsehoiak, mille saab ellu viia, et me oleks valmis vastama ükskõik millisele ohule, mis tulemas on.

Meil on hinnang, mida vaenlane teha suudab, aga tal on initsiatiiv. See plaan on hea ja teostatav, kui see suudab vastata igale tegevuskavale, mida vaenlane valida võib. Ma olen kindel, et koos Poola ja Balti riikide kaitsevägedega, sõltumata sellest, kas need on palgaarmeed või neid tuleb mobiliseerida; koos riikidega, kes on valmis panustama – Inglismaa Eestis, Kanada ja Taani Lätis ning Saksamaa ja teised Leedus, ameeriklased ja teised liitlased igal pool –, me loome efektiivse NATO kaitsehoiaku, mis on integreeritud ja ühine. See hoiab sõja ära, sest Venemaa peab mõistma, et neil ei ole võimalust. Kui Venemaa mõistab, et meie meelekindlus ja võimed on nendest üle, siis sõda ei tule. Ainult nii saame luua heidutuse. Ma olen optimistlik, et me suudame seda. Me oleme seda seni suutnud ja uute plaanidega me ka jätkame.

Sõjaväelasena olete te kindlasti harjunud valmistuma kõige hullemaks olukorraks. Balti kaitsekonverentsil teisipäeval üks analüütik kirjeldas seda. Aastatel 2026–2028 jõuavad valmisolekusse mitme uued Hiina relvasüsteemid ning Ameerika Ühendriikide süsteemid, mis neile vastavad, ei ole selleks ajaks veel valmis. Eesti ametnikud ja sõjaväelased on öelnud, et paari aastaga suudab Venemaa taastada oma võime meid rünnata. Kas me oleme selleks olukorras valmis, kui ameeriklased peaks aastakümne teises pooles olema Aasias hõivatud ning Venemaa kasutab seda ära?

Ma arvan, et me oleme valmis. Muidugi kõik, millega me oleme alustanud, ei ole nii lihtne kui vaid üks nupuvajutus. Mul on plaan ning me oleme seda arendanud, aga vaja on ka, et selleks oleks ressursid olemas. Meil on vaja õiget tüüpi varusid, mis oleks eelpaigutatud nii, et me saaks võitlust toetada ja seda ka pikaajaliselt. Selle ettevalmistamine võtab veidi aega. Kõik me teame, et kaitsetööstus peab tootmismahte suurendama, et täita meie vajadused.

Samas ma olen veendunud, et lääs suudab alati Venemaast olla sammu ees. Seda ka olukorras, kui Aasias on mitmed dilemmad. Teiseks, ma arvan, et kui Euroopa riigid teevad koostööd, on nad piisavalt tugevad, et olla eesliinil ja võtta osa koormast Ameerika Ühendriikidelt, kellel võib olla teine fookus ka Vaikse ookeani piirkonnas, nagu sa kirjeldasid. Ma olen kindel, et me oleme valmis selle aastakümne teiseks pooleks ja ka tulevikuks.

Kohanemisvõime, mida me oleme viimase 50 aasta jooksul näidanud, on veenvam kui see, mida Venemaa on suutnud. Venemaa oleks pidanud otsustama mitte minna sõtta Ukrainas. Nad oleks pidanud oma majandust ja ühiskonda muutma mitmekesisemaks, et ellu jääda. Ma arvan, et Venemaa kaotab. Nad on juba kaotanud.

Ma olen mures, et avalikkus on sõnumit, et NATO kaitseb igat tolli, tõlgendanud nii, et me ei kaota ühtegi tolli. Ühel tollil ei ole võimalik sõdida. Kui me peame ennast kaitsma, kus see sõda toimub?

Kuna me oleme kaitseallianss, siis meie nõrkus on see, et alguses toimub võitlus meie pinnal. Just nagu külma sõja ajal – me, sakslased oleme seda kogenud, ma kasvasin külma sõja aegsel Saksamaal. Me peame selle nõrkuse muutma eeliseks. See on meie maa, me peame selle ette valmistama, nii et see annab meile eelise, et ma kasutame seda, et me teame sellest igat tolli. Meil on selge idee, kuidas korraldada blokeerivat manöövrit. Isegi kui vaenlane vallutab tolli, siis me lööme nad tagasi enne, kui me viime sõja nendeni.

Teiseks, me peame mõistma, et see mure ei saa jääda ainult sõjaväelaste lahendada. Küsimus ei ole selles, kui palju tanke sul on, kui palju suurtükimürske sul on, kui palju meremiine sul on, kui palju õhutõrjet meil on. Lõpuks on meie tugevus see, et kogu ühiskond on valmis asuma kaitsele. See ei ole vaid sõjaväe pingutus, see on kogu ühiskonna pingutus. Me peame ette valmistama taristu, inimesed peavad mõtteviisilt olema valmis ja ühiskond peab olema vastupidav. Haiglad, logistilised ühendused peavad olema valmis kõige halvemaks olukorraks.

Oluline on, et meie ühiskonnad mõistaksid, et kui me peame ennast sõjas kaitsma, siis see on aeganõudev ja väga valus. Praegu investeeringuid teha on mõistlik: kas hoida heidutuse läbi sõda ära või kui see ei õnnestu, on sõjas meil eelis ja me suudame vaenlase alistada. Seda peaks kõik paremini mõistma. Minu põhipingutus praegu ei ole ainult sõjaväeliste plaanide tegemine, vaid kõigile tsiviilasutustele selgitamine, et me peame seda tegema koos.

Pea iga mõistlik sõjaväeline juht rühmaülemast kuni kindralini ütleb, et eduka kaitse jaoks on üks hetk vaja teha vasturünnak. Siin konverentsil on analüütikud viidanud murele, et meil ei ole näiteks piisavalt relvi, et rünnata vaenlase õhutõrjesüsteeme. Oma maa kaitsmine on oluline, aga kas meil on ka võime vajadusel rünnata piiri taha jäävaid sihtmärke?

Jah. Meil on see võime. Kui me räägime kaitsest, siis me ei mõtle nagu Esimese maailmasõja ajal, või kaitseliini peale, mille venelased ehitasid Ukrainas. Me ei mõtle maa alla kaevumisest, me räägime liikuvast kaitsest. See blokeerib, ründab vastu, alistab. Me suudame vaenlasele peale suruda rasked valikud. Muidugi suudame seda.

Need kaitseplaanid on varjul saladusemüüri taga. Teil on kindlasti raske avalikkusele kõike seda selgitada, sest te ei saa kõike rääkida. Mida peaks tavaline inimene vaatama, et ta näeks, et need plaanid on päriselt olemas ja päriselt teostatavad. Kas äkki näeb seda õppustelt?

Alus selleks, et me saaks olla edukad, on ühiskonna usaldus. Läbipaistev ja usaldav keskkond. Muidugi me ei saa plaani reeta, aga me saame väljaõpet korraldada ja õppusi teha sellele ligilähedaselt. Õppuseid, mida ma näiteks üritan korraldada, et Eesti diviis saaks harjutada plaanile võimalikult ligilähedaselt, näeb juba järgmisel ja 2025. aastal.

Me ei peida neid õppusi. Me peame kaasama tsiviilasutusi, et nad usaldaks, et me kasutame sõjaväelist jõudu vastutustundlikult, et me tõesti suudame vaenlast võita ja meie rahvast ning maad kaitsta. Me ei peida seda kõike nii nagu venelased, sest siis me ei saa luua usaldust. Nii nagu venelased seda teevad, loob see hirmu ja kahtlust. Me alistasime selle mõtteviisi 30 aastat tagasi.

Intervjuu on tehtud Tallinnas Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse korraldatud iga-aastasel Balti kaitsekonverentsil (ABCD).

Poolas Szczecinis paiknev NATO Kirdekorpuse staap on Taani, Poola ja Saksamaa eestvedamisel 1999. aastal loodud NATO maaväe struktuuriüksus, mis on valmis täitma Põhja-Atlandi lepingu artikkel 5 tulenevaid kollektiivkaitse ülesandeid Balti riikides ja Poolas. Praegu alluvad Kirdekorpuse staabile Poolas paiknev Kirdediviisi staap, Lätis paiknev Põhjadiviisi staap, Balti riikides ja Poolas paiknevad NATO lahingugrupid ning regioonis paiknevad NATO staabielemendid.