"Aus vastus on, et see on piisav olemasolevas kontekstis, kuid mitte veel päris piisav tulevikku silmas pidades," ütles kaitseväe mehitamata süsteemide valdkonna juht Arbo Probal vastuseks ERR-i küsimusele, kas praegu antav droonivastane väljaõpe on piisav. "Me ei teeskle, et oleme lõpuni valmis igaks olukorraks – see oleks vastutustundetu. Selle asemel läheneme teemale ausalt ja metoodiliselt: me arendame droonivastast väljaõpet pidevalt, püüdes hoida seda ajakohasena nii tehniliste kui taktikaliste arengute valguses. Meie fookus on süsteemsel täiustamisel – iga uus kogemus ja info peab jõudma metoodikasse ja iga instruktorini," lisas ta.

Probal selgitas, et kaitseväe väljaõppeprotsess algab sõduri baaskursusega, kus juba esimestes etappides käsitletakse tegevusi, mis aitavad vähendada droonide poolt ohustatust – varjumine, varjatud liikumine ja maskeerimine. "Need passiivsed tegevused on integreeritud laiemasse taktikalisse väljaõppesse ja aitavad sõduril jääda vastase luuredroonide vaateväljast välja," märkis ta. "Kursuse edenedes lisandub aktiivsem element: drooniohu simuleerimine. Kasutame vastase droonide tegevust jäljendavaid stsenaariume, et sõdurid ei omandaks vaid teoreetilist arusaama, vaid ka vahetu kogemuse, milline on luure- või ründedrooni mõju lahinguväljal. Lisaks on laskeharjutustesse integreeritud droonivastased situatsioonid."

Herem: meil ei usuta lihtsamaid ja odavamaid lahendusi

Kaitseväe eelmine juhataja, kindral Martin Herem ütles ERR-ile, et olles hiljuti rääkinud kaitseväe väljaõppeülemaga, on ta saanud kindlust, et droonivastase väljaõppega tegeletakse, kuid tema kriitika seisneb peamiselt selles, et areng selles vallas on liiga aeglane.

"Meil on väga palju asju, mida me saaksime teha kohe – väga vähe ressurssi või ettevalmistust vajavaid asju. Aga me ei tee neid millegipärast, sest me tõenäoliselt ei usu sellesse," ütles Herem, kes viibib parajasti just Ukrainas, kus ta enda sõnul tegeleb ka sellega, et Ukraina sõja õppetunnid parema usutavusega Eestisse tuua.

"Lihtne näide: siin Ukrainas on kasutusele võetud siledaraudsed püssid ja [droone] lastakse edukalt alla ka automaatidega! Näiteks mingi brigaadi vastutusalas võtavad nad nädala jooksul alla enam-vähem 50 protsenti ja need ei ole mitte ainult elektroonilise sõja vahendid. See käib ka käsitulirelvadega, sealhulgas pumppüssidega," kirjeldas ta. "Aga meil Eestis sellesse eriti ei usuta ja mitte ainult kaitseväes – ka ühiskonnas arvatakse, et peavad olema elektroonilised meetmed. Aga tegelikult on kõike vaja," rõhutas Herem. Siledaraudseid relvi ning ka pumppüsse kasutatakse droonide tõrjeks, kuna neis saab kasutada haavleid, millega on droone lihtsam tabada.

"Eestis on hullult palju jahipüsse. Neid saab ju osta ja siledaraudsed ka ei maksa suurt midagi, alustame sellega. Ja alustame sellega, et inimesed vahivad taevasse, kui nad on õppusel," rääkis Herem. "Aga me ütleme, et mingisugune elektrooniline vidin peab meile ütlema, kust oht tuleb. Need elektroonilised vidinad tihti ei tööta siin Ukrainas ja [seetõttu] inimesed vahivad taevasse ja kuulavad taevast. Ja siis saavad aru, et midagi tuleb," lisas ta.

"Ma ei taha väga kritiseerida. Ma lihtsalt ütlen, et on olemas variante, mida me saaksime palju kiiremini kasutusele võtta kui praegu. See tuleb tõenäoliselt sellest, et me täpselt ei tea või isegi kui teame, et Ukrainas midagi kasutatakse, me ei usu, et see töötab," märkis kindral.

Küsimusele, mis võiks olla veel mõned meetodid, millega droonikahjusid ära hoida, ütles Herem: "Näiteks kalavõrgud, ilma naljata. Kui täna küsida näiteks Hersonist, millest räägitakse palju, kuidas seal mingid [Vene] droonijahimehed vanainimesi ja lapsi tapavad, siis küsige, mida nad tahavad, et kas nad tahaksid kalavõrke. Nad ütlevad, saatke ja me suudleme teid. Lihtsalt võrgud igal pool – tänavatel, mujal ja see on rindejoonest kuskil 10 kilomeetri kaugusel. Lihtsad asjad ja see kõik päästab."

Kokkuvõtteks rõhutas kindral, et droonivastane tegevus peab olema kompleksne ja hõlmama laia spektrit, tegevusi ja meetmeid: olukorra teadlikkuse saavutamiseks tuleb kasutada nii elektroonilisi vahendeid kui ka inimeste kuulmist ja nägemist; kaitsemeetmena tuleb korraldada liikumist väiksemates gruppides ja varjatult, positsioonid tuleks katta, et droon ei saaks otse pihta lennata; aktiivsete vastumeetmetena saaks rakendada nii elektroonilise sõjapidamise vahendeid kui ka püsse.

Peamisi droonivastaseid vahendeid saaks Eestis hankida nädalate või kõige rohkem kuude jooksul, rõhutas Herem.

"Elektroonilisi tõrjevahendeid ollakse valmis tootma ja arendama. Võrke saab toota. Siledaraudseid tuleks hankida – näiteks võtta kõik, mis on PPA-s hoiul ja läheb hävitamisele. Siledaraudse moona, sh ekstra droonide vastu, suudame toota. Täna alustame, [oleme] jõuluks valmis," kirjeldas ta.

"Ma ei väida, et kaitseväes seda kõike ei tehta. Kindlasti tehakse, lihtsalt mina ei tea enam, millises mahus ja tempos. Minu eesmärk on selgitada kõrvalseisjatele, et olukord ei ole lootusetu või ressursside ja teadmiste puudumise tõttu teostamatu," märkis kindral.

Jalaväelane jääb kõige tähtsamaks

Herem rõhutas ka jalaväelase väljaõppe jätkuvalt suurt tähtsust.

Tema sõnul tuleks tagasi minna 1990. aastatesse, kui kõiki jalaväelasi õpetati, et igast jaost (umbes kümnemehelisest üksusest - toim.) üks peab jälgima taevast, sest võivad tulla helikopterid või lennukid. "Aga meil vahepeal on see õhuoht kuskile kadunud, me oleme selle ära kaotanud. Tegelikult kõik vanad asjad töötavad," märkis ta.

"Kuigi kõik räägivad droonid-droonid-droonid, siis seda ütlevad mulle [Ukrainas] nii suurtükiväelased, õhutõrjujad, isegi droonioperaatorid, kõik teised: valmistage jalaväge, räigelt palju jalaväge, mis saab alati teha droonitõrjet. /---/ Kui ilm on kehv ja elektroonilised sõjavahendid väga kõvad – ükski droon ei lenda – siis on ikkagi jalaväelane see, kes peab automaadiga asja korda ajama või silmadega nägema ja ütlema, et kuulge, vaenlased tulevad sealt, laske suurtükist," rääkis Herem.

"Öösel mõni kilomeeter jalaväelaste taha oma positsioonile jõudnud droonimeeskond võib kõik oma kümmekond drooni kahe tunniga ära kasutada ja siis pole neil muud teha kui pimedat oodata ja magada. Jalaväelane on aga ikka positsioonil, ees, ülesannet täitmas. On hästi, kui vahepeal jõuab temani õhu- või maismaa mehitamata robot, tuues varustust või vajadusel neid evakueerides. Aga kui neid ei ole või ei tule, siis hoiab jalaväelane positsiooni ka ilma nendeta," kirjeldas Herem.

Raag: Eestil puudub droonivastane doktriin

Eesti droonivõimekuse kohta korduvalt sõna võtnud kaitseliitlane, kaitseväe välismissioonidel osalenud ning praegu aktiivselt Ukraina abistamist, sealhulgas droonide annetamist korraldav reservohvitser Ilmar Raag näeb samuti kaitseväe droonidevastases tegevuses puudusi.

Raag rääkis kolmapäeval ERR-ile, et praegu ei paista piisavat kaitset olema ei Shahed- ja Geran-tüüpi suurte ründedroonide vastu ega ka lühimaa ehk kuni 20 kilomeetri kaugusele lendavate droonide tõrjumiseks.

"Süsteemset lähenemist ei paista kummagi vastu. On üksikuid (kaitseliidu – toim.) üksusi, mis selle teemaga tegelevad, aga puudub süsteemne, doktrinaarne lähenemine probleemile," tõdes ta.

Raag viitas sellele, et kaitsevägi värbab alles praegu inimesi selle teemaga tegelema, mis tema sõnul annab tunnistust, et start on olnud hiline.

Kaitseväe väljaõppes küll harjutatakse varjumist droonide eest, aga kuna siiani pole kaitseväelased õppustel pidanud [droonideohu tõttu] pidevalt üles vaatama, siis see pole neile veel refleksiks saanud, märkis Raag.

Ka tema rõhutas elektroonilise tõrje kõrval lihtsaid vahendeid nagu pumppüsside kasutamine. Kuid ka nendest tulistamist on vaja harjutada, meenutas ta.

Raag on varem sotsiaalmeedias kirjutanud, et kogu droonide teema liigub paarisrakendis elektroonilise sõjapidamise (EW) arenguga, kusjuures droonivastased süsteemid on sageli kallimad kui droonid ise, mistõttu ei jätku Eestil ilmselt ressursse selle valdkonna arendamiseks.

"On väga vähe tõenäoline, et ilma otsese ohuta suudaks Eesti tõsta oma kaitsekulutusi viiest protsendist SKP-st kõrgemale. Täna otsest ohtu tõesti ei ole ja seega on viis protsenti rahuaegsete kaitsekulude lagi. Raha juurde ei tule. Samas on Eesti esmased plaanid kuni aastani 2030 juba tehtud ja raha on suures plaanis juba ära jaotatud," kirjutas ta sotsiaalmeedias. "Väga asjakohaselt on seal prioriteediks õhutõrje, sest nii Iisraeli kui Ukraina kogemus näitab, et sõja korral ei pruugi iga eestlane Vene sõdureid näha, aga rakettide lendu võib kogeda palju rohkem inimesi."

Raag märkis postituses, et kuna ohuhinnangu kohaselt oleks üks prioriteete ründedroonide tõrjumine, siis inimeste nappuse tõttu tuleks kas kõik Tallinna Kaitseliidu üksused muuta lisaerialana lähimaa õhutõrje ja elektroonilise sõjapidamise üksusteks või automatiseerida õhutõrje.

"Hea on see, et on inimesi, kes tunnevad probleemi ja tegelevad plaanidega, aga ma pole rahul, et see kõik on liiga aeglane ja väheambitsioonikas," ütles Raag.

Lisaks tasub silmas pidada ka seda, et droonid on üks selline vahend, mida saab kasutada ka nn hallis alas, kui päris sõda veel ei ole alanud, rõhutas Raag.

Kaitsevägi: viime drooniteema laiapindseks

Kaitseväe mehitamata süsteemide valdkonna juht Probal ütles, et kaitseväe igas üksuses ei ole eraldi droonivastase spetsialiseerumisega instruktoreid ning see ei ole ilmtingimata ka eesmärk. "Selle asemel oleme seadnud prioriteediks, et iga instruktor, kes osaleb üldises lahinguväljaõppes, omab ka teadlikkust ja oskust käsitleda droonide teemat osana igapäevasest taktikalisest treeningust," selgitas ta.

"Tõhustamist me mitte ainult ei plaani, vaid juba viime ellu. Integreerime uusi õpivõtteid ja tehnilisi lahendusi väljaõppesse järk-järgult – esialgu katsetades, siis skaleerides. Samuti otsime ja kasvatame pädevust ka liitlaste toel," jätkas ta.

Küsimuse kohta vahendite piisavusest vastas Probal, et vahendite arv iseenesest ei ole absoluutne eesmärk, vaid küsimus on nende sihipärases ja mõtestatud kasutuses.

"Praegu kasutame erinevaid lahendusi vastase tegevuse simuleerimiseks – droone, olukorrakirjeldusi, visuaalseid simulatsioone ja treeningstsenaariume. Eesmärk on, et iga rühm ja suurem üksus puutuks väljaõppes kokku realistliku ohupildiga," kirjeldas ta. "Samal ajal oleme teadlikud, et tehnoloogiline areng eeldab meilt pidevat täiendamist. Jah, olukord muutub ja paraneb, kuid mitte iseenesest, vaid meie teadliku töö ja investeeringute kaudu."

"Julgen väita, et meil on selge siht: pakkuda oma sõdurile ajakohast, sisulist ja realistlikku väljaõpet igasuguse drooniohu kontekstis. Oleme juba teel, kuid samas teadlikud, et see tee ei lõpe. Vastase võime areneb – meie valmisolek peab lihtsalt arenema veel kiiremini," rõhutas Probal lõpetuseks.  

Ukraina kogemust kohandatakse Eestile sobivaks

Kommenteerides Ukraina sõja kogemuste kasutamist, märkis Probal, et ehkki need on hindamatu väärtusega, ei saa neid üks ühele üle kanda.

"Eesti geograafia, kliima, ruum ja manöövrivõimalused ning taktikad erinevad paljuski. Seetõttu on meie lähenemine järgmine: me võtame Ukraina kogemused, tuvastame neist toimivad jooned ja kohandame neid meie keskkonda sobivaks. Me ei kopeeri – meie eesmärk on need õppetunnid Eesti oludesse ümber tõlgendada ja täiustada," kirjeldas ta.

Ka kindral Heremi sõnul erineb Eesti kontekst Ukraina omast, kus erinevalt meie metsasest maastikust on suured avatud väljad, mille kohal on droonidel suurem tegevusvabadus.

"Hinnanguid on erinevaid, aga fakt on see, et meie maastik on rohkem puudega kaetud ja siin on kogu see droonindus palju vähem efektiivne. Venelased muidugi nädalate või päevade jooksul tasandavad kõik ära ja siis droonid lendavad paremini, aga selleks läheb aega. Mulle on väga konkreetselt üks brigaadiülem siin (Ukrainas - toim.) öelnud: kuulge, teil on metsa ju palju, teil droonid nii hästi ei tööta," kommenteeris Herem.

Ülevaade droonidega kaasnevatest probleemidest

Herem esitas ka ERR-ile enda koostatud ülevaate droonidega seonduvatest probleemidest.

Esimene probleemide komplekt tuleneb sellest, et (luure)droonide abil leiab vaenlane meid kergemini üles ning saab rünnata nii kaudtule kui droonidega või ka reageerida oma kaitse ettevalmistamisega.

Selle vastu tuleb maskeeruda; liikuda väiksemates gruppides; kasutades liikumisel ära keskkonna pakutavaid varjumise võimalusi; liikuda kiiresti; teha õhuvaatlust nii inimsilma kui ka erivahendite abil; kasutada droonide vastu erinevaid aktiivseid meetmeid nagu elektroonilised vahendid, tulirelvad ja püüdurdroonid; korraldada ohust informeerimise süsteem üksuses, elanikkonna hulgas, asutuses.

Teise probleemide kimbuna tõi Herem esile droonirünnakud.

"Põhimõtteliselt on tegemist õhurünnakute ja kaudtule seguga, mis on täpsem ja massilisem kui varem," märkis ta.

Selle vastu aitab samuti kõik see, mis vaatlusdroonide puhul. Lisaks tasub oma positsioonide või tegevuste ümber paigutada võrgud – sõltuvalt droonist aitavad mingil määral igasugused võrgud. Samuti tasub õppida droone alla tulistama ning varuda ka selleks vajalikku moona. "Tulirelvade efekt kõigub 50-10 protsendi vahel, kuid seda on märksa rohkem kui mitte midagi tehes," rõhutas kindral.

Lisaks soovitab ta hankida elektroonilise sõja vahendeid – detektoreid ja segajaid. "Ukrainlaste hinnangul aitavad elektroonilised vahendid hinnanguliselt pooltel juhtudel. [Ülejäänud] Pooltel juhtudel on tegemist valguskaabliga juhitava drooniga, muid sagedusi kasutavate droonidega, elektrooniliste vahendite endi probleemidega," selgitas Herem.

Droonikahjud on saanud Ukrainas valdavaks

Droonide kasutamine Venemaa agressioonisõjas Ukraina vastu on paljude ekspertide hinnangul toonud kaasaegsesse sõjapidamisse olulise muutuse, millega püüavad kaasas käia kõik maailma armeed.

Mõningate kommentaatorite sõnul on rindejoonest mõlemal pool umbes kümmekonna kilomeetri laiune nn surnud tsoon, kus vaatlusdroonide tõttu on igasugune liikumine tõsiselt raskendatud, kuna seal asuvaid vastaseid rünnatakse nii enesetapudroonidega kui ka täpse suurtükitulega, mida tellitakse droonidelt saadud andmete alusel.

While the enemy looks for shade and silence, our FPV pilots find targets.

: Signum Unit pic.twitter.com/VKGMVdrbxi

— Defense of Ukraine (@DefenceU) July 21, 2025

Kui Ukraina sõja alguses põhjustas sõdurite hukkumise või haavatasaamise valdavalt suurtükituli või raketid, siis tänaseks kaotavad mõlemad pooled hinnanguliselt ligi 80 protsenti elavjõust droonide tõttu.

Sama rääkis eelmisel reedel kaitseministeeriumi briifingul ka sõjaväepolitsei ülem, kolonel Toomas Väli, kes ütles, et kui sõja esimesel perioodil oli peamine kineetiline vahend, millega inimesed sõjaväljal surma said, seotud suurtükiväe ja raketiheitjatega, siis nüüd on selleks pisikesed enesetapudroonid, millega aetakse taga ka üksikuid sõdureid. "Neid videoid võib Youtube'ist igaüks ise vaadata, need on päris hirmuäratavad," sõnas Väli.

Fast and Furious Ukrainian drone catching Russian invaders

credit: Madyar birds pic.twitter.com/NTocs2By7N

— Slava (@Heroiam_Slava) June 26, 2024