Eve Altrov Eesti Turbaliidust kirjutas arvamusloo, mille kese keerleb selle ümber, kuidas põllule või aeda jõudnud turvas ei pruugigi olla nii kliimanegatiivne, nagu seda seni on arvatud. Ehk siis piltlikult öeldes seovad turbasel mullal kasvavad porgand ja hernes süsinikku eriti hästi.

Kuigi Altrov kirjutab, et "tegemist ei ole püüuga midagi roheliseks pesta, vaid kui veidi süveneda, siis tegelikult üsna lihtsate ja tõestatud järeldustega", siis justnimelt on tegemist katsega turba kaevandamist kliimasõbralikumana näidata, tõlgendades asju tööstusele sobival moel ning jättes paljud olulised asjaolud arvestamata.

Vähe sellest, nagu Altrov välja toob, on "Keskkonnainvesteeringute keskuse toel käivitatud esimesed Eesti-sisesed uuringud ning käimas on läbirääkimised Läti, Leedu, Soome ja Rootsi kolleegidega laiapõhjalise teadusrahastuse mudeli kokku leppimiseks, mille peamine eesmärk ongi aiandusturba kasutusega seotud süsinikuringe ja kliimamõju väljaselgitamine".

Ehk siis teisisõnu kasutatakse maksumaksja raha suunatud teaduses, kus küsimusepüstitus jätab välja laiema konteksti. Märgiliselt ei esine Altrovi arvamusloos kordagi mõiste "raba", "kõrgsoo" ega "märgala".

Kui arvestada märgalade mõju ümbritsevatele ökosüsteemidele, siis pole mitte kuidagi võimalik, et rabade üleskaevandamine ei oleks olulise negatiivse mõjuga, vaadakem seda kas veerežiimi või süsinikuringe perspektiivist.

Ainus võimalus, kuidas turba kaevandamist võimalikult kahjutu tegevusena näidata, on teha vaid pool arvutust, jättes arvestusest olulisi asju välja ning võimendades endale kasulikku. Mitte arvestada sellega, et märgalade veega seonduvad mõjud võivad ulatuda kaugele. Mitte arvestada sellega, et ka turba kaevandamisel kasutatud masinatel on suur süsinikujälg. Ja mitte arvestada sellega, et inimestel võivad olla ka muud vaimsed ja majanduslikud huvid kui turbatööstusega seotud töökohad.

Nii turba- kui ka puidutööstus käivad süsinikuteemaga väga sarnaselt ümber, rõhudes kasvavale biomassile kui olulisele süsiniku sidujale, unustades kõik muu. Jäetakse kõrvale lihtne tõsiasi, et kõige kindlamalt on süsinik talletatud märgalades, vanades puudes, pinnases jne¹. Mida iganes tööstuslikku sa turba või puiduga ette ka ei võtaks, ei saa seda edaspidi enam nii hästi tallel hoida, kui loodus seda teeb.

Tööstuse loogika järgi võib aga süsinikku otsekui purki püüda ja vaat et rohkemgi, kui seda lendu lasti. Sealhulgas pisendatakse pinnase kahjustamise kaudu vabaneva süsiniku osatähtsust. Aga mis minu arvates eriti märkimisväärne: unustatakse täielikult masinapargiga seonduv süsinikuheide. Vähemalt pole ma märganud, et ükski teadustöö võtaks arvesse suurte masinate tootmise ja töötamise tõttu õhku paiskuvaid kasvuhoonegaase. Justkui käiks töö kondirammu või hobuste abil.

Kuid kõik need raskemasinad tuleb valmis teha, töökohale viia ja neid kütuse abil töös hoida. Turvas ei saa rabast välja mõttejõul. Selleks tuleb eemaldada rabast puistu, kaevata kraavid, koorida kiht-kihilt pinnast, kuivatada turvast, vedada seda ühest kohast teise ja lõpuks ka sageli ühest maailma otsast teise².

See kõik tähendab üüratul hulgal ärakulutatud fossiilkütust. Ja kuigi kõike seda välja arvutada võib olla ehk keerukas, ei saa seda ometigi arvestamata jätta. Turbasel mullal kasvav veidi lopsakam sibulapealne ei korva seda kahju.

Eriti huvitav on hinnang, justkui aitaks kaevandatud turvas kliimamuutustele paremini vastu panna nii veekasutuse vähendamise kaudu kui ka võimaldades toitu paremini ekstreemsetes tingimustes kasvatada. Aga seesama veeteema on ju turbakaevandamise puhul olulisemgi negatiivne tegur kui süsinikuringe, sest märgalasid on muutuva kliima tingimustes vaja rohkem kui ei kunagi varem, nende hävitamine on loodusele korvamatu kahju.

Märgalad suudavad intensiivsete vihmasadude korral väga palju vett vastu võtta ja põuaperioodidel hoida endas suurt veevaru, millega ümbritsevaid alasid toita. Eesti maastik on täis loodust räsivaid kuivenduskraave, mis toitaineid ja setteid jõgedesse juhtides vee kvaliteeti rikuvad ja vee liiga kiiresti merre kannavad. Seetõttu on muutunud ka meie loodus oluliselt tundlikumaks nii põuale kui ka tulvavetele. Selle asemel, et otsida veel ja veel rabasid, mida kaevandades kiiresti kasumit teenida, oleks vaja neid hoida ja nende seisundit parandada.

Eve Altrovi arvamusloos on olulisel kohal lause, et Eesti turbatoodetest moodustab aiandusturvas enam kui 95 protsenti. Ta ehitab oma loo paljuski üles väitele, et seetõttu osaleb enamik kaevandatud turbast uuesti süsinikuringes (ja ei põletata ära).

Julgen veidi kahelda nendes protsentides, sest 40 protsenti kaevandatud turbast moodustas eelmisel aastal hästilagunenud turvas³, mida valdavalt kasutatakse siiski küttematerjalina, nagu on märgitud ära ka turbaliidu enda kodulehel⁴.

Tooksin välja ka ühe olulisema õlekõrre, millest turbatööstus kinni hoiab ja mis on ka kliimaministeeriumi seisukoht. Nimelt, kuna paljud märgalad on mingis mahus kahjustatud ega panusta süsinikuringesse loodetud positiivsel moel, võiks neid justkui (lõpuni) kaevandada.

Kliimaministeeriumi kodulehel on kirjas:

"Turbaalad hõlmavad Eesti territooriumist 1,2 mln ha ehk üle viiendiku maismaast, millest mahajäetud freesturbaväljad moodustavad vaid 1 protsendi. Need alad on juba kuivendatud ja kuivendusest mõjutatud. Arvestades, et Eestist lähtuv kasvuhoonegaaside emissioon on pindalaühiku kohta küllalt suur ja Eesti on liitunud Pariisi kliimaeesmärkide saavutamise kokkuleppega, on oluline liikuda kliimaneutraalsuse suunas. Selleks saame vähendada heitkoguseid avatud alade lõpuni kaevandamisega, samal ajal aga maavara säästvalt kaevandada uusi turbaalasid avamata ja taastades loodusliku veerežiimi juba kaevandatud ning kuivendatud aladel."⁵.

Vastavalt sellele on ka omal ajal ministeerium välja andnud määruse "Kaevandamisega rikutud ja mahajäetud turbaalade ning kaevandamiseks sobivate turbaalade nimekiri"⁶.

Siin on aga olulised ökoloogilised loogikavead. Nimelt sügavamale kaevandades või kaevandusala laiendades suureneb ka kaevanduse mõjupiirkond, veerežiim saab kahjustatud palju laiemal alal. Suureneb nii kasvuhoonegaase emiteerivate kui ka põuasel ajal tuleohtlike alade pindala. Samuti arvan, et neid alasid on pärast raskem taastada, kui nii-öelda poolikult kahjustatuid.

Kui midagi tuleks muuta, siis selleks on seesama eelnevalt mainitud nimekiri. Nimelt tuleks see nimekiri kaotada ja käsitleda kõiki märgalasid potentsiaalselt ökoloogiliselt väärtuslikuna. Samuti tuleks arvestada sellega, et mida varem need taastada (enamuses piisaks kuivenduskraavide sulgemisest), seda kiiremini saavutame kliimamuutustele paremini vastupidavad ökosüsteemid ja maastikud.

Loomulikult ei saa me ka läbi jututa kaduvatest töökohtadest. Altrovi loos on oluline koht maakohtade tööhõivel, sellele lisaks on lauale löödud toidujulgeoleku kaart. Mina väidan vastukaaluks, et oma veerežiimi rikkuva ja põuakahjusid võimendava olemusega Eesti turbatööstus vastupidi lööb toidujulgeoleku veelgi rohkem kõikuma ning kahjustab turismi.

Lisaks tuleb välja tuua, et Eesti suuremate turbatootmisettevõtete töötajate nimekirjas on ca 50-60 inimest ja neid ettevõtteid on (õnneks) üsna vähe. Turismi osas saab positiivse näite tuua Soomaalt, mida aastas külastavad väga paljud turistid (aastal 2022 ligi 100 000 külastuskorda), ent külastatakse teisigi märgalasid üle Eesti.

Samuti ei tohi unustada soode-rabade mõju meie inimeste vaimsele ja füüsilisele tervisele ja paljudele inimestele on oluline, et oleks võimalikult kodulähedane koht, kus marjul käia. Seda kõike tõendavad arvukad kohtulahingud, kus kohalikud kaitsevad oma kodumetsa või koduraba.

Soovin taas rõhutada, et isegi kui me ei põleta turvast, vaid kasutame seda põllumajanduses, siis ei suuda miski korvata neid ökosüsteemiteenuseid, mida märgalad meile pakuvad. Märgalade mõjupiirkond ulatub nende endi asukohast tunduvalt kaugemale ja mul puudub naiivsus arvata, et turbaliidu poolt suunatud nii-öelda teadusuuringus see kajastust leiaks.

Kokkuvõtlikult öeldes ei näe ma Eestis mingit alternatiivi turbakaevandamise lõpetamisele. See tegevus on juba meeletult lõhkunud meie loodust. Muutuva kliima tingimustes, seistes ökokatastroofi lävel, on Eesti tugevuseks meie elusad märgalad, mitte üleskaevatud turvas ja elutud turbaväljad.