Õpetajate puuduse leevendamiseks on tarvis, et õpetaja saab vähemalt Eesti keskmist palka. Õpetajate puudus Eestis on suur ja Arenguseire Keskuse värske raport tõdeb õpetajate enneolematut töölt lahkumist.

Eestis lahkub töölt kolmandik alustavatest õpetajatest esimese kolme tööaasta jooksul. Sellest enamgi lahkujaid on kogenud õpetajate seas: 2021/22. õppeaastal lahkunutest moodustavad 30 protsenti vanuses 40–59 ehk tõenäoliselt oma karjääri keskpaigas olevad vilunud õpetajad. Enne valimisi lubati õpetajatele Eesti keskmist palka ja et seda riigieelarve eelnõus praegu kahjuks ette ei nähta, on õhus õpetajate streik.

Eestis on aastal 2021 sõlmitud hariduslepe, ühiskondlik kokkulepe Eesti hariduse arengu ja jätkusuutlikkuse kindlustamiseks, ja selle täitmisele asumine on riigimehelik. Haridusleppe sõlmisid õpetajate, õppejõudude, teadlaste, üliõpilaste ja õpilaste esindusorganisatsioonid. Haridusleppes on toodud välja viis Eesti haridussüsteemi valupunkti ja lahendused neile. Haridusleppe sõlminud esindusorganisatsioonid peavad ainuvõimalikuks käsitleda Eesti haridussüsteemi tervikuna.

Haridusleppe¹ põhiline sisu on see, et 1) nii kõrghariduse riigipoolse rahastamine kui ka üldhariduse õpetajate palgafondi rahastamine on vähemalt 1,5 protsenti SKP-st; 2) tasuta eestikeelne kõrgharidus; 3) riigipoolse rahastuse suurenemine peab tagama kõikidele haridusvaldkonna töötajatele motiveerivad töötingimused, kaasa arvatud ametikoha- ja palgastabiilsuse.

Haridusleppega liitusid Sotsiaaldemokraatlik Erakond ja Erakond Eestimaa Rohelised. Praegu on teiste erakondade allkiri sellelt puudu.

Riigieelarve kõnelustel tuli koalitsioon välja hoopis kummaliste ettepanekutega. Nimelt kavatseti taganeda isegi Eesti ülikoolidega sõlmitud kokkuleppest, milles riik lubas arvestada kõrghariduse rahastuse kasvuga 15 protsenti aastas, et likvideerida paljude aastatega tekkinud mahajäämus. 2021. aastal olid valitsussektori kõrghariduskulud suurusjärgus 1,1 protsenti SKP-st. Aastal 2013 investeeriti kõrgharidusse 1,4 protsenti SKP-st ja tasuta kõrghariduse reformi eel 1,6 protsenti. Üliõpilase kohta on Eesti hariduskulud 65 protsenti EL-i keskmisest.

Võrreldes sarnaste süsteemidega, kus riik pakub tasemeõpet suurele osale üliõpilastele õppemaksuta ning kus teadussüsteem tugineb suuresti ülikoolidele, investeerime kõrgharidusse oluliselt vähem ka osakaaluna SKP-st (meist investeerivad vähem vaid Küpros ja Kreeka).²

Põhjamaade targema majanduseni viib Eestit ainult üks tee, mis käib teaduse ja hariduse kaudu. Teadus- ja arendustegevusele kulutavad Soome ja Rootsi inimese kohta üle 350 euro aastas, Eesti aga kõigest 150 eurot. Soomes ja Rootsis kulutatakse riigieelarvest kõrgharidusele vastavalt 1,5 protsenti ja 1,3 protsenti, Eestis aga kõigest 1,1 protsenti SKP-st ja see osakaal on aastatega ainult vähenenud.

Valitsusel oli esialgsetele kärpeplaanidele vaatamata siiski piisavalt tulevikku vaatavat riigimehelikku pilku ja kõrghariduse rahastamist ei vähendatud. Täname valitsust selle eest. See on kindlasti leevendus Eesti ülikoolide akadeemiliste töötajate töökoha- ja palgakindlusele ning projektisõltuvuse vähendamisele, olles sammuks edasi liikumisel eesmärgi poole, et kõrghariduse rahastamise osakaal on vähemalt 1,5 protsenti SKP-st.

Samal ajal on üldharidus haridusleppe teise osapoolena jäänud piisava tähelepanuta. Eesti ligi 30 000 õpetajat esindava Eesti Haridustöötajate Liidu (EHL) juhi Reemo Voltri sõnul ei oleks olukord üldse tohtinud streigivõimaluseni jõuda, sest õpetajate madal töötasu seab ohtu Eesti riigi põhilised funktsioonid ning on arusaamatu, et valitsus hariduskriisi niimoodi ignoreerib.

"Tööandjad räägivad aastaid, et õpetajate madal palk on toonud kaasa inseneride põua, mistõttu on eestlaste sissetulekud väikesed ja riigi maksutulust miljard puudu. Eesti koolidest on juba praegu puudu tuhandeid kvalifitseeritud õpetajaid. Hariduskriis on üle kasvamas ühiskonna kriisiks," on Voltri öelnud.

Reemo Voltri sõnutsi on eesmärk sõlmida kollektiivleping, mis garanteerib õpetajate palga normaliseerumise järjepidevalt järgneva nelja aasta jooksul nii, et õpetaja saab vähemalt Eesti keskmist palka.

Euroopa Liidu riikides, seega ka Eestis, seisab ees töötasu alammäära direktiivi³ ülevõtmine. Direktiivi ülevõtmise raames tuleb koostada sotsiaaldialoogi edendamise tegevuskava ja edendada Eestis oluliselt kollektiivlepingutega kaetust, milles Eesti on praegu EL-i riikide seas viimane – vaid 19 protsenti Eesti töötajatest on kaetud kollektiivlepinguga.

On väga hea, et Eestis on järgmiseks aastaks kokku lepitud miinimumpalga oluline tõus. See on tähtis samm ühiskondliku ebavõrdsuse vähendamiseks. Üleriigilist kollektiivlepingut on tarvis ka kõrgharidussektoris, et tagada akadeemilistele töötajatele töökoha- ja palgakindlus ja stabiilne kuupalk, millest praegu ollakse Eesti ülikoolides tänu projektisõltuvusele väga kaugel.

Ootame edasisi samme haridusleppe jõustamiseks Eestis, sest kvaliteetne, kättesaadav ja stabiilselt rahastatud haridus on Eesti inimeste heaolu ja ühiskonna kestlikkuse jaoks strateegiliselt määrava tähtsusega ning seda põhimõtet toetab ka president Alar Karis.⁴