Maailma majandusfoorumi globaalsete riskide raport näitab, et erinevalt praegu käega katsutavatest lühiperspektiivi riskidest on kümne ja enama aasta pärast valdavalt just keskkonnaseisundi halvenemisest tulenevad muutused need, mis meie igapäeva elu kõige tõenäolisemalt mõjutavad.

Kui me ei tegele keskkonnast tulenevate kriiside ohjamise ja ennetamisega juba praegu, ootab meid kümne aasta pärast palju ulatuslikum tulekahju.

Ka sambliku kadumine mõjutab inimese heaolu

Näiteid selle ilmestamiseks on tuua väga erinevatest eluvaldkondadest. Hetkel peetakse lähimate aastate suurimaks ja juba nüüd ka selgelt ilmnenud riskiks elukallidust. Kümne aasta perspektiivis on üheks suuremaks riskiks, mida me veel teravalt ei taju, elurikkuse vähenemine ja ökosüsteemide kokkuvarisemine. See on järgnevatel aastatel kõige kiiremini halvenev globaalne kriis. Kui märgata, tahta ja tegutseda, saame seda kriisi pidurdada.

Eesti on piirkond, kus aasta keskmine temperatuur kerkib kiiresti. Kui eelmise sajandi alguses oli keskmine aasta temperatuur Tartus 4,7 kraadi, siis nüüdseks on see kerkinud 6,4 kraadini. Muutus on olnud 1,7 kraadi. Selle negatiivset mõju me ehk igapäevaelus ei taju, kuid temperatuuri tõus toob meile aina enam kaasa muutusi, mis mõjutavad nii meie elukeskkonda, toidulauda kui ka majandust.

Ühelt poolt võime uhked olla, et meil on suured kaitsealad ning seal elavate liikide seisund on parem kui Euroopa Liidus. Aga kui vaadata Eestit tervikuna ehk kaitsealadest välja poole, siis peame tunnistama, et meil on samasugused negatiivsed trendid, nagu Euroopas. Meie maastikest kaovad kõige enam põllulinnud ja metsalinnud, samblikud ja kahepaiksed.

Miks on oluline seda tähele panna? Kliimamuutused, elurikkus ja inimese heaolu on omavahel tihedalt seotud. Kui looduse seisund halveneb, mõjutab see otseselt kliimat ning meie võimekust nende muutustega toime tulla. See omakorda mõjutab inimest ja majandust tervikuna, sest majandus toetub paljus just looduslikele ressurssidele.

Tunnelnägemisest tuleb vabaneda

Me kõik otsime lahendusi. Rohereformi protsess ongi üks lahenduste otsingute ja tegutsemiste jada. Oluline on sealjuures tähele panna, et lahenduste otsimisel ei tekiks meil tunnelnägemist: peame arvestama ja analüüsima, kuidas kliimamuutusi pidurdavad kavandatavad meetmed või tegevused mõjutavad teisi valdkondi või keskkonna aspekte. Kõik meetmed ei pruugi olla ühtviisi head elurikkusele, sotsiaalsetele või majanduslikele aspektidele. Peame leidma sellised lahendused, mis teeniksid neid kõiki.

Näiteks kui rajame päikese- ja tuuleparke, siis mitmekesistame sellega energiajulgeolekut ning vähendame keskkonnamõju, aga peame mõtlema ka sellele, kuidas toetada samal ajal nendel aladel elurikkust. Lahendused selleks on olemas.

Oskame muutusi ellu kutsuda

Kõiki väljakutseid korraga me lahendada ei suuda, seega peame analüüsima, millele esmajoones tähelepanu pöörame. 2021. aasta andmetel tuleb suurem osa kasvuhoonegaase Eestis energeetikast ja tööstusest – kokku 52 protsenti. Suuremate heitjate hulka kuuluvad ka metsanduse ja maakasutuse sektor, transpordisektor ning põllumajandus. Hooned on üks meie suurimaid energia tarbijaid.

Võib tunduda, et vajadused muutusteks on väga suured ja kogu meie elu ongi üks suur keskkonnajalajälg. Tegelikult läbisime sarnaseid muutusi juba siis, kui Eesti taastas iseseisvuse ning läksime üle uuele majandusmudelile. Ja me saime selle tehtud.

Kogu Eesti kasvuhoonegaaside heide on 1990. aastate algusest vähenenud 57 protsenti. See suur muutus tuli majanduse ümberkujundamisest seoses Eesti iseseisvumisega, järgmistel aastatel tingis languse põlevkivist elektritootmise oluline vähenemine. Seegi pööre ei olnud lihtne, kuid me kogeme praegu kõik, et praegune Eesti ühiskonna heaolu kaalus üles muutustega kaasnenud ajutised raskused.

Eesti põhimured on transport, hooned ja madal ressursitootlikkus

Peame aastaks 2035 vähendama CO2 heidet Eestis kaheksa miljoni tonnini ning aastaks 2050 saavutama kliimaneutraalsuse. Kõik suurema saastega sektorid tuleb nüüd luubi alla võtta ning tegutsema asuda.

Transpordisektor on energeetikaga võrreldes pikema lõtkuga. Selle sektori heide ei ole aastate jooksul vähenenud, vaid on tõusnud. Maanteetransport moodustab peaaegu kolmandiku kogu Eesti energia lõpptarbimisest, kuna sõltub täielikult naftapõhistest kütustest (96 protsenti heitekogusest transpordisektoris). Suurenenud on ka autode arv ning lisaks on meil ka üks vanimaid autorparke Euroopa Liidus.

Ainsana saab kasvuhoonegaase siduda metsanduse ja maakasutuse sektor, mis viimastel aastatel on liikunud aga hoopis heite tekitajate poole. Peame ellu viima tegevusi, mis toetaksid läbimõeldud maakasutust, suurendaksid elurikkust ja süsiniku sidumist. Usun, et selles sektoris on võidupotentsiaali päris palju.

Üleilmses säästva arengu eesmärkide indeksi edetabelis oleme heal kümnendal kohal. Indeksi koostamisel hinnatakse 17 erinevat näitajat ning meie tugevusteks on eeskätt kvaliteetne haridus, madal väikelaste suremus, elu turvalisus. Meie puudusteks on aga näiteks see, et Eesti CO2 heide on inimese kohta Euroopa keskmisest suurem, mis on tingitud nii põlevkivi kasutamisest kui ka meie transpordi ja hoonete energiamahukusest.

Mure on ka meie ressursitootlikkus, mis on oluliselt madalam, kui Euroopa keskmine. Me kasutame liiga palju materjali ja meil tekib liiga palju jäätmeid, mis pärsib nii meie tootlikkust kui konkurentsivõimet. Selles aspektis oleme Euroopas 25. kohal ehk tagantpoolt kolmandad.

Majanduskasvu saab rohereform tõusule pöörata

20. sajandi keskpaigast hakati majanduse heaolu näitajana kasutama SKP-d. Varem on kasvuhoonegaaside heide ja SKP liikunud korrelatsioonis. Kui üks kasvas, kasvas ka teine, kui üks kahanes, kahanes ka teine.

Kui vaadata näitajaid vahemikul 1990–2018, siis näeme, et sisemajanduse koguprodukt Euroopas tõusis 146 protsenti, aga kasvuhoonegaaside emissioonid kahanesid samal ajal 22 protsenti. Meie majanduse heaolu ei sõltu enam sellest, kui palju me fossiilseid kütuseid kasutame, see seos on muutumas minevikuks. Pikemas perspektiivis on oluline, et see trend jätkuks ja otsused kasvuhoonegaaside vähendamiseks aitaksid sellele kaasa.

Muutused majanduses juba toimuvad. Väga suureks mõjufaktoriks on saanud finantssektor – üks rohereformi eestvedajaid, kes juba praegu mõjutab seda, kui palju rohelisi investeeringuid tehakse ning milliseid tehnoloogiaid arendatakse.

On oluline, et Eestis suureneks nende ülikoolide ja ettevõtete arv, kes panustavad ringmajanduse arendamisse, uute materjalide väljatöötamisse, vähese heitega tehnoloogiate arendamisse, sest muutused maailmamajanduses juba toimuvad ning nõudlus rohereforme toetavate lahenduste järele kasvab. Kui me ei suuda takerduma jäänud trende positiivseteks lahendusteks pöörata, kannatab lisaks keskkonnanäitajatele ka meie konkurentsivõime.