Steven-Hristo Evestus: huvide konflikti punased jooned

Steven-Hristo Evestus
Steven-Hristo Evestus Autor/allikas: Kairit Leibold / ERR

Kohalikus elus kaasarääkimine ja olme parandamine ettevõtluse kaudu on tervitatav kõigi poliitikute puhul. Oluline on see, et järgitaks huvide konflikti vältimise reegleid ja samaaegselt ei heidetaks varju avaliku võimu usaldusväärsusele ja erapooletusele, kirjutab Steven-Hristo Evestus.

ETV arutelusaates "Impulss" võeti hiljuti fookuse alla ärihuvide ja poliitika põimumine. Peamiselt taandus teemapüstitus sellele, kas Eesti-suguses väikeses riigis on poliitikategemine piisavalt läbipaistev ning kas selles on võimalik osaleda ja otsustada selliselt, et erahuvide esinemine avaliku võimu usaldusväärsust ei kahjustaks.

Huvide konflikti vältimise eesmärk on üheaegselt kahel toolil istumise võimatuks tegemine ehk erahuvid ei tohi mõjutada avalikke huvisid. Huvide konflikti esinemine ei tähenda alati korruptsiooni (sest me ei räägi alati kuritegudest ega väärtegudest), mistõttu ei maksaks selle ennetamisel ja välistamisel näha alati rikkumist. Riigi ja kohaliku elu valitsemisel peaksid säärased olukorrad olema kõigile osalistele ja kõrvalpilkudele äratuntavad, et vältida igasugust lubamatut mõju või isegi selle ohtu poliitikaotsuste tegemisele.

Arvestades Eesti suhteliselt kõrget, kuid pigem muutumatut kohta Transparency Internationali korruptsioonitajumise indeksis võiks küsida, kas tegeleme näilise probleemiga. Heites aga pilgu 2023. aasta suvel avaldatud Euroopa Komisjoni Eurobaromeetri küsitluse tulemustele kodanike suhtumisest korruptsiooni, selgub üht-teist murettekitavat, mis peaks takistama rahulolusse uinumist.

69 protsenti Eestis vastanutest leiab, et liiga tihedad sidemed äri ja poliitika vahel viivad korruptsioonini, 52 protsenti leiab, et onupojapoliitika ja korruptsioon takistavad ärikonkurentsi ning 41 protsenti leiab, et ainus viis äriedu saavutamiseks on omada poliitilisi sidemeid. Eeltoodud põhjusel saab teemapüstitust pidada aktuaalseks.

Poliitikaotsuste tegemisel avalduvaid lubamatu mõju varjatud kasutamise viise on mitmeid, hämaratest lobitöö ja mõjuvõimu kasutamise praktikatest töökoha vm hüvede ja altkäemaksu pakkumise või võimaldamiseni. Nimetatud korruptsiooniga seotud riske aitavad maandada eetiline juhtimiskultuur ning poliitikaotsuste tegemise avatus ja laiapindne kaasatus.

Samaväärsele kohale asetuvad huvide konflikti reeglite teadvustamise ning juhtumite ennetamise oskused. Huvide konflikti ja korruptsiooniohtlike olukordade ärahoidmise kohustus ei lasu vaid ametikohajärgselt korruptsiooni vastu võitlejatel ega tagajärgedele reageerivatel õiguskaitseasutustel, vaid igaühel, kel on ligipääs avalikele otsustusprotsessidele või nende mõjutamisele.

"Impulsis" tõstatati huvide konflikti kahtlus seonduvalt Tartu linnavolikogu otsusega, millega 2021. aastal kehtestati Tartu linna üldplaneering. Üldplaneeringule sai ettepanekuid esitada hulk isikuid, kuid neist vaid ühe puhul oli tegemist nii ühega otsuse tegijatest (volikogu liikmega) kui ka selle otsuse suhtes temaga seotud äriühingu kaudu huvi omava isikuga.

Selles, et avaliku huviga otsuste tegemise juurde on rahva poolt valitud ettevõtja, ei ole midagi etteheidetavat. Mure läbipaistvatest otsustusprotsessidest annab endast märku aga juhtudel, kui sama ettevõtja jääb seotuks selliste avalikku huvi kandvate otsuste tegemisega, mis puudutavad otseselt ja vahetult tema enda ja temaga seotud ettevõtte huvisid (toodud näite puhul siis ühiskondliku maa otstarbe muutmist ärimaaks).

Arutelu järel tabas arusaamatus või mõningane pahameel mitmeid poliitikas ühel või teisel ajahetkel tegutsenud inimesi. Paistis ju käsitlusest välja, et poliitiku iga samm seaduste ja otsuste heakskiitmisel, mis võiks kasvõi kaudselt mõjutada tema enda elukvaliteeti, viiks huvide konflikti või lausa korruptsioonini.

Päris nii äärmuslik see olukord ei ole ning selliste meelevaldsete lähenemiste eest kaitseb ametiisikust poliitikut avalikes huvides küntava poliitikakujundamise põllul korruptsioonivastane seadus (KVS). Seadus paneb üheselt paika selle, et õigust loovate ja abstraktsete üldaktide (seadused ja määrused) menetlemisel toimingupiirangu reeglid ei kohaldu. Lähenemine on teistsugune, kui otsused ja toimingud on seotud üksikjuhtumi reguleerimiseks kehtestatavate üksikaktidega (nt otsused, korraldused ja ettekirjutused), mille puhul kehtiv seadus nõuab punase joone tajumist ning taandumist või taandamist.

Arutelu käivitanud näide puudutas kohaliku omavalitsuse üldplaneeringu kehtestamist linnavolikogu poolt ning planeerimisseaduse kohaselt kehtestatakse üldplaneering otsusega. Otsusega, mis on üksikakt ning mille menetlemisest ja otsustamisest tuleb taanduda neil, kel esinevad selle sisus ja lõpptulemuses selged isiklikud huvid, näiteks hääletamisel osaleva volikogu liikme omatava ettevõtte kaudu, millele õiguste tekitamisele ja muutmisele oli otsus sõnaselgelt oma sisus suunatud.

Olgu nüüd üle korratud, et linnaelus kaasarääkimine ja kohaliku olme parandamine ettevõtluse kaudu on tervitatav kõigi poliitikute puhul. Oluline on see, et järgitaks huvide konflikti vältimise reegleid ja samaaegselt ei heidetaks varju avaliku võimu usaldusväärsusele ja erapooletusele.

Prokuratuur on lugenud oma vastuses toimunule planeeringuseaduse alusel linna üldplaneeringut kehtestava otsuse abstraktseks ja kollegiaalselt vastuvõetud üldaktiks ega näe äriühingu huvisid edendanud vallavolikogu liikme osalemist ohuks avaliku võimu toimetamise läbipaistvusele. Tegemist oli formaalselt üksikaktiga ehk otsusega, mille sisu reguleeris konkreetselt ühe volikogu liikme ettevõttega seotud maa otstarbe muutmist.

Kogu selleaegsest dokumentatsioonist nähtub, et ühelgi teisel volikogu liikmel ei esinenud isiklikke ärihuvisid üldplaneeringu menetlemisel ega heakskiitmisel. Teiste volikogu liikmete ettepanekud või arvamused puudutasid linnaelu seisukohalt üldisi küsimusi, milles ei omanud olulist kaalu selle tõstataja isiklik huvi, vaid see oli taandatav avalikule huvile kohaliku elu parendamise eesmärgil.

Toimingupiirangu rikkumise etteheitmisel pole muuhulgas tähtis, kas otsusega kaasnes mingi realiseeritud tulemus (näiteks lepingu sõlmimine vms) või et seal oleks paika pandud otsuse rahaline maht. Oluline kaal on vaid asjaolul, kas otsuse vastuvõtmisel võis hääletaja tegevust saata erahuvi.

Konkreetse otsuse varalise väärtuse või kasu hindamisel saab tõusetuda vaid küsimus, kas tegemist on karistusseadustikus reguleeritud kuriteoga või korruptsioonivastases seaduses sätestatud väärteoga. Kõik eeltoodu kaitseb ja tagab selle, et avaliku võimu nimel tehtud poliitikaotsused oleksid usaldusväärsed ega tõstataks koormavaid lisaküsimusi ja kahtlusi nende elluviimisel.

Kui hall on siis ala, kus neid punaseid jooni parasjagu tõmmatakse? Riigi peaprokurör Andres Parmas on juba sel aastal käsitlenud ERR-i portaalis ilmunud arvamusloos toimingupiirangu rikkumise eesmärki ja piirjooni.

Parmase käsitlusest saagu märgitud tähelepanek, mis aitab aru saada ja mõista korruptsiooni ennetajate ja seaduse mõistlikku lähenemist ohujoonte tõmbamisel. Nimelt ei pea kartma poliitikaotsuse tegija kaasa rääkimist riigi või kohaliku elu küsimustes (nt jalgrattatee renoveerimisel), kui see on põhieesmärgina kantud linna või küla üldisest arengust ning sellele ei sekundeeri selgelt eristatavad ja kaalukad isiklikud huvid.

Riigi peaprokuröri käsitlusest ilmneb, et kui ametnik laseb korda teha jalgrattatee ja lisaks soovile arendada linna jalgrattaliiklust tunneks ta sel teel sõitmise üle ka ise head meelt, ei oleks sellisel juhul kindlasti tegemist toimingupiirangu rikkumisega. Aga kui tänavavalgustuse paigaldajaks osutub otsustajaga seotud ettevõte või saab see paigaldatud erandina ainult otsustaja kodukohaks olevale tänavale, siis tekitaks sellise küsimuse lahendamine isiklikku huvi omava poliitiku osavõtul mitmeid küsimusi ning erahuvi olemasolu ei saaks eitada.

Peitu ei saa pugeda ka selle taha, et tagantjärele hinnates poleks otsus ilma erahuvi omava otsustaja hääleta erinenud. Avaliku võimu kandja ja avaliku ülesande täitja ülesandeks on alati väljuda (ja mitte vaid näiliselt) sellistest otsustusprotsessidest, kus erahuvi juba eksisteerib või võib hakata eksisteerima.

Õigel ajahetkel sooritatud enesetaandamises ei ole midagi häbiväärset ega taunitavat, sest sellise praktika kohaldamisel võidavad nii poliitikaotsuste tegijad avalike probleemikäsitluste vältimisega kui ka otsuste lõpptarbijad nende elukvaliteeti mõjutava poliitmasina aususe ja usaldusväärsuse kaudu.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: