Tsiteerin kõigepealt Uut Testamenti, millest võib leida ka viite ühele paljude rahvaste mälusse sööbinud vanasõnale "teise silmas näeb pindu, aga oma silmas palki ei näe".

Matteuse evangeeliumi 7. peatükis ütleb Jeesus: "Aga miks sa näed pindu oma venna silmas, palki iseenese silmas aga ei märka? Või kuidas sa võid oma vennale öelda: "Lase, ma tõmban pinnu sinu silmast välja!", ja ennäe, sul endal on silmas palk? Sa silmakirjatseja, tõmba esmalt palk oma silmast välja, ja siis sa seletad pindu oma venna silmast välja tõmmata!"¹

Selle palgini me veel jõuame.

Hiiumaal on puhkenud emotsioonide tormimaru. Tihu looduskaitsealal Õngu rabas avastati loodushoiutööde tegemise käigus langetatud puid, mille raiumist projekt ette ei näinud, ja algatati kriminaalmenetlus "raiekäki" suhtes².

Külastasin Hiiumaad Sõru Jazzi festivali ajal ning otsustasin oma silmaga vaatama minna, mis seal rabas siis õieti tehtud on.

Varustasin end Õngu raba taastamisala raiete ja ligipääsude plaaniga ning uurisin paikkonna looduslikku tausta, et hinnata probleemse olukorra tõsidust. Andmebaasid kirjeldavad, et Tihu looduskaitsealal kasvab männi enamusega mets, mille vanus ulatub 130 aasta kanti ja rohkemgi. Sealsed kuused ja kased on muidugi pisut nooremad.

Veel avastasin, et mitmel hektaril kasvab esimese kaitsekategooria lehtsammaltaim roheline hiidkupar, mis valiti Eesti samblasõprade poolt isegi 2023. aasta samblaks. Taim kuulub ka Euroopa loodusdirektiiviga kaitstavate liikide hulka³.

Matkal eeldatavale kuriteopaigale liikusin rohkem kui pool kilomeetrit mööda kaitseala loodepiiri kuni kaitseala läbiva kraavitrassini, otsides hävitatud puid. Kuid enne ajakirjanduses suure kella külge pandud kontrollpiirkonda jõudmist tabas mind juba šokk.

See ei olnud hirmus. See oli kohutav. Niisugust vaatepilti metsa rappimisest, mis seal avanes, pole ma oma enam kui 50-aastase metsamehe elu jooksul näinud: tõelise loodusmetsa rohkem kui sajandivanused puud olid langetatud kraavitrassile. Seda tehti ilmselt Euroopa Liidu seatud loodukaitselist eesmärki kraavid kinni ajada täites. Selleks oli iga natukese maa tagant vanadesse kraavidesse kuhjatud palgid – just nimelt palgid – ja muu oksarisu. Kõikjal maas vedelevad kuusenotid kihasid aga üraskitest.

Aset on leidnud Eestis väga harva esineva loodusmetsa seaduslik vägistamine. EL-i elurikkuse strateegia aastani 2030 märgib ühe peamise ülesandena kaitsta rangelt kõiki EL-is veel alles olevaid loodus- ja põlismetsi⁴.

Pisut toibunud, ukerdasin üle puurümpade ligi kilomeetri jagu maad mööda kinni aetud kraavitrassi. Peagi märkasin metsas ristsihti ja seal ühte punasega märgistatud puunotti.

Nii. Olingi saabunud "õigesse kuriteopaika". Tegemist oli veidi üle saja meetri pikkuse trassiga, mis viis ametlikult raadatud magistraalkraavilt läbi metsa lagedale rabale. Mina neid punasega märgistatud langetatud puid ühekaupa üle ei lugenud, aga võin kinnitada, et see mõnikümmend puud, mille ümber see "kriminaalne asi" keerleb, tundus mõttetult tühine kogus võrreldes selle laastamistööga, mis põhitrassil seaduslikult korda oli saadetud.

Muuseas, lõviosa märgitud puudest olid tegelikult vaid käevarrejämedused või peenemad sookased, mille kännud olid nii väikesed, et punased märgid olid kontrollijad teinud okstele.

Mis olukord seal siis õigupoolest valitseb?

Tihu looduskaitseala, Vanajõe euroopa naaritsa püsielupaiga ja Vanajõe hoiuala kaitsekorralduskava 2015–2024⁵ näeb vajaliku tegevusena ette kraavide sulgemise Õngu rabas tehnilise projekti alusel ja Tihu järve veetaseme tõstmise põhjapaisu abil. Tööde eeldusena on läbiviidud keskkonnamõju ja Natura eelhinnang, mille järelduse kohaselt miskipärast Natura täishindamise teostamine polnud vajalik.

On ilmselge, et see kümmekond aastat tagasi koostatud kaitsekorralduskava on vananenud, näiteks pole seal sõnakestki juttu rohelisest hiidkuprast. Selle koha peal, kus asub loodusmets, on kaardile joonistatud soo. Ometi kooskõlastas keskkonnaamet Tihu looduskaitsetöö projekti alles äsja, 5. augustil 2022.

Tihu looduskaitsealal lubab kehtiv kaitse-eeskiri keskkonnaameti nõusolekul viia ellu kaitsealuste liikide elutingimuste säilitamiseks vajalikke tegevusi, kujundada metsakooslusi vastavalt kaitse-eesmärgile ja sulgeda kraave ning järvede veetaset reguleerida loodusliku metsa- ja sookoosluse ning veerežiimi taastamiseks.

Küsin: mida kuradit me seal praegu siis taastame? Püüdes luua teab mis kooslust, on looduskaitsjad planeerinud kraavide kinniajamise meetodil tegelikult hävitama enam kui sajandivanust loodusmetsa. Jah, sinna on kunagi kaevatud kraav, kuid mets ise on inimese poolt puutumata. Kava järgi läheb suur osa kaitsealast ja seal kasvavast metsast uputamisele. Muuhulgas saavad pihta needki piirkonnad, mida praegu hoolega punasega märgistati.

Et taastame "endise" olukorra… Millise siis? Kelle kaitseks me neid kraave puiduga kinni toppides täidame? Ega mitte ometi euroopa naaritsa? Kõnealune kraav on siiani toitnud Vanajõe vesikonda, kus elabki see "maailma kõige ohustatum väikekiskja ning Euroopa ohustatuim imetaja"⁶. On´s seal üldse uuritud antud magistraalkraavi vooluhulkade mõju Vanajõele?

Midagi siin ei klapi. Miks ikkagi pole sellise suure ettevõtmise juures Natura täishindamine vajalik? Võimalik, et asja uba peitub selles, et Tihu looduskaitseala niinimetatud looduskaitsetöid rahastatakse kuni 85 protsenti ulatuses EL-i ühtekuuluvusfondist ja ülejäänud osa kaetakse juba ette peksupoisiks tanki pandud RMK eelarvest (loe: raietest saadavast tulust). Kava järgi tuleks tööd lõpetada 2023. aastal, sest muidu jääks plaan täitmata ning rahad kasutamata. Just nii, nagu juhtus "vanal heal nõuka ajal", mil plaanid aasta lõpul tihtilugu kõrbesid.

Kiire kliimamuutus on tõsiasi. Mis saab edasi seda me ei tea. Viimase dekaadi pea olematud talved ja kasvõi tänavukevadine põud on ilmselged ohusignaalid, et ajad pole enam endised. Sellises olukorras välja tulla aegunud mitšurinliku looduse ümberkujundamise plaaniga, mille kahju või kasu ökosüsteemile on teadmata, näib pehmelt öeldes ebakompetentse lahmimisena.

Kes garanteerib, et loodusmetsa männiku huku käigus ühel heal päeval ürask ka vaevalt kilomeetri kaugusel asuvate Õngu mustikametsade kallale ei lähe? Sarkastiliselt võiks ju mõelda, et tühja kah, need ju puupõllud.

Kui siin kunagi midagi ka nihu tehti – pean silmas kraavide kaevamist –, siis on loodus ise selle nüüdseks parandanud. Ja kas ikka tehti valesti? Et kas siis Vargamäe Andres poleks ka kraave tohtinud kaevata? Väidan, et praeguste otsuste tulemusena pole tõenäoliselt varsti Õngu rabas enam rohelist hiidkupart ja loodusmetsa asemel saab olema vaid niiskusest kuivanud puude rägastik, mille kohta võiks kasutada ka täitsa uut sõna: rämpsik.

Siin ei ole vaja erialateadlasi, kes teaduslikult tõestavad, et mistahes lühikese kraavijupi sulgemine võib hävitada olemasoleva looduse sadadel hektaritel. Näiteid elust enesest leiame kopratammide näol kõikjal Eestimaal.

Nüüd siis tagasi pinnu ja palgi juurde.

Antud lugu pole ainukordne. Kahjuks on nii, et häälekad "looduse hoidjad ja kaitsjad" on suunanud kogu oma jõu RMK, metsameeste ja nende tegevuse vaenamiseks ja pinnu otsimiseks, ent samal ajal ei märgata palki oma silmas, olgu selleks siis Tihu Looduskaitsealal kogu iganenud projekti tõttu tekkinud ja tekkiv mõõtmatu kahju loodusele või üleskutsed tegevusetusele jõudsasti kasvavate üraskikahjustuste likvideerimisel rahvusparkides ja kaitsealadel. Kaua võib?