Alustan pika loeteluga. Tsivilisatsioon tähendab kogu sotsiaalset, poliitilist ja hariduslikku kompleksi, eluviisi, ühiskondlikku olemist, eetikat, moraali, ususüsteemi, õiguse ja riigi mõisteid, majanduskorda, teadusi, kunsti ja ka arusaama teistest tsivilisatsioonidest. Ehk tegemist on kõikehõlmava mõistega. Tegemist on sama arengutausta ja pärandiga riikide ja rahvaste eluviisi ja olemasolu mõttega.

Praegu elame ajas, mil rahvuslus on tulnud poliitilise jõuna tagasi USA-s, Euroopas ja Aasiaski. Riikidevahelise korralduse keskseteks tegijateks on taastumas rahvusriigid, samal ajal kui rahvusüleste ühenduste roll on nõrgenemas.

Külma Sõja aegne ja selle järel sündinud rahvusvaheline elukorraldus on Salomaa arvates kriisis. Maailma jagavad ja koostööd takistavad nii tsivilisatsioonid kui ka religioonid. Kuigi üha enam riike on muutnud oma põhiseaduse religiooni plaanis neutraalseks. Aafrika riikidest on ilmalikud 27, Aasias 20, Euroopas 33, Lõuna-Ameerikas seitse, Põhja-Kesk-Ameerikas viis ja Okeaanias neli.

Euroopas on Salomaa hinnangul õnnestunud lõhenemistrendi vaos hoida riikides, kus ei ole vastuolulist tsivilisatsioonide segunemist, kuid on olemas valitsev rahvuslik teadlikkus ja ettevaatlik suhtumine immigratsiooni. Need on tema arvates Eesti, Läti, Leedu, Poola, Tšehhia, Slovakkia, Sloveenia, Ungari ja Austria. Neis maades ei ole ka terrorismi kui nähtust. Sisserändesse kaasavalt suhtuvad riigid on seevastu tihti langenud terrorismi ohvriks. Terrorismi puhul ei ole aga võimalik sõjaline või mingi taktikalis-operatiivne lahendus, sest pole võimalik määrata seisundit, mida võiduks nimetada.

Paljud uue aja kriisid ja konfliktid on Salomaa sõnul mitte geopoliitika, vaid tsivilisatsioonide vastuolu tulemus. Tsivilisatsioonide mõju on kasvamas suuremaks kui geopoliitikal. Suured muudatused võivad meid järgmiste põlvkondade ajal ees oodata loodusjõudude tõttu. Keskkonna muutumine tähendab elukõlbulike alade vähenemist ja seega rändevoogude kasvu. Ja ükski rahvusvaheline organisatsioon ei suuda neid arenguid hallata.

Kõige rohkem on ökosüsteemi pärast mures lääne tsivilisatsioon. Kõige vähem aga õigeusklik. Islamitsivilisatsioonil ei ole aega sellele mõelda, kuigi kõrbealad laienevad. Ka budistlik tsivilisatsioon on suhteliselt ükskõikne, kuigi ilmastikuhälbed on tõsine probleem kogu Aasias.

Võime oma arengut sättida on vaid lääne tsivilisatsioonil. Budistlikul ja islamitsivilisatsioonil ei ole selleks ei moraaliteoloogiat ega organisatsioonilist struktuuri. Rahvusriikide vastutustunne kipub kaduma kohe, kui mingi katastroof nende endi püsimist hakkab ohustama. Kui loodus toimib oma seaduste alusel, siis võib inimkonnas uuesti hakata rolli etendama looduslik õigus, mis võib kehtestatud õiguse kõrvale tõrjuda.

Tsivilisatsioonide sisemine lagunemine on nähtav juhtivate riikide hegemoonia nõrgenemisena, mis on arenenud tsivilisatsioonide vaheliseks kriisiks. Rände massilisus tuleneb tihti sellest, et migrantide endi tsivilisatsioon ei suuda muudatusi hallata.

Vastuvõtvad riigid omakorda ei suuda hallata sisserändega kaasnevaid nähtusi. Kristlik tsivilisatsioon näeb ette pagulaste abistamise ilma valikuta. Õigeusklik tsivilisatsioon sarnaneb oma sissepoole suunatud moraali ja eetikaga islamitsivilisatsioonile, ehk erineb lääne kristlikust variandist. Budistlikus tsivilisatsioonis abistatakse harilikult vaid omasid. Aafriklased püüavad abistada ka teisi, kuid nende riikide teovõime on puudulik.

Praeguseks on ilmne, et lääne kristliku ja liberaalse maailmakorra aluseks olev kõikehõlmavus ei ole siirdatav teise, näiteks islami või budistlikusse tsivilisatsiooni. Neis piisab sellest, kui juht järgib usu juhiseid. Piisab sellestki, kui juhti peetakse õiglaseks ja rahva huve kaitsvaks.

Hiinas ja Venemaal puudub ka läänelik käsitlus moraalist ja eetikast. Demokraatiat ei osata nõuda, kui seda ei ole kunagi olnud. Liberaalne maailmakord on Salomaa arvates kriisis, kuid ei ole selge, mis võiks seda korvata. Võimalik, et jätkub tagasilangus vana julgeolekukorra juurde, mis oli valitsev enne Esimest maailmasõda ja mida võib nimetada vanaks maailmakorraks.

Tsivilisatsioonidel ei ole enesetunnet ega vastutustunnet, kuigi tuginevad moraalile ja eetikale. Kõik tsivilisatsioonid püüavad näidata end rahumeelsete, koostöövalmite ja mittevägivaldseina. Kuid kui neid püütakse mõjutada, on nad valmis ka jõudu kasutama.

Venemaa sisemine areng pakub näite sellest, kuidas teadmisi, tõde ja tegelikkust kontrollitakse. Kui ajalugu näib iseennast kordavat, siis hakatakse ajalugu muutma. Putin esindab aga ida õigeusu tsivilisatsiooni tõeteooriat, mille kohaselt tõde on see, mis toimib. Ja kui tekib vastuolu, siis võib tegelikkust vajadusel muuta.

Tsivilisatsioonid arenesid selleks, et piirata üksikisikute ja ühiskondade kiskjalikku käitumist. Kui tsivilisatsiooni reeglid nõrgenevad, levib kultuuride võistlus ja vastasseisud. Valmidus kasutada jõudu poliitika vahendina kasvab. Kasvab ka sõjahirm elanikkondade seas. Tähtsaim mõjur võib olla kolme suure – USA, Hiina ja Venemaa – sissepoole pöördumine ja neis toimuv vastasseis riigi ja üksikisiku vahel, mis leiab lahenduse vägivallana riigi huvides.

Ilmnema on hakanud ka eeldused tsivilisatsioonide sõjaks. Vahendeid arengu tagasipööramiseks kuigivõrd ei ole ja seetõttu on tegemist suure riskiga olukorra eskaleerumiseks. Tsivilisatsioonide sisemine nõrgenemine annab tänapäeval võimaluse ka uue profiiliga poliitiliste liidrite esile tõusuks. Ja nad ei pruugi enam olla seotud pärandi, kultuuri ega isegi seniste normidega.

Lõpetuseks märgin, et tegemist on mitte niivõrd ettemääratusega, kuivõrd suundumustega, mida tasub ehk meeles pidada.