Teadaolevalt esimeseks militaardrooniks võib pidada Kettering Bugi ehk "Putukat", mille leiutas ameeriklane Charles Kettering juba esimese ilmasõja lõpus. Mehitamata õhutorpeedo lennuulatus oli 100 kilomeetrit ning tegelikku lahingusse see kunagi ei jõudnud. Palju tuntum oli Natsi-Saksamaa rakett V1, millega rünnati teise maailmasõja lõpus Londonit ja Belgia linnu.

Pärast Maailmakaubanduskeskuse rünnakut näitasid jänkid oma tehnoloogilist üleolekut, kui mehitamata ründelennuk Reaper nottis Afganistani mägedes al-Qaeda võtmetegelasi samal ajal, kui piloodid istusid turvaliselt teisel pool maailma Nevada kõrbes.

Siiani olid kõik need süsteemid kallid ja nende kasutus pigem harv. See, mis juhtus pärast mullu 24. veebruari, üllatas paljusid militaaranalüütikuid. Me kõik mäletame ligi 50 kilomeetri pikkuseks veninud Venemaa sõjakolonni, mis suundus Kiievi peale. Üks faktor, mis selle edenemise peatas, oli Bayraktar. Türgi päritolu ründedroonil oli sõja alguses koguni nii suur roll, et tema auks tehti isegi laul.

"Ilmselt oli sellel kõige suurem propagandaväärtus, kuna Bayraktar kandis ka rakette, millega ta oli võimeline siis oma tuvastatud sihtmärki ka kohe mõjutama. Lihtsalt nüüd videokaadrid olid väga efektsed ja arvati, et nende avaldamine kuidagi mõjutab nii vastast kui läänemaailma ja oma inimesi," kommenteeris Threod Systemsi asutaja Mikk Murumäe.

Igatahes osalesid Bayraktarid ka väga märgilises operatsioonis läinud aasta aprillis, kui nende ja mitme teise drooni abil eksitati ristleja Moskva kaitsesüsteeme ning Ukraina tiibraketil õnnestust Venemaa Musta mere lipulaeva tabada ja see uputada.

Kui algul pommitas Venemaa Ukraina linnu ja taristut kõikvõimalike rakettidega, millest kõige erilisem oli kümnekordsel ülehelikiirusel lendav Kinzhal, siis peagi saadi aru, et iga pauguga kümneid miljoneid kulutada ei suuda isegi Putini režiim. Seetõttu ilmusid augustis 2022 Ukraina taevasse algselt Iraanis toodetud Shahed droonid, mis on küll aeglased, aga võrreldes tiibrakettidega odavad, tänu millele sai neid ohtralt kulutada. Ukrainlased omakorda pidid nende alla võtmiseks kasutama väga kalleid õhutõrjerelvi ja on Shahedide või nende sarnastega hädas siiani.

"Kamikadze-droonid  on väga laialt levinud. Neid on väga erinevaid, need on suured – kus on mitukümmend või lausa mitusada kilogrammi lõhkelaengut peal, aga on ka väga pisikesed, mis ongi mõeldud ühe konkreetse sõduri tapmiseks. Võib-olla kaalub mõned grammid ainult," rääkis kaitseväe drooniekspert Andrei Slabovitš.

Milrem Roboticsi arendusdirektor Sten Allik lisas, et kui igal hetkel võib ükskõik kust suunast ilma pikema etteteatamiseta tulla pisikene droon, mis võib inimesele pommi pähe kukutada, siis sellest tekkiv psühholoogiline surve on pika aja jooksul päris märkimisväärne.

Droonisõja üks kõige ootamatum "staar" on aga Mavic. Firma DJI algselt puhkuse- või pulmavideote jaoks müüki paisatud mõnekümnesentimeetrise läbimõõduga kvadrokopter osutus ülitõhusaks nii luure- kui ründetegevuses. Näiteks riputati umbes 3000-eurosele droonile külge paarisajaeurone granaat ja kukutati see mitu miljonit maksvasse tanki.

"Sõjatehnika on tavaliselt kallis, tankid maksavad miljoneid, õhutõrjesüsteemid kümneid miljoneid, võib-olla isegi sadu miljoneid. Kui sa avastad vastase tehnika, suudad määrata selle asukoha ja seda efektiivselt rünnata, siis efekt on meeletu," selgitas Murumäe droonide edulugu.

See ongi põhjus, miks üks olulisem artikkel, mida abiorganisatsioonid nagu Slava Ukraini rindele viisid, olid täiesti tavalised poest ostetud laiatarbedroonid. Sarnase tsiviildrooni abil, mille Ukraina nupumehed varustasid haaratsiga, pandi pihta venelaste raadiosaatja, millega nende sidet pealt kuulati. Või olukord, kus droon loob "silmside" viimase ellujäänud Vene võitlejaga ja nõuab kaevikusse saadetud kirjaga selle alistumist. Sõdur küsib käemärkide abil, kas ta tapetakse ja droon vastab… (liigub paremale vasakule).

Üks näide innovatsioonist on ujuvdroonid. Hellitavalt "merebeebiks" ristitud mehitamata aluste abil kahjustati olulist osa Krimmi Venemaaga ühendavast Kertši sillast ja põhjustati kergemat sorti paanika Venemaale kuuluvas Musta mere laevastikus.

Sõjandusekspertide sõnul ongi droonid mänguvälja võrdsustanud – ka nõrgem pool suudab vastast hella kohta tabada. Võib-olla plahvatused Kremli kohal või mujal Moskvas on sümboolse väärtusega, aga droonirünnak näiteks Pihkva sõjalennuväljale, mis asub Eesti piirist 32 kilomeetri ja Ukrainast üle tuhande kilomeetri kaugusel, oli tõsine hoop.

"Uued süsteemid võimaldavad need rünnakud läbi viia. Ja ma arvan, et tegelikult laias laastus ükski riik hetkel maailmas ei saa öelda, et me oleme 100 protsenti kaitstud selliste mehitamata masinate rünnakute eest. Paraku veel mitte," sõnas Slabovitš.

Just seetõttu on Ukraina rindejoonest saanud omamoodi katsepolügoon, kus proovitakse kõikvõimaliku suuruse ja toimemehhanismiga droone. Kui Eestil konventsionaalset tanki- või haubitsatööstust ei ole, siis selles droonirevolutsioonis lööb kaasa mitu firmat. Näiteks Eesti omanikele kuuluv Threod Systems on alates sõja algusest tarninud Ukraina armeele umbes 50 luuredrooni.

Eesti droon suudab kuni viie kilomeetri kõrgusel püsida kolm tundi ja anda kõrge kvaliteediga pilti 50 kilomeetri raadiuses. Näiteks läinud aastal jäi kaadrisse, kuidas vähem kui paarsada tuhat eurot maksev lennumasin aitab maa pealt pühkida venelaste õhutõrjekompleksi BUK, mis väärt hinnanguliselt 60-70 miljonit.

"Me oleme enda lennuvahendi pealt filmitud operatsioone Twitterist leidnud mitmeid. Seal on ilusasti näha, kuidas meie lennukiga on mingisugune vastase objekt üles leitud ja edukalt hävitatud," rääkis Murumäe, lisades, et sellisete videote nägemine annab kinnitust, et ettevõte on oma tööd hästi teinud ja teinud vahendi, mis on tõepoolest kasulik ja efektiivne selleks ülesandeks, milleks ta mõeldud on.

Eestlaste asutatud, kuid mullu enamusosaluse Araabia Ühendemiraatide investoritele müünud Milrem Roboticsi tuntuim toode on NATO standarditele vastav kaugjuhitav roomikplatvorm THeMIS, mida võib kasutada lasti vedamiseks kui ka ohutsoonist haavatute evakueerimiseks. Aga on ka versioone, mis on varustatud kuulipildujaga ja töötavad mehitamata lahingmasinana. Et tegemist pole lihtsalt efektse nutividinaga kinnitab, et Vene relvajõud panid välja üks miljon rubla pearaha sellele, kes roomiku enam-vähem tervelt sõjaväljalt kätte saab.

Mitmed asjatundjad, kes veel hiljuti ulme valdkonda arvatud robotarmee loomise võidujooksu jälgivad, kardavad, et varsti antakse masinatele autonoomne õigus tappa. Tehisintellekti kasutatakse juba näiteks satelliidipiltidelt sihtmärkide avastamiseks, aga kui talle delegeerida ka õigus selle pihta tuli avada, võib see mõnede meelest olla samasugune Pandora laeka avamine nagu tuumarelva leiutamine.

Kaitseväe drooniekspert Slabovitš avaldas arvamust, et selline olukord, kus puhtalt tehisintellekt hakkab vastu võtma otsuseid, keda tappa, keda mitte, on ikkagi väga kauge tulevik.

"No ühte võib kindlasti väita, et ega ükski täiemõistuslik sõjaväeline ülem ei taha tänasel päeval lahinguväljale mingisugust masinat, mida ta ei suuda tegelikult kontrollida ja mille käitumist ta ei oska ette arvata," kommenteeris Milrem Robotics kontseptsioonide arendusdirektor Sten Allik.  Samas tehnoloogia nii-öelda hullu roboti tegemiseks on laias laastus tema sõnul olemas.

Ametlikult kinnitavad kõik arendajad nii Eestis kui välismaal, et lõpliku otsuse letaalset jõudu kasutada teeb kõigi nende süsteemide puhul inimene, aga samas tunnistatakse, et on reaalne, et keegi kuskil selle punase joone siiski ületab. Seda enam, kui see säästab inimelusid.