Kliimamuutused on päris, olenemata sellest, et enamik lugejaid sellist sõna pealkirjas märgates võib-olla kaugemale ei loe. Kliimamuutused on kohal ja mõjutavad juba praegu vähemal või rohkemal määral kõiki maakera piirkondi.

Selle aasta juulikuu oli ajaloo kuumim. Ülemaailmne keskmine õhutemperatuur ületas 1,5 kraadi võrra tööstusrevolutsiooni eelse aja keskmist. Viimased kaheksa aastat on olnud seni mõõdetutest kõige soojemad. Meile koduses Euroopas möllavad kuumalained ja metsatulekahjud, milliseid me seni kogenud pole. Ka Eestis oli tavalisest kuivem ja soojem, ehkki hullemast pääseti.

Kliimamuutuste mõjude, näiteks kuumalained, üleujutused, tõttu sureb või rändab uut elukohta otsima üha rohkem inimesi. Enamasti on need inimesed pärit piirkondadest, kus on vähe võimalusi probleemi ennetada või selle tagajärgedega tegeleda. On hinnatud, et ainuüksi Euroopas on sel suvel kuumalainete tõttu surnud üle 60 000 inimese. On saari ja piirkondi, mille vee alla kadumine on maailmamere tõusu tõttu vältimatu. On piirkondi, mis on üha kiiremini muutumas kõrbeks.

Kliimakriis on teaduslikult tõestatud fakt. Paraku tundub, et teadlased on muutuste kiirust ja ulatust selgelt alahinnanud. Inimkonnal on iseendale ja kogu elusale loodusele tekitatud probleemi lahendamisega juba väga kiire.

Kliimakriisi uus väljakutse: õhinapõhisus

Nüüd on aga kliimaprobleemist saamas järjekordne ideoloogia, mil faktidega vähe pistmist. Selle ideoloogia kohaselt hoiab Eesti ülikiire tegutsemine ära kliimamuutuste mõjud Eestile ning tagab majandusele ka konkurentsieelise. Kliimakriisi sildi alla mahutatakse aga kõik oma lemmikprobleemid ja äriideed.

Asja kallal ollakse küll õhinaga, kuid tegelikud probleemid ja nende tagajärjed on seejuures otsustajatel ja ka mitmetel häälekatel eestkõnelejatel segamini kui Kört-Pärtli särk. Selle tulemusel tehakse küll nii mõndagi, kuid kliimamuutuste leevendamiseks ja nende mõjudega kohanemiseks pole enamusel nendest tegevustest kahjuks mingit tolku. Ja seda segadust on paista ka hiljuti avaldatud kliimaseaduse väljatöötamise plaanis.

Tegutsejatel puudub suure pildi nägemise oskus ning probleeme esineb faktipõhisusega. Ühel hiljutisel üritusel väitsid kaks kliimapoliitika eest vastutavat ametnikku teineteisest sõltumatult, et Eesti inimese keskmine aastane süsinikuemissioon on kas 20 või siis teisel juhul 17 miljonit tonni. Tegelikult on mõlemad arvud suuremad kui kogu Eesti kasvuhoonegaaside aastased emissioonid kokku (15,6 miljonit tonni aastal 2022).

Eksimine on inimlik, kuid lihtne põhitõde peaks valdkonnas pikalt töötaval inimesel selge olema, sest see näitab, kui tõsiselt oma vastutusala probleemi suhtutakse ja kuivõrd on suur pilt endale selgeks tehtud. Ja kui sellisel tasandil on arusaam puudulik, siis ülejäänud inimestes tekitab ametnike ja poliitikute jutt veelgi suuremat segadust.

Kes seisab Eesti huvide eest?

Kliimaministeeriumi loomine on kõige ehedam näide sellest segadusest ja suurushullustusest, mis Eestis sel teemal valitseb.

Esiteks ei mõjuta Eesti kliimaministeerium kahjuks või õnneks ei Eesti ega maailma kliimat mingilgi moel. Tegelikuks tegevusalaks on ikkagi kliimamuutuste vastane võitlus, nende leevendamine ja nendega kohanemine. Ministeeriumi ametliku nimena on mujal maailmas kasutusel tavaliselt kliimamuutuste- või kliimamuutuste vastu võitlemise ministeerium. Kui üldse kasutatakse ministeeriumi nimes sõna "kliima", siis tehakse seda kas kõnekeeles või koos teiste valdkondadega.

Teiseks, vaadates Eesti kliimaministeeriumi tegelikke valitsemisvaldkondi oleks õigem ja ausam nimetus näiteks kliimamuutuste, keskkonna-, energia -ja taristuministeerium (tegevuste nimetused juhuslikus järjekorras). Ilmselt tekkis kellelgi hea mõte need olulised ja keerulised teemad millegi paremini kõlavaga glasuurida. Ja sellest võib tekkidagi mulje, et kliimaprobleemiga tegelemine lahendab ka kõik muud probleemid.

Oman pea kahekümne aasta pikkust kogemust kliimamuutuste valdkonnas, sealhulgas neljateist aasta pikkust kogemust läbirääkimistes. Olen näinud, kuidas riigid seisavad oma riigi ja inimeste huvide eest. Eesti ametnike eesmärk näib olevat aga teenida Euroopalt ja ülejäänud maailmalt medal kiire tegevuse eest, küsimata, mis hinnaga Eesti majandusele ja inimestele me neid muudatusi teeme ja kas neist kliimamuutuste pidurdamiseks tegelikult üldse kasu on.

Nendele küsimustele vastamiseks oleks vaja korralikke mõjuhinnanguid, mis arvestaksid valdkondade vahelisi seoseid ning ka seoseid teiste riikide majanduse ja poliitikatega, sealhulgas ka praeguse geopoliitilise olukorraga. Ma ei pea silmas, et Euroopa Komisjoni õigusaktide ettepanekuid tuleks eirata, kuid tuleb mõista, millest need kohustused tulenevad, kas need on teostatavad ja mis on nende rakendamise tagajärjed ning sellele vastavalt astuda läbirääkimistesse. Ka selleks on vaja oskusi ja kogemusi, mida tundub Eestis nappivat.

Praeguseks on paljud Euroopa riigid jõudnud arusaamisele, et kliimapoliitika eesmärkide rakendamine on maha jäämas esialgselt planeeritust (inglise keeles implementation gap). Samuti on muutunud majanduslik olukord maailmas ja eriti Euroopas, mis võimendab kliimamuutuste poliitika mõjusid majandusele ning eriti vaesematele elanikkonna rühmadele.

Lisaks on paljud meetmed osutunud reaalsuses palju raskemini teostatavateks, kui hinnati, või on nende rakendamine tekitanud vastuseisu teatud huvigruppide hulgas. Seega on nii mõnigi riik otsustanud hoogu maha võtta. Ja võib-olla olekski Eestil eelis hiljem alustajana teiste riikide kogemustest ja vigadest õppida ning olla esirinnas hästi läbimõeldud ja reaalselt teostatava kliimapoliitikaga, mis tooks kasu nii Eesti inimesele kui ka majandusele.

Vajame teaduspõhist tegutsemist ja tõsist sisulist arutelu kõikide osapoolte vahel. Pooletunnine arutelu kohtumisel, kus esitletakse ametnike plaane, või kahepäevane kooskõlastusaeg kavandatavale keskkonnamaksude tõusule ei ole kaasamine.

Mulle on öeldud, et Eesti inimesi ja ettevõtteid ei saagi kaasata, sest nad lähevad kohe tülli ja hakkavad tekki enda poole kiskuma ning seega olevat parem ja lihtsam seda üldse mitte teha. Tegelikult oleks tülli minemine juba hea algus, nii kaua kui sealjuures viisakaks ja lugupidavaks jäädakse.

Kaasamine on veelgi olulisem, kui mõelda Eesti praegusele majandusele, mis on juba mõnda aega languses, ja hinnadki on tõusmas. Sellist olukorda tuntakse stagflatsiooni nime all ja lahendused sellele majandusteoorias praktiliselt puuduvad. Sest see, mis aitab ühele, mõjutab teist vastupidiselt. Üks meetod on kindlustunde tekitamine, öeldes, et asjad lähevad paremaks. Sedagi ei saa teha lõpmatuseni, sest varsti ei usu sellist juttu enam keegi.

Kui nüüd kirjeldatud olukorras asuda kiirkorras niinimetatud rohepööret ellu viima ja teha seda näiteks maksutõusu teel, võib see halvendada mõlemat, nii majanduslangust kui ka inflatsiooni, eriti kui maksustamisega ei kaasne samaaegne alternatiividesse investeerimine.

Mis on teadus?

Tüli ja segadust võib tekitada ka teaduspõhisus. Nimelt ei tegele teadus mõnele üksikisikule sobivate vastuste otsimisega ja teiste eitamisega.

Esiteks ei võta teadus moraalseid seisukohti. Teadus ei ütle, milline tulemus on moraalne või milline mitte ega pühi vaiba alla valusaid tõdesid. Teiseks ei ole teadus dogmaatiline, ta ei teeni kellegi usku, uskumusi või maailmavaadet. Kolmandaks ei sünni teadustöö tulemus demokraatliku hääletamise teel. Enamiku soov ei pruugi olla uurimuse tulemusega kooskõlas.

Neljandaks on teaduses teretulnud kõik tulemused. Nende üle arutatakse, neid hinnatakse ja neid tehakse uute teadmiste või paremate meetodite ilmnemisel ka ümber. Teadustöö meetodid peavad olema usaldusväärsed ja tulemused neid kasutades korratavad ka teiste uurijate jaoks. Endale sobivate tulemuste saamiseks ei tohi meetodeid moonutada, näiteks eirata usalduspiire või lisada arvutustesse statistilisi erindeid, metodoloogiliselt oleks see lubamatu.

Seega tuleb ettevaatlik olla otsustega, mida tehakse ühe teadusartikli ühe kontekstist välja rebitud lause põhjal. Usaldada tuleks infot, mis on pandud kokku paljusid sõltumatuid uurimistöid hinnates. Sellised on valitsustevahelise kliimamuutuste paneeli (IPCC — Intergovernmental Panel on Climate Change) aruanded. Ainuüksi kuuenda hindamistsükli esimese töögrupi raport, mis sünteesib ja hindab kliimamuutuste aluseks olevat loodusteadust, põhineb 14 000 teadusartiklil.

Nendes raportites kasutatavad artiklid on läbinud enne avaldamist teiste valdkonna teadlaste analüüsi (peer review). IPCC aruanded ise läbivad mitu teadlaste, kodanike ja valitsuste hindamisringi, mis suurendab nende usaldusväärsust veelgi. Just sellele teadusinfole põhinevad ka ÜRO kliimakonventsiooni otsused.

Seetõttu paneb mind imestama, kui vähe räägitakse IPCC raportitest Eestis. Järjest enam tundub mulle, et põhjuseks on mõned raportite sõnumid, mis on vastuolus teatud grupi või gruppide ideoloogiaga.

Näiteks räägitakse raportites laiapõhjalise kaasamise olulisusest ja sellest, et inimestega arvestamine on oluline kliimameetmete edukaks täideviimiseks, aga sedagi, et maa ja metsa süsinikusidumisel on piirid. Seetõttu tooks IPCC aruannete kasutamine kaasa ebameeldivaid arutelusid.

Mulle on ka öeldud, et nendes raportites olev informatsioon on lihtsalt vale, kuna Eestis arvatakse teisiti. Või et kõige olulisemate teadlaste töid, mis näitavad teisi tulemusi, ei ole raportis piisavalt arvestatud. Sellisel juhul soovitan need probleemid tõstatada IPCC autoritega. Erinevate töögruppide juhtide ja peatükkide juhtautorite e-posti aadressid on kõigile vabalt kättesaadavad. Ei ole kuidagi õigustatud sadade autorite tuhandeid artikleid kokkuvõtvaid töid lihtsalt kõrvale lükata.

Näitena võib tuua ka äsja Eestis ilmunud "Suure rohepesu käsiraamatu", mille autor on Jüri Liiv ja mida esitletakse teaduspõhisena. Tegu on aga suuresti ideoloogilise teosega, milles mustatakse teadlasi, ignoreeritakse fakte ning millesse on valikuliselt nopitud ajakirjandusest ja mujalt viiteid tõestamaks autorile meelepärast narratiivi, mis minu arvates läheneb vandenõuteooriale ja millegipärast toob meelde filmi "Matrix". See raamat on ilmselges vastuolus IPCC raportitega, mis põhinevad tuhandete teadusartiklite sünteesil.

Täpselt selline propagandistlik ja oma maailmavaatest lähtuv väidete väljavalimine ongi see, mis ohustab läbimõeldut ja teaduspõhist tegutsemist kliimamuutuste valdkonnas. Huvitav on, et see raamat on saanud Eesti Teadusagentuuri rahastuse ning seega eeldaks paremat fakti ja teaduspõhisuse kontrolli.

Vajame ausat ja teaduspõhist debatti

Vajame väga kliimaküsimustes ausat ja teaduspõhist debatti, kus on kohta kõikidele põhjendatud arvamustele, nii nagu seda on öelnud ka president Alar Karis. Ametnike ideoloogiast lahknevaid arvamusi ja teadmisi ei tohi eirata ning nende kandjaid häbistada ega tühistada, on märkinud õiguskantsler Ülle Madise.

Sellise arutelu käigus selguksid tõenäoliselt ka seni vaka all olnud probleemid, nende hulgas needki, mis on Eestit ideoloogiapõhise kliimapoliitikani viimas. Avatud teaduspõhise debati abil saame ehk vaadata ka käesolevast aastakümnest kaugemale.

Alustada tuleks kohe, sest tunnustatud eksperdid, keda Eestis ei kuulata, leiavad endale töiseid väljakutseid ka mujal. Kas siis sellel või mõnel muul põhjusel, on sel sügisel kahjuks nii mõnedki minu teadlastest ja haritud tuttavatest Eestist juba lahkunud või lahkumas.

Järgnevalt annan neli soovitust otsustajatele ja kõigile inimestele, kellele kliimamuutuste teema korda läheb:

1. Lugege IPCC raporteid, mis põhinevad tuhandetel teadusartiklitel. Nii saate viia omavahel kokku sõltumatute teadustööde tulemused ja hinnata nende usaldusväärsust. Kui aega on vähe, siis lugege raportite lühikesi poliitikutele mõeldud kokkuvõtteid.
2. Kliimamuutused on teaduslikult tõestatud. Seega peavad ka lahendused olema teaduspõhised. Kliimamuutustest ideoloogia tegemine on kiireim viis langetada valesid otsuseid ja suurendada ühiskonna lõhestumist.
3. Paanika ei vii meid kliimamuutustest rääkides kuhugi. Pigem viib paanika rumalate ja populistlike valikuteni, mis eiravad suurt pilti.
4. Kliimamuutuste keskmes peab olema kohalik inimene. Riigi roll on seista oma inimeste heaolu eest, nii nagu seistakse looduse heaolu eest. Seda tuleb teha nii kohalikus kogukonnas, riigis kui ka kogu Euroopas.