Eilsel õpetajate galal, kus tunnustati haridustöötajaid ja õpetajaid, saite elutööpreemia. Palju õnne!

See oli mulle absoluutne üllatus, mis seal salata, rõõmus üllatus. Kuna see on minu põhivaldkond olnud ja nüüd seda märgati. See oli väga liigutav.

Kui suur õppija te praegu ise veel olete?

Me kõik õpime eluaeg ja mina õpin kogu aeg. Mul on igal aastal uued tudengid, siis ma mõtlen uuesti kõik läbi ja vaatan, mis on uut vahepeal toimunud. Ma õpin selle kaudu, mida ma näen, sest eks õppimise põhiosa on analüüs  ja ma tegelen kogu aeg sellega. Vaatan, mis toimub ja püüan seda analüüsida, seda ka tudengitele edasi anda. Peale selle ma olen hirmus uudishimulik olnud eluaeg, näiteks püüan aru saada nendest päris uutest asjadest.

Mis oli viimane rakendus, mille te alla laadisite?

Üks kuu aega tagasi ma laadisin iPadi Chat GPT. Ma küsisin talt mõned küsimused ja ta jäi hätta. Ma pean mõtlema, kuidas talle nii läheneda, et ta mulle ka midagi huvitavat ütleks. Seni pole tema käest midagi huvitavat kuulnud.

Teie üliõpilased võivad teha oma koolitöö kasutades Chat GPT-d ja te ei saa arugi?

Vastupidi, ma juba sellel kevadel tudengite töid vaadates ütlesin, et sellise teksti võib Chat GPT ka teha, selle eest A-d ei saa, sest seal ei ole midagi isikupärast. Ta kogu selle toormaterjali, mis on vajalik millestki arusaamiseks, toob kergemini kätte. Aga see, mis sa sealt ise välja loed, kuidas sa tähenduse lood, kuidas üldistad, seda Chat GPT ei tee. Ta teeb keskmise, ta ongi keskmine, aga kui sa tahad olla ise, siis sa pead ise mõtestama.

Kuidas õpetamine on muutunud? Esimest korda te läksite tudengite ette ise olles tudeng.

Ma olin aspirantuuris  ja meil oli kohustuslik pedagoogiline praktika, seminari teema anti ette, ega valida ei saanud. Oi jumal, kui õudne meenutada, seminari pidin tegema teaduslikust ateismist. Selles rühmas olid mul sellised tudengid nagu Mart Siimann, Rutt Hindrikus, ma olin umbes nendega sama vana ja siis ma mõtlesin väga seda, kuidas ma siis nüüd sellest olukorrast välja tulla.

Tegin seda, mida hiljem olen alati teinud, me lihtsalt arutasime, kas usku on vaja, mis rolli usk mängib, ateismist oli see kõik kaugel. See oli lihtsalt arutlus ja see ongi minu jaoks õpetamises väga oluline, et sa arutled koos õppijatega ja siis tekib õppijal endal ka tähendus. Tal on endal huvitav ja tal tekib endal see teadmine, sest muidu ei teki, kui ainult pähe õpitakse, siis teadmist ei teki.  

Õpetaja on seni omanud teadmiste monopoli ja nüüd vahel on lapsed targemad, kui õpetajad.

Ma ei ütleks, et õpetaja omab teadmiste monopoli, õpetajal võib olla tunne, et ta omab. Kui tal on traditsioonilises koolis selline hierarhiline positsioon, et tema istub kuskil üleval puldis ja all on lapsed reas, siis talle tundub, et tal on monopol. Tal on teadmised, mida ei ole õpilastel, aga õpilastel on jälle teadmisi, mida temal ei ole ja see ongi õppimise protsess, kus vastastikku luuakse uut arusaama, uut teadmist.

Hea õpetaja on nagu näitleja, mina küll tunnen, kui on uus rühm, ennast natukene näitlejana, kes peab tajuma kõigepealt, mis meeleolus saal on, mida oodatakse ja kust asi läheks nagu elavaks. See on see õpetaja kunst, tegelikult õpetaja töös on väga palju sellist loomingulist, kunstilist, kui õpetajal on selleks vabadust ja aega, võimalust.

Kas õpetajal on vabadust, aega ja võimalust, kas meie õpetajad jaksavad aru saada, et iga laps on andekas?

See on kõige suurem probleem. Me räägime väga palju rahast ja sellest tuleb rääkida, sest töö eest peab saama väärikat tasu. Aga teiselt poolt me peaksime palju rohkem rääkima ajast. Sellest, kuidas õpetajale anda aega ja anda võimalus tõepoolest vabalt suhestuda, iga õpilast tunnetada. Uus hariduskäsitlus on õppija keskne, selle eesmärgiks on ennastjuhtiv õppija, aga ennastjuhtiv õppija ei teki, kui õpetaja on piitsaga järel ja ütleb, et nüüd tee seda.

Mida on oluline praegu õpetada lastele, kellel on mobiilis kõik olemas?

Peabki õpetama, kuidas selles maailmas toime tulla, kus kõik on olemas, kus tuleb miljon bitti igalt poolt ja kuidas sa sealt siis selle oma mustri leiad. Mida me näeme, on ju see, et kõige raskem on mõtestamine. Me näeme ka seda, et noored tegelikult võõrduvad keerulisema teksti lugemisest. Pealkirja nägin, juba tean, millest seal juttu on. Tekib selline äärmiselt pealispindne mõtlemise tasand, aga asjade sisu selgub siis, kui sa süvened, kui sa hakkad seoseid nägema. Just nimelt seda tulebki õpetada.

Kui me näeme Chat GPT-s mingit väljakutset, siis see väljakutse ongi just see, et me hakkaksime nägema, et tuleb arendada inimvaimu läbi hariduse, seda inimintellekti, sest see tehisintellekt annab faktiteadmiste taseme kiiresti ja kergesti kätte hoopis kõrgemal tasemel. Et temaga toimetada niiviisi, et jäme ots oleks inimese käes, selleks peab just nimelt arendama inimese mõtlemisvõimet ja mitte ainult seda, vaid ka tundmisoskus, sest isikupära, mida tehisintellekt ei saavuta, tuleneb sellest, et me oskame omaenda tundeid, kogemusi mõtestada. Me saame aru, mis miski tähendab, millega me kokku puutume, me ei haara seda tähendust kuskilt väljapoolt.

Minu meelest on väga tore, et noored inimesed ikkagi väga paljud püüavadki ennast väljendada, küll väga erineval moel. Me oleme teinud koostööd õpetajatega, kus noored on teinud videosid luuletuste põhjal. See on just nagu  omaenda tunde, arusaama väljendamise oskus, omaenda mõtetes selgusele jõudmine. Aga, et jõuda oma mõtetes selgusele, peab muidugi olema alus, millest mõtelda. Sa ei saa mõtelda ainult söögitegemisest või mis ilm väljas on, vaid selleks on vaja teadmisi. Teatud alusteadmiste puu peab haridusega tekkima ja selle teadmistepuu viljad on siis need oma mõtted. Chat GPT oleks siis kunstväetis, mis võimaldab sellel puul kiiremini

Kas te ei arva, et põhikoolis saavad lapsed kõik oma referaadid Chat GPT abil tehtud?

Referaadi saab muidugi lasta teha, aga siis peab õpetaja hindama, kui hästi õpilane on Chat GPT-lt osanud küsida, sest inimese roll on ju küsida. Kui need küsimused on triviaalsed, siis saab ka triviaalseid vastuseid ja üle "3" minu käest näiteks selline õpilane ei saa mitte kunagi. See võib olla väga sile jutt, aga temas ei ole sisu. Kui me võtame teleka iga päev lahti, kuulame sisutut juttu, väga palju ümmargusi lauseid, siis seda võib vabalt teha Chat GPT.

Lapsed ei taha õppida...

Ei ole õige. Lapsed väga tahavad õppida just selle omaenda uudishimu pinnalt ja siin on äärmiselt tähtis, et see uudishimu ei sureks välja. Minu meelest halvim, mida tõesti mõnikord kool võib teha, on tappa lastes uudishimu. See juhtub siis, kui lapsel ei lubata ise mõelda. Kui ta peab näiteks täpselt vastama nii, nagu on ette antud ja kui ta midagi omapärast teeb, siis öeldakse, ei, see on vale. Ära seda küsi, seda me ei praegu ei õpi.

See keskajast pärti koolisüsteem, kus liiguti nagu treppi mööda, siin õpid ainult seda, järgmine kord õpid seda, see enam tänapäeval ei päde, sest lapsed saavad tõesti kõik korraga kätte. Lapsi peab õpetama selles kõiges orienteeruma ja sellega midagi peale hakkama. See on nüüd see õpetaja oskus ja siin tuleb juurde üks väga oluline küsimus - kas õpetaja oskab seda last märgata ja kuulata.

Siin jõuame jälle aja juurde. Selleks, et teisest inimesest aru saada, selleks on vaja aega. Kuna meil on praegu õpetajaid vähe, tähendab see seda, et nad on ülekoormatud ja tal ei jää aega enda ega laste kuulamiseks ja see on tegelikult suur probleem.

Noored ei taha õpetajaks minna, sest palk on väike.

See on vale, et noored ei taha kooli tulla. Algklassid õpetajate õppekohale on tohutu suur konkurss. Probleemid on põhikooli lõpu ja gümnaasiumi tasemel n-ö keeruliste ainete õpetajatega.

Üldse peab ütlema seda, et arusaamine õpetajaametist, see on ikkagi vahepeal äärmiselt moonutatud, sest sellest on tehtud hädaorg, kus õpetaja on vaene, vähemakstud, traumeeritud, alla surutud jne. Meil on sadu ja sadu õpetajaid, kes on loomingulised, särasilmsed, kes naudivad seda tööd. Me peaksime seda märkama, et õpetaja töö on üks loomingulisemad ja põnevamaid töid, kui sa õpetad seda, mida sa tõesti  tead ja valdad. Kui ma oleksin noorem, siis ma läheks gümnaasiumisse või põhikooli lõppu õpetama venekeelsete perede lastele Eesti ajalugu, ühiskonnaõpetust. See oleks praegu kõige põnevam väljakutse.

Kas neid huvitab see?

Huvitatus tekib õppimisel. Mina alustan oma poliitilise kommunikatsiooni kursust sügisel, küsin üliõpilaste käest, kui paljusid huvitab poliitika. Neljakümnest näiteks seitse tõstavad käe, aga kui ma kursuse lõpul seda küsin, siis tõstavad kõik. Huvi tekib õppimise kaudu.

Mainisite poliitikat, kui suur huvi teil praegu Eesti poliitika vastu on? Tahate minna kooli, miks mitte Toompeale, kus kired möllavad.

Üks asi on olla objekt, kes tegutseb, teine olla analüütik, kes midagi ütleb. Ma eelistan mitte olla objekt. Ma õpetan praegu poliitilist kommunikatsiooni, poliitilist kultuuri, õpetangi poliitikat analüüsima.

Mis järeldustele te olete jõudnud? Miks see olukord on praegu selline?

Mõtlemisoskust on vähe. Ette mõtlemisoskust on vähe, rohkem on emotsioonid, hinnangud ja kõige hullem on nende hinnangute alusel põrkumist, nagu see oleks poliitikas kõige tähtsam.

See on täiesti vale arvamus, et kogu aeg on valimisvõitlus, kogu aeg tuleb punkte lugeda. Kui valimised on läbi, siis poliitika sisu on, kuidas ühiskonda edasi viia, aga mitte see, kuidas endale punkte teenida. Ja minu arust see on see probleem.

Seda võiks võrrelda näiteks jalgpalliga. Jalgpalli eesmärk ei ole see, et mängijad üksteist niiviisi füüsiliselt ründaksid ja kes kellest jagu saab. Jalgpalli eesmärk on lüüa pall väravasse. Kui kõik mängijad väljakul ainult rüselevad, siis ma arvan, et ühtegi väravat ei lööda. On vaja teada, kus, kellele sööta kuidas meeskond liigub, mismoodi teised liiguvad, kuidas mäng kulgeb.

Kas teilt on nõu küsitud?

Ikka mõnikord on, aga tavaliselt mu nõu ei võeta kuulda. See on liiga keeruline, kui ma ütlen, et peaks nägema kaks sammu ette, vaatama kuidas protsess kulgeb, et ta päriselt kraavi ei lähe ja see ei saa toimuda praeguse hetke huvidest lähtudes. Meil ei ole harjumust omaenda riigi arengut vaadata pikemalt ette, me vaatame hea meelega taha, et oi, kuidas me tegime ikka seda ja toda hästi, 100 aastat oleme juba vanad.

Eesti 200 tuli äärmiselt sümpaatse ideega, et on vaja  pikka plaani, aga seda pikka plaani on üsna vähe näha. See pole mitte ainult ühe erakonna, vaid see on kogu meie poliitikute seltskonna küsimus, kuhu Eesti praegu läheb ja areneb. Ma olen teinud inimarengu aruannet ja on mitmed probleemid, millest on räägitud kümme aastat ja mis on ikka lahendamata. Selleks, et neid lahendada, tuleks pikale protsessile keskenduda.

Kui me räägime üleminekust eestikeelsele haridusele, mis algab lasteaiast ja algklassidest, siis kust tulevad need suurepärased õpetajad, kes kuuendas ja seitsmendas ja üheksandas klassis edasi õpetavad. See on tuleviku kõige määravam probleem, sellega tuleb tegeleda täna. Ja see on ülikoolide teema, ega haridus ole ainult ju põhikool või gümnaasium. Meie hariduse üks kõige suuremaid probleem on see, mis toimub ülikoolidega, et oleks neid, kes õpetajaid õpetavad

Mis peaks tegema, et õpetajaid oleks rohkem?

Me peaksime vaatama kogu hariduselu kui meie arengu alust ja sinna tõepoolest investeerima mitte ainult raha, vaid ka mõistust. Mõtlema selle süsteemselt läbi, mitte ütlema, et see on selle erakonna asi, meil on hoopis tähtsamad asjad.

See on meie kõikide ühine mure kõikides valdkondades, kuidas meie ühiskond selles uues olukorras toime tuleb kümne aasta pärast. See ei ole mitte see mure, et oi, kui hirmus häda, meil on kriis. See on tõsine mure, mis on igal vanemal, kui ta vaatab oma lapsi, see on tuleviku mure. Tuleviku mure on tegelikult üks rõõmus mure, kui me temaga tõesti tegeleme.

Ja see on vaja teha selliseks, et tõesti kõik koos, ajakirjanikud, õpetajad, poliitikud, teadlased mõtlevad samast asjast ja püüavad leida neid erinevaid probleeme ja lahendusi ja siis lepitakse kokku, et nüüd me teeme nii.

Nii nagu hakkasime e-riiki tegema, kui oli Tiigrihüpe, aasta oli 1997. Kõik leppisid kokku, et see on see tee, mis annab Eestile eelise, et me saame minna nagu nurgast otse mööda nendest, kellest me siis olime palju taga. Me olime siis palju taga Ungarist ja Poolast, nüüd me oleme neist kõigist ees.

Aga kui asjad ei lähe nii, kui selleks ei leita raha ja  õpetajaid ei tule juurde. Mis see must stsenaarium on?

Ma ei arva, et me peame selle peale mõtlema. Seda stsenaariumit peab tegema arukalt, see ei ole mitte nii, et tuleme kokku ja ohhetame koos, nutame ja ütleme, et  see on stsenaarium. Koos nutmine ei ole stsenaarium, stsenaarium on arukas arutelu, mis on need võimalused, mis on need riskid, kuidas nendest üle saada ja mis juhtub tõepoolest siis, kui...

Maailm on praegu niivõrd ebastabiilne ja selles ebastabiilses maailmas on meie kõige, kõige, kõige suurem ühine mure see, kuidas suurendada Eesti ühiskonna kui terviku toimetuleku võimet, mitte majanduslikus mõttes, vaid moraalses ja hingelises, vaimses mõttes. Usku endasse, et me kestame, ükskõik, mis tuleb. Kui me ise seda usku nõrgendame, ainult ahhetama ja oigame, siis kui päris häda kätte tuleb, siisme oleme juba nii õnnetud, et me tegelikult ei märkagi, kui see häda on meid ära söönud. Seepärast tuleb olla heas mõttes valvel ja on vajalik heas mõttes eneseusk, on väga oluline, et me oma eneseusku hävitaks.

Viimase küsimusena, mille üle teie praegu Eestis kõige rohkem rõõmustate?

Ma olen õnnelik inimene, ma puutun kogu aeg kokku noorte inimestega. Ma ütleksin nii, et see praegune pealekasv, see muru, mis meil kasvab, see on ikka väga vahva. Enamasti eluterved ja ärksad, vahvad noored. See on kõige suurem rõõm tegelikult.

Isegi sellised üle 50 võiksid midagi õppida?

Me peame arvestama, et kui meil on keskmine eluiga jõudnud üle kaheksakümne, mina olen 83 ja ma arvan, et ma olen päris normaalne. Meil öeldakse, et meil on üle 50-aastaseid õpetajaid nii palju, oi kui hirmus. Viiekümneaastane inimene on oma parimas eas, sest tal on kogemust ja tal on teadmisi.  Kui tal on elurõõmu, ta on terve, siis  tal on ka arenguvõimalusi, kõikvõimalikke katsetamisvõimalusi. 45-50 on kuldne iga. Mina leian, et kui ma veel praegu suudan lugeda uusi teooriaid ja õpetada noori, nii et neil igav ei ole, siis ma loodan, et mu noh, vähemasti kolm aastat veel töötan.