Eesti on järjekordselt jõudnud õpetajate streigi eelõhtusse. Seekord on nõudmiste teravik suunatud eelkõige valitsuse sõnamurdlikkuse pihta. Koalitsioonileppes sõnastatud eesmärk viia õpetajate keskmine palk 120 protsendini Eesti keskmisest palgast nihkub järgmisel aastal pigem kaugemale ja paljud tajuvad õpetajatele lubatud 1,7-protsendilist palgatõusu pigem mõnituse kui privileegina teiste, külmutatud palgaga riigitöötajatega võrreldes. Seda võib mõista.

Käesolev "kollektiivne töötüli" on pea sama vana kui taasiseseisvunud Eesti riik. Otsus tagada kõigile õpetajatele üle Eesti ühtne palk ja seada sihiks viia see teiste kõrgharidusega spetsialistide palkadega samale tasemele, umbes 20 protsenti kõrgemale Eesti keskmisest palgast, tehti enam kui 25 aastat tagasi. Ja sellest ajast saati on palgatase kõikunud 95 ja 115 protsendi vahel jõudmata kordagi seatud eesmärgini. Ei ole aidanud streigid, eri tasemel antud poliitilised lubadused ega haridusministrite võitlused riigipiruka ümber.

Kui tomatikasvatajal saak aastaid ikaldub, mõtleb ta, mis on valesti – seemned, muld, kastmine, väetamine, kahjurid –, selmet tuima järjekindlusega ikka ja jälle sama reha otsas keksida. See mõte on asjakohane ka õpetajate palgaprobleemi puhul.

Õpetajate palga puhul valitseb ettekujutus, et valitsus lihtsalt ei taha oma lubadust pidada viidates silmakirjalikult rahapuudusele. Raha puudumine pole muidugi tõsiselt võetav argument: mullu olid Eesti valitsussektori hariduskulud üle kahe miljardi euro, õpetajate palga soovitud/lubatud tasemele tõstmiseks oleks vaja leida umbes 50 miljonit eurot ehk 0,5 protsenti. Sellise muudatusega oma eelarves saab küll iga vähegi vastutustundlik inimene hakkama.

Seega probleemi tuum ei ole rahas, õigemini mitte eelkõige rahas.

Tuumani jõudmiseks tasub piiluda palgaprobleemi köögipoolele. Taasiseseisvumise järgselt oleme ehitanud üles koolikorralduse, kus üldharidusasutused on eelkõige omavalitsuste ülalpidamisel. Kuna nende tulud ei võimaldanud seda koormat kanda, nähti ette toetusfond, millega toetatakse õpetajate ja koolijuhtide palgakulusid riigieelarvest.

Eelneva tulemusena on kujunenud olukord, kus õpetajate tööandjaks on kohalik omavalitsus direktori isikus, palgaraha tuleb rahandusministrilt ja haridusminister lahendab palgavaidlusi. Ja see mitme koka supp ei kõlba süüa ka siis, kui rohkem võid lisada.

Iseenesest toimetavad kõik osapooled heas usus ja teadmises ning kindlasti soovivad leida sellele probleemile sobiva lahenduse, häda on aga selles, et see, mis sobib Tallinnas, ei pruugi sobida Lääneranna vallas või Kohtla-Järvel. Olud on lihtsalt sedavõrd erinevad.

Paar näidet. Omavalitsuste töötajate keskmine palk (ilma õpetajateta) ulatub 915 eurost kuus 1436 euroni kuus ehk erineb enam kui poolteist korda, jäädes oluliselt alla Eesti keskmisele palgale, mis oli 2022. aastal 1685 eurot. Samal ajal on õpetajate keskmine palk vahemikus 1551 kuni 2000 eurot, kusjuures heas kooskõlas omavalitsuse teiste töötajate palkadega. Kui sellises olukorras kehtestada õpetajatele üle riigi ühtne palk, on omavalitsused äärmiselt keeruliste, aga täiesti erinevate väljakutse ees.

Rikkamates omavalitsustes ei saa riikliku miinimumi eest kedagi tööle võtta ja vaesemates omavalitsustes tuleks õpetajatele riikliku normi järgi maksta kaks korda enam kui kõigile teistele töötajatele. Niisugune palgakorraldus ei ole mõistlik ja on peamiseks takistuseks rahuldava palgaleppeni jõudmisel.

Kõige raskemas olukorras on nõrgemad omavalitsused, kus õpetajate palgatõus toob vältimatult kaasa ka kõigi teiste, eelkõige kõrgema haridusega töötajate õigustatud palganõuded. Pinge leevendamiseks ongi juba otsustatud toetada riigieelarvest lisaks õpetajatele ka lasteaiaõpetajate ja huvihariduse kulusid. Sellele vaatamata tuleb mõista omavalitsusi, mis teevad valiku jaotada õpetajate palgaraha suurema arvu inimeste vahel, selmet haridusvaldkonna optimeerimise teel tõsta teiste õpetajate palka.

Kõige eelneva taustal on selgelt nähtav lõhe süvenemine omavalitsuste ülesannete ja selleks vajaliku raha vahel. Ühekülgne haldusreform, mis jättis tegelikuks probleemiks olevad rahastamisküsimused piiride ümberjoonistamise kõrval teadlikult lahenduseta, ei aidanud kahjuks midagi paremaks muuta.

Nüüdseks on arvestatav hulk meie omavalitsusi objektiivselt võimetud tagama mitte ainult ebaproportsionaalseid palgakulusid, vaid ka pakkuma kõiki nõutavaid teenuseid ning see olukord halveneb iga aastaga.

Tagasi õpetajate palgaprobleemi juurde. Selle lahendamiseks on vaja osapooltel – koolipidajatel, rahandusministeeriumil ja haridusministeeriumil ning õpetajatel – koos arutada paindlikuma, tegelikke olusid sisuliselt arvestava ning vastutuse ja rahastamise ühtsust tagava palgakorralduse võimalikkuse üle. Selle kokkuleppe osaks peaks olema ka seadusega tagatud rahastamismehhanismi sätestamine.

Ilma selle muutuseta jääme igavesti tunnistajaks aeg-ajalt puhkevatele streikidele, mida saadavad üha süvenev vastastikune usaldamatus ja frustratsioon. Ja seda vaatamata kõigi osapoolte rohkem või vähem siirastele pingutustele ühise eesmärgi nimel.

Kui tomatid kasvada ei taha, tuleb aednikul targematega aru pidada, aru saada, mida on valesti tehtud, ning oma põlluharimine vastavalt ümber korraldada.