1930-ndate filmilindil ei ole näha perroonidel reisijate varjualuseid. Tollal pandi rõhku esinduslikele jaamahoonetele, millest suur osa oli valminud juba tsaariajal. Peatuskohti jaamade vahel avati massiliselt 1920-ndate lõpus, kui Eesti raudteedele ilmusid mootorrongid.

"Meie raudteeliinid 1940. aastaks olid üsna tihedalt jaamade vahel täis peatuskohtasid, kus võisid olla ka suuremad või väiksemad ootepaviljonid. Sellega hakati tegelema aktiivsemalt 1930-ndatel aastatel. Suund oli sellele, et oleks ka peatuskohtades varjuvõimalused," rääkis raudtee- ja sidemuuseumi teadur-kuraator Tõnu Tammearu.

2009. aastal valmisid reisijate ooteplatvormid, mille all reisijad tänaseni rongi ootavad. Lahenduse autor arhitektuuribüroo Luhse ja Tuhal, ehitas KMG Inseneriehituse AS. Tellis Eesti Raudtee. Nende all seisjad pole rahul.

"Tänane lahendus, kus on ainult varikatus, ei ole ilmastikukindel ja inimestel ei ole mugav rongi oodata," nentis Eesti Raudtee rajatiste ehitusosakonna juht Kertu Arumetsa.

Tänavu saab Tallinn uuendatud ootekojad, järgmisel aastal Paldiski suund. Ootekodadesse tulevad valgustid ja elektrooniline tabloo väljumisaegadega. Tartu ja Narva suunal ehitatakse uusi platvorme koos laiema ootekojaga. Kõik see kestab kolm aastat.

Kõige väiksem, teeäärse, 35 meetri pikkuse platvormi ehitus maksab 350 000 eurot. Kõige pikem on 150 meetrit ja maksab juba 700 000. Miks ei võinud seda kõike teha juba 12 aastat tagasi?

"Tookord lähtuti sellest, et oli hästi palju vandaale, lõhuti, soditi. Ja eeldati, et inimene tuleb rongi peale suhteliselt täpselt, ootab üks-kaks minutit, astub rongi peale, sõidab edasi. Siis lihtsalt mõeldi vandaalikindlusele," põhjendas Arumetsa.

Kunstipärane grafiti on avalikus ruumis millegipärast vähemuses. Sirgeldused meeldivad peamiselt neile, kes neid ise teevad.

Grafitistid tegutsevad salaja nagu eriväed – vähesed on neid näinud. Tüdrukud on veendunud, et need on poisid. Huligaanid tegutsesid igatahes ka juba reisirongiliikluse algusaegadel. Vähemalt pidas riik juba siis vajalikuks pätitegude ennetamist.

"Päris alguses enamus jaamadest – vähemalt enamus vahejaamadest ja kõrgema klassi jaamadest – olid ka sandarmeeriaga varustatud. Jaamas olid kohapeal üks kuni kaks sandarmeeriat, kes korra eest vastutasid. Hiljem Eesti vabariigis jäid piirkondade peale raudteepolitsei konstaablid. Aga tänasel päeval ei ole midagi sellist enam;" lausus Tammearu.

Mõned jaamahooned ilustavad siiani Eesti maakohti. Juba 20. sajandi alguses ehitati nende juurde ka kuivkäimlad. Aga vanad jaamahooned ei kuulu ammu enam Eesti Raudteele, Tartu vaksalit näiteks Eesti Raudtee rendib. Jaamahoonete aeg on kahjuks möödas. Reisija seisab perroonil.