Ma ei tea, kas Eesti Vabariigi siseminister Lauri Läänemets mõtles oma peaga, kui ta oma riigikaitsemaksu-teemalise seisukoha esitas, aga kindel on, et see ettepanek ei olnud läbi mõeldud.

Kindel on seegi, et riigikaitsekulusid tuleb märgatavalt suurendada, kui tahame, et meie inimestel oleks ka tulevikus võimalik demokraatlikku debatti pidada, majandust arendada ja nii isiklikku kui ka riigi jõukust suurendada.

Ukraina väga kohutaval näitel tõdeme, et sõda on suurim katastroof, mis inimühiskonnaga juhtuda võib. Kahjuks on hakanud Euroopas, aga ka Eestis tekkima valearusaam, et Venemaa enam oma naabritele ega Euroopa väärtusruumile reaalset ohtu ei kujuta, sest on sõjas räsida saanud ja kõik oma sõjalise võime vastu Ukrainat ära kulutanud. Tegelikult on olukord hoopis vastupidine ja Eesti jaoks on oluline aru saada ning liitlastele selgeks teha, et suure sõja oht NATO piiridel ei piirdu ainult Ukrainaga. Seda nii kaua, kui Vladimir Putin võimul püsib.

Venemaa on oma õhuväe potentsiaalist kasutanud vaid murdosa. Vene merevägi on endiselt täiel määral võitlusvõimeline, isegi kui juhtimisvead on teinud Musta mere laevastiku rahva naerualuseks. Maaväe taastamise rahastamiseks on Venemaa tõstnud järgmiseks aastaks kaitsekulusid 70 protsenti. Vene kaitsetööstus tegutseb vaatamata sanktsioonidele topelttuuridel ja on suuteline tavarelvastusega tagama lünkade täitmise nii rindel kui ka tagalas.

Peaminister Kaja Kallase abikaasa Vene-suunaline majandustegevus on kahjuks vaid imeväike osa Saksamaa, Austria, Ungari, aga ka Balti riikide ärist Venemaaga. Nimetagem siin näiteks Vene vedelgaasi jätkuvat voolamist Euroopasse.

Isikkoosseisu tagamiseks ei ole Venemaa vajanud paljukardetud mobilisatsiooni, vaid on tavalise värbamisega suutnud asendada sadu tuhandeid sõdureid. Lisaks on Venemaa Föderatsiooni sõjajõud oma esialgsetest vigadest õppinud ja kasutavad ukrainlaste kurnamiseks nii vananenud konventsionaalseid vahendeid kui ka ülimoodsat tipptehnoloogiat, mille komponentidest pärineb üle poole sanktsioonidega ühinenud riikide toodangust.

See jutt ei ole mõeldud hirmutamiseks, vaid reaalsustaju üles äratamiseks. Mida on Euroopa samal ajal suutnud teha? On Ukrainale ära andnud oma aegunud tehnika, on näpuotsaga jaganud kaasaegset relvastust, mis on tekitanud teatud tasakaalutunde. See ei ole toonud läbimurret rindel, kuid seetõttu on saanud tõsiselt kahjustada varude maht liikmesriikides.

Miljonist Ukraina varustamiseks kokkulepitud mürsust on poole aastaga suudetud toota vaid veerand. Kaitsetööstus ei ole reaalselt tõstnud oma tootmisvõimekust ja hakanud tegutsema sõjaaja jaoks vajalikul tasemel. Euroopa riikides on käivitunud ilmselt Venemaa koordineeritud Ukraina-vastased narratiivid. Olgu siinkohal näiteks Slovakkia, Ungari ja isegi Poola ning ei puudu need mõtted meie kodukamaraltki.

Sellises olukorras on vastutustundetu riigikaitset ja rahvast vastandada. Just seda aga saavutataks riigikaitsemaksu sisseviimisega jõukamale osale ühiskonnast. Nimelt need inimesed, kellest sotsist minister Läänemets räägib, on need, kelle maksudest laekub kolm protsenti SKP-st, millega riigikaitset arendatakse. Argument, et makse tõstetakse, sest riik valmistub kaitseks, ei päde, sest maksutõus läheb Reformierakonna poliitilise maksuküüru likvideerimise lubaduse täiteks.

Uute maksude kehtestamine tekitab inimestes trotsi ja vastasseisu. Praegu toetavad meie ettevõtjad laialdaselt riigikaitset ja on nõus ka nurinata aktsepteerima, et üha tihedamini võetaks nende töötajad nädalateks reservõppekogunemistele. Sellega tõmmatakse aastas tööturult välja sadu tuhandeid tootlikke töötunde, mille ettevõtjad oma taskust kinni maksavad. Rohkelt ettevõtjaid on vabast tahtest olnud valmis reservväelastele kompenseerima sissetulekuvahe. Sellises olukorras suunata maks ainult osale riigi kodanikest tekitab igal juhul konflikti ja on rumal.

Kaitseväe juhataja Martin Herem on avalikult korduvalt öelnud, et kolm protsenti pole piisav tagamaks miinimumi riigikaitseks vajalikust relvastusest, aga eriti laskemoonast.

Riigikaitsekulud tuleb tõsta viie protsendi peale. Reservväe õppekogunemiste paremaks korraldamiseks tuleb luua maksusoodustuste mehhanism, et reservväelased ei kaotaks sissetulekust ja ka ettevõtja saaks osalust soodustada. Selleks on mõistlik anda välja riigi võlakirjad riigikaitse toetuseks, mille kaudu iga kodanik, kellele Eesti riigi hea käekäik korda läheb, saaks isiklikult panustada ilma ühiskonda süvenevalt lõhestamata.

Eesti valitsus peab Euroopa Liidu institutsioonides tegema kõik, et Euroopa kaitsetööstus suurendaks märgatavalt tootmist ja saaks EL-i eelarvest lisavahendeid kaitsetööstuse toetamiseks. Peamine on, et oluliselt kasvaks kaitsetööstuse tootmise maht ja intensiivsus.